Kallistus

Ilmar Vananurm

draama

Peategelased:

Erik (Erik Liivamets, ca 55-aastane meesterahvas, ajakirjanik, tõlkija, Liisa mees)

Liisa (45-50-aastane naisterahvas, õpetaja ja ettevõtja, Eriku naine)

Jule – Eriku uus armastus

Justiina – Eriku ja Liisa tütar

Harri – Eriku vend

Marita – Liisa õde

Jüri – Eriku sõber

Otto – vana mees, pillimees

Teised tegelased:

Kaks naisterahvast tänaval

Matis – naabrimees

Elle – naabrinaine

Ettekandja kohvikus

Laine –Marita sõbranna

Hans –Laine mees

Heli –Eriku ja Harri õde

Elve – Eriku õe Heli sõbranna

Kadri – Jüri naine

Paul – külamees

Liidi – külanaine, Pauli abikaasa

Leo – kohalik mees, Eriku ja teiste tuttav

Tegevus toimub kaasajal (Eestimaal või mujal).

I  vaatus: Vihkamisest

1) Sissejuhatus

(Maakonnalinna või lihtsalt ühe tavalise, keskmise suurusega linna tänaval. Erik ja Julia tulevad kontserdilt. Kaks naisterahvast tänaval peksavad keelt.)

1. naisterahvas: Kae, kae, Liivametsa Erik käib vastse naisega! No seda ma kusagilt kuulsin, aga ei uskunud!

2. naisterahvas: Ei tea jah, mis see vaene Liisa peab tegema?

1. naisterahvas: Võibolla ta ei teagi veel, et mees teisega käib?

2. naisterahvas: Arvad sa? Aga – mine sa tea?

1. naisterahvas: Mis asi see on, et nad iga undruku järgi jooksevad?

2. naisterahvas: Kes – nad?

1. naisterahvas: Meesterahvad muidugi!

2. naisterahvas: Sinu oma ka või?

1. naisterahvas: Võibolla, võibolla, kes teda teab....

2. naisterahvas: Siis peaksid ehk ikka teadma.

1. naisterahvas: Mida teadma?

2. naisterahvas: Mida-mida – seda, et miks need mehed teiste sabas jõlguvad.

1. Kust mina tean? Ega siis kõik mehed truudusetud ei ole.

2. naisterahvas: Ma mõtlesin, et sina tead?

1. naisterahvas: Pead mind kõiketeadjaks?...

2. naisterahvas: Mõtlesin, jah, et sina oled targem kui mina.

1. naisterahvas: Meeste alal – mõtlesid? Ma saan aru küll. (Kurjalt) Muis asjus sa mind vaevalt targemaks pead!

2. naisterahvas: Mis sa nüüd, mis sa nüüd!...Ära pahanda.

Pean sind muis asjus ka targemaks.

1. naisterahvas: Mis need m u u d  asjad siis on?

2. naisterahvas: (Teeb, et ei kuule) Mis p u i d asju sa kõneled?

1. naisterahvas: (Vaatab käekella) Ei-ei, ei kõnelnud ma ei puid ega muid! Ma pean nüüd tõesti minema. Tööasjad ootavad!

2) Linnakorteri köögis.

(Erik ja Liisa)

(Linnakorteri tavalise suurusega köök: ühes seinas pliidid, külmik, valamu, teises lauakene ja nõudekapp ja nõuderiiul. Otse ukse vastas on aken. Akna taga sajab laia kevadist lund.)

Liisa: Nii et sa oled endale ikka mingi seelikualuse leidnud? On ju nii? Mitmed inimesed on mulle sellest vihjanud.

Erik: Huvitav, kes need heasoovlikud on?

Liisa: See pole sulle üldse tähtis. Mul on lihtsalt väga häbi, et mees ringi jookseb. Meil on ju ka lapsed ja hulk tuttavaid....

Erik:  Mäletad, ütlesin sulle ise juba 3 kuud tagasi, et mul on Sangastes pruut. Tunnistasin ausalt, puiklemata. Sa ei uskunud.

Liisa: Mõtlesin, et pluhvid niisama. Mida sa temaga pihta hakkad, kui sul ei tõuse.

Erik:  Jah, mis mees ma sulle enam olen.... Sinuga ei tõuse tõesti enam kümme aastat.

Liisa: Mis ajast?

