Haige ema ja kolm tütart

Rosalia Tabine (Naaizmērstule / Meelespea)

muinasjutt

latgali keelest tõlkinud Hannes Korjus

Väikeses majakeses elas lesknaine koos kolme tütrega. Kõik kaunid kui kevadlilled, kuid noorim tütar iseäranis teistest kaunim ja hääm. Tütred ei hoidnud kõige raskematest töödestki eemale, et aidata lesknaisel ots –otsaga kokku tulla.

Kord jäi aga tütarde ema haigeks. Kutsuti siis lausujad ja kõik emavaderid kokku, et lesknaise haiguse vastu mingit rohtu leida – kuid kõik oli vaid tühja väärt - ei aidanud emavaderite rohud ega lausujate sõnadki midagi paremat – lesknaine jä aina nõrgemaks ning haigus võtis üha rohkem võimust. Tütred valasid ohtralt silmavett, ei läinud neile toitki enam suu sisse.

Siis astus ühel päeval tuppa valge habemega hallipäine vanake. Too teadis öelda, et seitsme mäe ja seitsme oja taga, keset sügavat metsa, asub allikas, kust veel ükski hing pole vett võtnud. Allikast voolavat aga tervekstegev vesi. Vanake ütles lesknaisele, et see ühe tütardest allikale tervekstegeva vee järele saadaks – kui lesknaine seda joob, siis saavat ta varsti terveks. Ütles nõnda ja lahkus. Järgmisel päeval, enne päikesetõusu, saatis ema kõige vanima tütre seitsme mäe ja seitsme oja taha, et see haigele allikast tervekstegevat vett ammutaks.

Armastav tütar võttis kruusi ja asus raskusi trotsides teele. Kõndis üle seitsme mäe, hüppas üle seitsme oja, kuni jõudiski vanim tütar lõpuks sügavasse metsa. Keset sügavat metsa leidis vanem tütar allika ja kummardas, et lättest tervekstegevat vett ammutada.

Järsku kerkis allikast hirmsa koletise pea, kes koledal ja kumiseval hääles päris vanima tütre käest: „Kaunis neitsi, kas tahad allikast tervekstegevat ammutada? Kui annad mulle oma käe ja lubad mulle homme naiseks tulla, siis võid siit allikast haigele emale tervekstegevat vett võtta”.

Vanim tütar jäi seepeale hirmust kangeks, nii et kruus ta käest maha kukkus ja puruks läks. Siis pani ta hirmu pärast umbnelja kihutama, lastes tagasivaatamata kuni koduni välja. Koju jõudes rääkis vanim tütar emale, et oli metsas maha kukkunud ning kruus läinud puruks, seepärast polnud enam millegagi vett ammutada. Koletisest ei paotanud vanim tütar ainumastki sõna.

Järgmisel päeval saatis lesknaine keskmise tütre vee järele.

Jooksis üle seitsme mäe, hüppas üle seitsme oja, - nii jõudis ka keskmine tütar sinna samasse sügavasse metsa. Leidis samamoodi sügavas metsas otsitava allika ning asus kummardades allikast vett võtma. Jällegi ilmus allikapõhjast nähtavale hirmsa peaga koll, kes küsis keskmise tütregi käest samamoodi: „Kaunis neitsi, kas tahad allikast vett võtta? Kui tahad, et Su emake jälle terveks saaks, siis anna oma käsi ja süda mulle, siis võid siit endale vett ammutada!”

Keskmine tütar kohkus samamoodi nagu kõige vanemgi tütar. Lasi kruusil hirmu pärast maha kukkuda, jooksis siis tulivalu koju tagasi ning seletas emale, et oli teel maha kukkunud, kruus kadund kogemata käest ja purunenud kildudeks.

Kolmat korda läkitas ema vee järele kõige noorima ja kaunima tütre. Võttis seegi kruusi kaasa, andis haigele emakesele suud, tegi ristimärgi ette ja asus siis teele. Jooksis temagi üle seitsme mäe, hüppas noorimgi tütar üle seitsme oja, kuni leidis enese lõpuks paksust rägastikust. Ka noorim tütar leidis õpetussõnade järgi tervekstegeva veega allika ning tahtis allikast vett võtta.

