Mesilased
juhtkiri nr 6
november 2006
Alates hetkest, kui inimene mõistab, et ta ei tea maailma kohta suurt midagi – näiteks juhtub temaga mõni seletamatu lugu või ei lähe asjad kohe hoopiski nii, nagu ta välja arvestas –, teadvustab ta oma eksistentsiaalse, olemusliku ebakindluse. Üks kahest, ta kas hakkab sellega võitlema või annab alla.
Esimesel juhul hakkab ta otsima informatsiooni maailma kohta. Teist tüüpi lahendused on tuttavad meile kõigile ja öösiti näeme neid oma hirmuunenägudes.
On kindlasti keegi, kelle jaoks me oleme justkui mesilased. See keegi käitub meie suhtes mesinikuna. Tema juuresolekut me õigupoolest isegi ei hooma, ei ole võimelised teda nägema ega tõelähedaselt ette kujutama. Samas on paljud siiski midagi märganud. Mesiniku kohalolek jätab vahel jälgi. Milleks tal end varjatagi?
Suurem osa neist, kes on väidetavalt Mesinikku näinud, kujutavad seda endale lihtsalt ette. Mõned ei pea teda Mesinikuks, vaid nimetavad kuidagi muud moodi. Need, kes on ühel meelel nähtu suhtes, ei suuda nähtut interpreteerida ja lähevad tülli tõlgendamise pärast. Milline on mesinik tegelikult? Vaieldud on palju. Olenevalt ajastust võivad mõned vaidlused ka hullumajas lõppeda.
Mis on niinimetatud mesi, mis ta meilt saab, jääb meile samuti käsitamatuks. Mismoodi meeldib Mesinikule näha meid elamas? Kas talle meeldivad praegused inimesed või eelmised inimesed ning missugustest on talle rohkem kasu – kas meiesugustest või nendesugustest, või niisugustest, keda on rohkem? Tõsi ta on: igale mesinikule on kasulikud need, keda on rohkem.