Erik:  Sellest ajast, kui sa mind jalaga sängist välja lõid.

Liisa: Ma ei mäleta, et ma su jalaga välja lükanud olen.

Erik:  Ma tean ennegi, et sa mäletad seda, mida tahad ja ei mäleta seda, mida mäletada ei soovi.

Liisa: Täpselt nagu sinagi.

Erik:  Nii et – oleme ühtemoodi fruktid küll.

Liisa: Pole me midagi ühtemoodi! Mind on nii mõnigi kord vihastanud, kui tuled, ise purjus, mu manu, tahtma. Tead, kui piinav see on!

Erik:  See ei ole küll sinust ilus niimoodi kõike mu kraesse ajada.

Selle kahekümne viie aasta jooksul, mis me laulatatud oleme, juhtus ilmselt paar-kolm korda sedagi, et pisut vintis peaga su kõrvale olen tulnud.

Aga see on pigem erand, kui reegel.

Liisa: Või paar-kolm!! Sul pole endal meeleski. 

Erik:  Mis nüüd mul! Mul pole midagi meeles: ei seda, kuidas sulle luuletusi kirjutasin ega seda, kuidas su järel jooksin.

Liisa: Jooksid jah – nagu peni.

Erik:  Aga kuna sina ei ole mind enam aastaid vajanud, siis pole mul ka sind vaja. Ei taha kiusata. Aga siis, kui sinuga olin, siis polnud mul kedagi teist. Ei ole ma sind ega ennast petnud ja mitut mängu mänginud.

Nüüd on mul jah pruut!

Liisa: Seal, Sangastes?

Erik:  Kasvõi seal. Aga on see sulle üldse tähtis?

Liisa: Ei. Minu pärast võid astuma hakata.

Erik:  Küll ma astun. Ma ei saa oma tööks vajalikke asju ju siia jätta.

Kogu aeg oled olnud sina see, kes lubas minema minna.

Aga ma olen sulle tänulik, et ei läinud. Vähemalt lapsed said suureks. Nüüd lähen mina. Ma ei tea, kas see sulle haiget teeb? Ilmselt mitte.

Liisa: Ei tee jah. Ma ei ole sind vist armastanudki.

Erik:  Kunagi jäi küll mulje, et armastasid. Siis, kui lapsed väikesed olid.

Liisa: Ei tea. Sa lihtsalt tulid ja tahtsid.

Erik:  Tulin, aga mitte kunagi külmalt ja ükskõikselt.

Kuid ega sa seda enam ei mäleta. Kui inimene ei taha, siis ei mäleta ta mitte mõhkugi.

Liisa: Mille pärast pidin sind armastama??

Erik:  Mille pärast?!

Liisa: Kas ma sinu naine ei olnud siis või?

Erik:  Ja kas ma ei olnudki su mees?

Liisa: Vaat nimelt – päris õige mees ei olnud jah! Tulid ainult siis mu juurde, kui konjakit olid rüübanud.

Erik:  Mis nüüd mina! Mis sa arvad, miks ma vahel nina täis olen võtnud? Miks?

Liisa: Kust mina tean, mille pärast viin sulle meeldib.

Erik:  Kui vahel olen nina täis võtnud, siis kindlasti mitte selle pärast, et viin mulle väga meeldiks.

Liisa: (Irvitades) Aga kas pole siis nii olnud? Ja kuidas veel meeldib!

Erik:   (Ülemäära ärritunult) Kas sa ükskord ei saa aru, et see, et minu panuse olematuks teed, ongi mind ahastusse ajanud! On ikka tore küll ümmargune null olla?!

Liisa: Ja sina oled mu haigeks teinud – mu liigesepõletik muudkui süveneb...

Erik:  Närviline inimene ei saagi terve olla.

Liisa: Sina, just sina oled mu elu ära rikkunud. Kuradi....

(Võtab köögiriiulilt ettejuhtuva klaasi ja virutab Eriku suunas. Erik  jõuab vaevu kõrvale põigata ja klaas lendab vastu seina kildudeks).

Erik:  No nii! See oli vist viimane klaas kunagi pulmadeks kingitud komplektist! No nüüd on vast aitab?!

Liisa: Ei aita! Sulle ei ole veel küll!..