Allikavesi tõusis kihisedes üles ning allikapõhjast tõusis jällegi nähtavale hirmuäratav koletis, kes kostis hauapõhjast tuleva häälega noorimale tütrele: „Kaunis neitsike, kas tahad allikast vett ammutada? Kui soovid, et Su emake terveks saaks, siis pead mulle oma käe lubama ja andma sõna, et mulle naiseks tuled, - siis luban Sul allikast vett ammutada.”

Kõige noorimal tütrel tõusnud seepeale ihukarvad püsti ja süda lõi külmaks – tahtis juba minema joosta, kuid siis tuli talle haige ema meelde, ning ta andis koletisele sõna, et läheb sellele naiseks.

Nende sõnade peale ütles koletis: „Nüüd võit siit vett ammutada ja oma emale viia, kuid pea meeles: kui Sa oma sõna ei pea, siis ei jää ka Su ema terveks”

Seda öelnud, kadus koletis kihisevasse allikavette nagu vits vette. Noorim tütar võttis kruusi allikast tervekstegevat vett täis ning asus kiirustades koju, haige ema juurde. Emale juua andes ütles noorim tütar läbi pisarate, et homseks saab ta terveks. Lesknaine sai aru, et tema kõige kaunim ja viisakam tütar oli suure ohvri toonud, kuid ei hakanud midagi rohkemat pärima.

Järgmisel päeval, ühes päikesetõusuga, andis noorim tütar emale suud, et temaga igaveseks hüvasti jätta. Ise nuttes ja värisedes sammus ta üle seitsme mäe, hüppas üle seitsme oja, kuni jõudis viimaks hirmutise eluasemeks oleva allika juurde. Vaevalt oli noorim tütar end allika poole kummardanud, kui koletis oma hirmsa pea allikast välja pistis ning sirutas oma koleda kämbla ohvri suunas. Noorim tütar ulatas otsekui meelemõistuseta oma käe hirmuäratavale koletisele... Ning ennäe, siis sündis järsku ime – kohutavad punnid hirmutise lõustalt kukkusid allikavette ning neitsi ees seisis äkitsi kaunis kuningapoeg. Kuri nõid oli ta moondanud hirmsaks koletiseks seepärast, et kuningapoeg ei olnud oma ema eest hoolitsenud. Kuningapoeg oli pidanud sada aastat hirmuäratava välimusega koletisena kannatama ja oleks veel teistki sada aastat nõiduse käes vaevelnud, kui lesknaise noorim tütar poleks oma ennastohverdava emaarmastusega teda kurja nõiduse käest valla päästnud.

Nüüd võttis kuningapoeg neitsi käekõrvale ja läks temaga koos vaese lesknaise koju, et teda tervenemise eest tänada. Siis viis mõlema tee kuningakotta, kus noorpaarile uhked ja rikkad pulmad tehti. Kuningapoeg pajatas nüüd ka pulmalistele oma õnnetusest ja õnnest, sellest, kuis lesknaise kõige noorim tütar nõnda piiritult oma ema armastas, et emakest oma elust kallimaks pidas, kuningapojagi kurja nõia moondusest vabastas ning oma haige ema jälle terveks tegi.

Kogu kuningriigi rahvas sai nüüd suurt rõõmu tundma kuningannaks saanud kuningapoja ohvrimeelsest naisest.

Armastatud kuninganna valitseb veel praegugi oma rahva üle ning paneb lastele südamele, et need emakest kallimaks kui oma elu peaksid.

Tõlgitud väljaandest: Naaizmērstule. Par slymū mōti un jōs trejam meitom // Janīna Kursīte, Anna Stafecka Latgale: Valoda, literatūra, folklora. Rezekne – Latgales Kultūras Centra Izdevniecība, 2003, lk175-176.