(Haarab suure jogurtipaki ja virutab mehe suunas. Jogurtipakk lendab samuti vastu seina, avaneb, pool sisust pritsib Erikule pähe, pool lendab mööda kööki laiali: seintele, lauale, külmikule ja Liisa ja Eriku peale).

Erik:  Jah – see sinu peakene võis olla mulle väga lähedane padja peal, kuid ikkagi ei saa ma teda sealt võtta ja hakata elama sinu pea käskude järgi.

Mida siis mu enda pea oleks pidanud tegema?

Liisa: Seda jogurtist mütsi kandma!

(Kukub itsitama)

Keegi loeb pimeduses luuletust:

Kuidas saan sulle öelda, et ükskord kevadetormid

hingenõlvakuilt viivad hanged ja nende alt keltsa...

Kuidas saan sulle öelda seda, kui meist kumbki enam ei kuule.

Huulte liikumist näeme läbi loojangu vaid.

Meie padjal on silmavee lõhna. Me sooned ootavad sõrmi.

Jäävadki ootama neid.

Meie unenäos ulub ja uikab

paksu metsa eksinud mardus.

Ükskord kadusid lõhnad me ninast.

Tasa luitusid loojanguvärvid.

Õisi täis pärn üle kodukatuse murdus...

Miks meie ei karjunud valust?

Kostis karjeid – kuid meie ei kuulnud...

Ainuke olid. Olid üksainus,

kellele karikakraid kui helbeid puistasin sülle.

Teineteisele pritsmeina heitsime heldelt

kõige kaunemaid tähti Linnutee peenralt.

Pääle õitekuu fuugasid tulid

tumedad puhangupursked,

murdsid me naeru ja laasisid ustava pilgu

ning vihmades kustuma hakkasid südamesöed.

Kas me olime olemas üldse? Ehk heiastus unenäos meile,

et me aastad kui tuled kiirrongi akende taga

vilksasid mööda, kinnipüüdmatult, hullunult mööda...

Elust mõeldes võib öelda vaid seda, et see oli olemas toona,

kui meid noolisid kireleegid kuldsete koitude mäel.

3) Kõnelus kodukülas, põhiliselt metsas lõkke ääres

(Vennad Erik ja Harri. Erik sätib aias mingit grilliaparaati üles, aga see asi tal eriti vedu ei võta. „Kuni siin söed tekivad?“ – pomiseb ta endamisi)

Harri: (Tuleb külla) No tervist, vennas! Oled justkui paksemaks läinud!

Erik: (Surub kätt)  Tere-tere, vana kere! Paistab, Harri, et hakkan sulle järgi jõudma!

Harri: Vana kere oled sina! Ma olen ikka natuke noorem!

Erik: (Justkui endaette) Kurat küll, mina küll ei leidnud seda grillisütt! Ilmselt ei ole enam olemaski! (Vennale) Noorem oled küll, aga sinust tüsedam ma peaksingi olema, sest olen sinu eest osa piima ära joonud!

Harri: Nonooh?? Millal see oli, ma küll ei mäleta.

Erik: (naerab) See oli siis, kui sa olid paari nädala vanune, mina aga hakkasin juba kaheaastaseks saama.

Ja ma mäletan, tõepoolest mäletan, et sain ema rinda. Küllap jäi sinust üle.

Siis koputati uksele ja tarre astus naabrimees. Mina kohkusin ja põgenesin tagatuppa. Ema ilmselt saatis mu kohe minema.

Kui seda oleks ema mulle kõnelnud, siis poleks mu silme ees ei küdev ahi, uks ega naabrimees. Mäletan kogu seda pilti. Mu teada on see mu esimene lapsepõlvemälestus üldse.

Harri: Huvitav jah! Sa ei ole seda kunagi rääkinud.

Erik: Küllap ma häbenesin.

Harri: Võibolla mäletad veel midagi huvitavat. Oma sündimist sa vaevalt mäletad?!

Erik: Sündimine on vägisi tirimine ühest keskkonnast teise. See polnud sugugi meeldiv.

Üks teine mälestus on sellest, kui olen haige ja vahin läbi akna sulaveelombi pinnal tekkivaid värelusi.

Näen, et lippaia veeres on veel pisut lund, tare ja aida vahel õunapuu kõrval on lohk, täis sulalumevett ja selles helkleb aprillipäike. Tuulehood loovad lombi pinnale aina uusi värelevaid pilte. Vahel on selline tunne, nagu lööks päike veepinnal tantsu...

Harri: Vaat mina ei ole vist mõelnud sellele, missugune on või oli mu elu esimene mälestus.

Peaksin ükskord maha istuma ja mõtlema hakkama...

Erik: Ei ole aega? Jah! Ammu oleks pidanud selle ära mõtlema.

Aga võibolla pole veel hilja.

Harri: Ei ole aega jah olnud!

Erik: Sa ei olegi nii ammu kodukülas käinud...

Harri: Kui ema ja isa enam ei ole...mis ma tulen sind segama.

Erik: Ei sega sa midagi... Aga sa käisid ka enne harva.

Harri: Mis parata, kui see kant on mulle kaugeks jäänud. Kilomeetrite poolest – ikkagi mitmeid tunde sõita. Ja tutvusringkonna poolest ka.

Erik: Küllap on sul ka endal selle pärast pisut kurb? Või?

Harri: (Mõtlikult) Ei tea...Olen ära harjunud. Ei saa ju kõik kodupaika jääda. Minu elu on juba mujal.

Erik: Aga vist kõigile tuleb aeg, kui tahetakse tagasi...

Harri: Siis vast, kui tööd teha enam ei jõua. Kui vaid meenutad ja igatsed.

Mõnikord näitab televiisor ka siitkandi elu. Tihti küll tutvustavad ennast seal ühed ja samad tegelased, kohalikud prominendid! Mõnda saadet võib lausa vallavanemate saateks nimetada.

Erik: (Ägedalt) Kuhu ma külla ei läheks – igal pool virvendab televiisor ees. Eriti häirib, kui lähen tuttavatega juttu puhuma, aga seal vahel kuulatakse sind,  kuid ei kae keegi su otsa, su silma. Justkui oleks see hirmus kaotus, kui mõnest skandaalist ilma jäädakse?

Niikuinii jääb meil teadmata sadu tuhandeid tähtsaid ja tühiseid asju.

Ma olen ise ajakirjanik, tean, et lehte või telerisse läheb see uudis, mis kätte jookseb või mida hirmsasti esile tuua tahetakse.

Harri: No minu kodus see asi nii hull küll ei ole!

Erik: Mõelda ja mõtiskleda saad tõsiselt vaid siis, kui lülitad välja kõik, mis segab. Näiteks lähed metsa, viskad kuivale samblale pikali, suunad pilgu taevasse ja lased hinge hõljuma.

Harri: Siin kodutalus pole kunagi olnud aega hinge hõljutamiseks. Ikka on olnud vaja mingit t ö ö d  teha.

Erik: Lihtsalt patseerimiseks ei antud aega jah.

Harri: Ometi tahab iga inimene – eriti noor – aega oma mõtete jaoks.

Erik: Millal sa viimati metsas lõket tegid?

Harri: Suvila aias küll.... aga metsas....ei mäleta.

Erik: Kuu aega tagasi tegid sa tuld küll, kui grillisid vorste. Trehvasin sulle helistama.

Harri: Jah, grillisin poja sünnipäeval külalistele vorste. Ja napsu võtsin. Aga keskenduda või omaette mõelda oli seal mõtlematu.

Erik: Mõelda oli mõtlematu!

Harri: Ma täiendan: mõtlematu oli mõtteid mõelda!

Erik: No aga! Läheme siis metsa! Ja teeme lõkke. Istume vähekese. Istume kahekesi. Jätame mobiilid nimme koju.

Üks looduseinimene nimetas seda olekut aktiivseks laisklemiseks.

Harri: Ei saa laiselda. Ja kas moblatki saan maha jätta: äkki mõnel töökaaslasel on vaja midagi küsida...

Sa, vennas, ei kujuta ette, kui palju tööd mul eelseisval nädalal ees ootab! Töötan, muide, kahes firmas. Näed, selle tööauto sain suure firma poolt. Ja nad võibolla ei teagi, et mul endal ka üks väike firma on. Teen projekte. Igaks juhuks on firma naise nimel.

Erik: Kui keegi väga tahab, uurib välja küll. Vaata või poliitikuid. Kui tahetakse, leitakse kasvõi su ahvidest esivanemate seast must oinas üles.

Harri: Selles asi ongi, et kui ma oma töödega toime tulen, ei hakka keegi urgitsema.

Erik: Ma juba olen end tööga ära tapnud. Võibolla sinagi.

Mul küll kondid ei valuta ja käed-jalad liiguvad. Aga vaimselt, hingeliselt olen läbi.

Sellest see lahutuski.

Harri:  (Otsib kusagilt midagi,leiab suitsu, mudib seda ja viskab minema. Võtab nikoreti-nätsu ja paneb suhu. Mõtleb üsna pikalt, mida teha).

...Vahel on veel suitsuisu....kuigi ma olen juba neli nädalat suitsetamise maha jätnud. Ilma suitsuta on pea ikka selgem küll. Ja hingata palju kergem.

(Mõtleb väheke) Okei! Läheme siis metsa! Metsa kõik!

(Erik ja Harri lähevadki metsa. See on talust  vaid kiviviske kaugusel. Sõnatult koguvad parajaid kuivi oksi, raiuvad kirvega parajaks ja süütavad lõkke. Kui tuli juba põleb, teevad veinipudeli lahti, kallavad topsi, joovad ära ja heidavad selili.

Vahepeal teeb Harri vardakesed, mille otsa vennad ajavad grillivorsti ja praevad neid lõkke kohal)

Harri:  (Natukese aja pärast) Tead, vennas, just nüüd tuli mulle meelde üks mälestus. Kõige esimene see küll ei ole, aga kummaline küll. Sa võibolla ei usu, kuid ma miskipärast usun siiamaani....

Suviti magasime ju aida peal. Võimalik, et tol hiliskevadisel valgel ööl olid sinagi seal. Teises sängis.

Erik: Olin muidugi. Kus siis mujal?

Harri: Sina käisid ju ühe suve tuttavate pool karjas. Ööbisidki seal. Vaid pühapäev anti sul vabaks.

Aga – kas on sul meeles, kuis kurtsime isale, et aida katusealuses on hea värske õhk ja palju parem magada, kui kitsas tares, kuid pime on, ei näe lugeda. Ütlesime, et tahame teha akna.

Aga isa ei lubanud...

Erik: Aga me ju ikka tegime!

Harri: Jah – meil oli see hästi paks klaas, mille isa ostis kunagi laua peale panemiseks, et oleks ilus ja hea sile kirjutada. Võibolla oli mood tookord selline? Aga see klaas oli jubedalt külm käele ja me tõstsime selle laua pealt ära ja laua taga seina ääres see seisis juba mitu aastat.

Erik: Ja siis tuli meil mõte panna see katuseaknaks. Või oli see vanema venna Viljo mõte, ei mäletagi.

Harri: Nii me selle klaasi sinna katusesse panime. Laastukatusesse auku lõigates kartsime eelseisvat nahatäit küll, aga kui see klaas oli seal ilusti paigas, nii et vihmavesi ülevaltpoolt klaasile jooksis, allservas aga jälle laastudele, siis oli vahva, et me toakene lõpuks valgeks sai.

Erik: Ja isa ei märganud seda mitu päeva.

Harri: Tal oli palju tööd ja kui koju jõudis, siis käis ikka meie kartulipõldu kaemas. Kuus sajandikku hektarit oma põllumaad võiski vaid olla.

Erik: Põldu? Või koos õuemaaga kokku?

Erik: Ei mäleta. Tookord ei teadnud ma üldse, mis suurus see sihuke on....

Aga...mulle küll ei meenu, et isa oleks purjus peaga kunagi töölt tulnud. Oma pika elu jooksul oli ta joonud vast nii palju viina, kui sina aastaga.

Harri: Miks mina? Kas sina oled targem?

Erik: Seda ütlesin ma näitlikult.

Harri: (Irooniliselt) Ah või näitlikult! Aga sa oled jah kogu aeg üks targutaja olnud.

(Peale pausi) Aga mul jäi oma meenutus pooleli...Kui ma siis seal uue katuseakna all sängis end magama sättisin, paistis selge ilmaga ikka üks ere täht otse minu pea kohal.

See oli meie Päikesesüsteemile lähim täht Proxima Centauri. Uurisin raamatust.

Erik: Jajah – sul oli söögi ajal kah raamat alati ees. Naersin vahel omaette, et äkki pistad kogemata raamatulehe suhu...

Harri: (Unistavalt) Mõtlesin siis... seal sängis, et kui ma mingis raketis valguse kiirusega saaksin lennata, ka sel juhul kuluks mul lausa neli ja pool aastat pidevat lendamist! Sekundis lendaks juba kolmsada tuhat kilomeetrit, aga kui palju veel tundide, päevade, kuude jooksul! Ja niimoodi neli ja pool aastat!

Ma ei suutnud maistes mõõtudes ette kujutada seda tohutut vahemaad!

Erik: Ma olen ka mõelnud, et miks need teised tähesüsteemid ja tähed ja planeedid meist nii kaugel on...

Harri: Valgel ööl läbi katuseakna vaadates polnudki see täht kaugel. Tundus koguni, et pilgutas mulle.

Erik: Võibolla pilgutab ta sulle siiamaani. Aga sina oled ta unustanud.

Harri: Võibolla ongi nii, et kui need teised süsteemid ja teised olendid lähedal oleksid, läheksime kaklema. Nagu meie sinuga siin kodus elades küll kakelnud oleme.

Seal, kus inimesi ninapidi palju koos ei ole, saavad nad üksteisega palju paremini läbi, kui kitsalt elades.

Erik: Et kus üksteisele varba pääle pidevalt ei astuta!?

Kui Jumal need teised meist nii kaugele asetas, ju siis oli sellel mingi mõte?

Harri: Võibolla asetas ta mitte teisi meist, vaid meid teistest eemale?

Kusagil ehk elavad nad, need teised, üksteisele lähemal. Suhtlevad perekonniti, käivad läbi. Nagu öeldakse.

Meie oleksime noile ohtlikud, oleksime haigusekandjad. Ja nii pandigi meid karantiini.

Erik: Võibolla tõesti. Inimene on isegi omasugustele ja tihtipeale koguni iseendale ohtlik. (Naerdes)

Aga mina ei näe toda aega, kui inimkond karantiinist välja saab.

Harri: Mul jäi ikkagi jutt pooleli.....Ma vahtisin siis ükskord enne silmade kinnivajumist seda tähte ja siis tunnen, kuidas kogu keha kerkib sängis ülespoole. Tundus, et oma 30-40 sentimeetrit põhukotist.  Aitasin oma mõttejõuga kaasa ja nii ma olin vist paar minutit kaaluta olekus.

Erik: Küllap oli meeldiv maa külgetõmbejõudu mitte tunda?

Harri: Muidugi, sest siiamaani, üle neljakümne aasta on see täiesti selgelt meeles!

Erik: Aga oma päris esimest mälupilti ei mäleta?

Harri: Kui ma keskenduksin, küll siis meelde tuleks.

(Peale pausi) Aga ütle parem sina, miks te Liisaga lahku läksite?

Erik: Aga miks sina omal ajal Jutast lahku läksid? Tookord sa vist rääkisid küll, aga see oli juba nii ammu.

Harri: Mulle tundus, et Jutaga me lapsi ei saa. Kui aga lapsi pole, siis pole minu jaoks abielul mõtet.

Pealegi ei klappinud meie huvid kuigivõrd. Mulle meeldib lugeda. Peened koosviibimised on mu jaoks ajaraiskamine. Ennem loen ma «Šveiki“, kui istun mingil igaval sünnipäevapeol.

Erik: Vaat nimelt: palju oleneb sellest, k e l l e g a  sa kusagil oled, k e l l e g a  sa suhtled.

Harri: ...Ja veel... seegi, et Jutal pidi iga asi omal kohal seisma...ma ei tahtnud näitusesaalis vanadust ootama hakata.

Aga mis häda s i n u l  siis hakkas? Tundus, et saite hästi läbi.

Erik: Mõistsime ehk varjata oma lahkhelisid. Ja paljukest sina siinkandis liikusid.

Harri: ...Mh....võibolla oligi parem. Mulle on siit jäänud vaid lapsepõlvemälestused.

Erik: (Pisut puiklevalt) ...Meie....Liisaga....kasvatasime lapsed suureks...Ahh, tagantjärgi võib öelda, et nad  kasvasid ise, ning  lendasid siis kodust.

Viimased kümme aastat ei ole me Liisaga teineteist puutunud. Mis mõte on nii elada, kui sind ei kallistata ja sina ei kallista kedagit?!

Harri: Ühes sängis ikka magate?

Erik: Muidugi mitte! See ju ärritaks veel rohkem.

Harri: Aga see oleks andnud ka võimaluse leppimiseks.

Erik: Universumis võib kaugus ja lähedus ühte sängi mahtuda. Mehe ja naise vahel minu meelest mitte. See on hullem kui relatiivsusteooria!

Harri: Et erinevas kohas ja olukorras olevatele vaatlejaile võib asi tunduda isemoodi... Mh-mh – tahad öelda, et kõik on suhteline ehk relatiivne.

Erik: (Vihaselt) Ütlesin, et mehe ja naise vahelised suhted on hullemad teooriad kui relatiivsusteooria!

Harri: Üks protsess on kaugenemine. Teine protsess – lähenemale liikumine. No, kurat, kallistage siis!

Erik: Püüdsin mõnikord astuda sammu, lootes, et ka naine astub sammu. Ja nii võinuks küll tõesti jälle kokku saada. Aga ei. Kui mulle sammukest vastu ei tuldud, siis ei saanud mina ka rohkem samme astuda.

Harri: Ma tean – sa oled ka üks kõva kivi küll!

Erik: (Murrab oksi ja paneb lõkkesse) Jah, kaks kõva kivi oleme mõlemad olnud. Oleme mõlemad küll mõlemad filoloogid, hulga maailmakirjandust läbi lugenud. Mõtlesin, et saame maailma asjadest enamvähem ühtemoodi aru ja ei pea väga tülitsema.

Mõtlesin veel, et Liisa kah külas üles kasvanud. Mitte linnapreili. Arvasin, et linnatüdrukuga ma ei klapi.

Harri: Miks?

Erik: Küla on mulle tuttav. Linn – võõras. Võõrast ju kardad.

Harri: Nüüdseks oled ise juba rohkem kui pool elu linnas elanud!

Erik: Iseloom küpseb valmis veel enne, kui laps kooligi läheb. Häda pärast olen jah linnas elanud, sest linnas oli nii minul kui Liisal töö.

....Aga näe, nüüd olen jälle kodukülas. Tagasi kodus. Ja siit ma ei lähe teisiti, kui jalad ees.

Harri: No pead sa kah kõike nii järsult lubama!? Sinnani on veel aega. Meist keegi ei tea, kus tee otsa lõpeb.

Erik: Seda küll. Mitte keegi ei tea, k u i  p a l j u  meil aega on.

Nii palju olen aega kulutanud töödele, mis mind huvitanud ei ole. Iseenesest pole ju midagi vastumeelset kõplamises või puu võrade lõikamises või peenarde tegemises kevadel. Vastukarva oli see, et mul k ä s t i  see ja too ja kolmas töö ära teha. Mul ei jäänud aega selle jaoks, mida olen kõik aastakümned tahtnud teha.

Harri: Mis see on?

Erik: Juttude ja jutustuste kirjutamine. Seda o m a tööd ma ei saanudki teha.

Harri: Liisa ju teadis, et sellest ei ela ära.

Erik: Mina – m i n a  pean  i s e  seda teadma! Ma ei või kannatada, kui mulle päevast päeva öeldakse, mida ma tegema pean.

Harri: Oled sihukene järsk. Maksimalist kah. Väikesest peale.

Erik: (Vihaselt) Järsk olen jah. Aga mul on endal pea otsas. Ma ei saa elada võõra peaga.

Harri: No siinkohal oleks võinud muidugi Liisa olla see kael, kes märkamatult oleks su pead keeranud. Sina oleks oma peaga elanud, aga see pea oleks pöördunud sinna, kuhu kael suunab. Kuid ju siis ka tema on olnud järsk. Selle asemel, et leebe ja pisut kaval olla.

Erik: Nii Liisa kui ka mina oleksime pidanud käituma teistmoodi. Leebemalt. Mõistvamalt. Andestavamalt.

Harri: Kas olete teineteisele andestanud?

Erik: Mina olen küll palunud andestust. Aga Liisa minult mitte. Arvab, et polegi vaja.

Harri: Iga inimese jaoks on seda vaja. See korrastab mõtlemist ja rahustab närvi. Inimene ise haagib või poogib endale haiguse oma negatiivsete mõtetega.

Erik: Ma ei ole sallinud iseenda puudusi. Teiste omi veel vähem. Olen palunud inimestelt ka andeks. Aga oleksin pidanud seda palju rohkem ja palju sagedamini tegema. Mitte ootama, kuni teine andestust paluma hakkab.

(Tükk aega pingelist vaikust)

Harri: Ma ei mäleta, kes see ütles, et iseloom määrab saatuse..

Erik: Ju vist. Ma ei tea, miks kõik nii läks....Liiga palju tööd võtsin vist ette.

Harri: Ma olen ka liiga palju töid ette võtnud.

Erik: Tead, ma olen sind mitu korda solvanud. Et sa ei käinud ema ja isa vaatamas. Mõtlesin, miks sa nii külmalt suhtud. Püüan mõista. Ära pahanda, vennas!

Harri: Ei kanna ma mingit viha. Kuigi, jah, olen küll mitmel puhul solvunud su ninakuse üle.

Kes see teise asju ikka teab....Ei, ma ei ole pahane. Muidu poleks ma tulnud.

Erik:  Kuhjub vahel nii väsimust kui solvumisi. Jumal hoidku selle eest, kui solvumist otsekui mingit varandust hoiame ja sussutame!

Jah – mind Liisa ei hinnanud. Kuid vist ei hinnanud ka mina Liisat....

Harri: Küllap ta saab aru, et ka temal oli vigu ja nii mõndagi on valesti teinud. Lepite ära.

Erik: Hilja juba. Ja andeks paluda....ei pea ta vajalikuks.

Harri: Mõni inimene on nii uhke, et palve suust ei tule. Mõni ei oska. Aga võibolla ei tule ta selle pealegi.

Ehk palub ta kõigepealt iseeendalt andeks...

Erik: Või on niivõrd solvunud, et ei andesta mitte kunagi.

Harri: Võibolla ei andesta....

Erik: Kui ei, siis ei. Võimalik, et ta ei saa sellest kunagi üle. Eks tema liigestehaigus ole mõjunud ka närvidele. Närvide kaudu mõtlemisele.

Ometi viiks andekspalumine vimma välja. Nii nagu neerud puhastavad organismi. Või nagu suurvesi tõstab üles ja kannab minema jõesängi settinud rämpsu.

Harri: Olen näinud, et kui teineteise kallal pidevalt näägutatakse, siis ei aita enam ka alatine andekspalumine. Lõpuks kaotab andekspalumine isegi mõtte – siis, kui näägutamist järgi ei jäeta.

Erik: Sinul on teistmoodi. Nii sul kui sinu naisel on teistmoodi temperament. Kas mitte ei algata vahel armumängu sul naine?...

Harri: Jaah....küllalt tihti. Või ütleme....pooltel juhtudel.

Erik: No näed! Sängis olen pidanud see ründaja ikka mina olema. Ja siis hakkad mõtlema, et kui teine ei taha, siis ta ei taha sind. Kui öösel pole vaja, miks siis päeval pean ma vajalik olema?

Ja kui öösel ta mind ära lükkab, siis vastan samaga ja lükkan ka ise teda mõtteliselt eemale nii öösel kui päeval.

Harri: Siis on küll asi harmooniast kaugel. Hull lugu igatahes.

Erik: Kui teineteist vajatakse vaid mingi olmelise töö tegemiseks ja elatakse koos vaid praktilistel kaalutlustel – lapsed ja ühised tuttavad – siis tekib tekib harmoonia asemel vastasseis.

Harri: Ühtpidi oled vastuolus oma naisega, teistpidi aga ka muu maailmaga, kellega siiani suhelnud oled.

Erik: Olen tõesti! S e e  maailm miskipärast mulle ei sobi.

Harri: Teist ei ole.

Erik: Võibolla on?

Harri: Aga jah – on küll, jah! Kui me keerame ennast teistpidi – kas tagurpidi või pahupidi või ristipidi – siis muutub maailm teiseks.

Erik: Ma ei tea, kas t o o  maailm siis on meeldivam?

Harri: Oleneb sellest, kuidas sa ennast keerad. Sa saad luua endale ebameeldiva maailma. Ja sa saad luua endale meeldiva maailma.

(Lõkketuli on väikeseks jäänud. Veinipudel on tühi. Erik ja Harri tõusevad ja lähevad koju.)

4) Erik, naabrimees Matis ja naabrinaine Elle

(Eriku kodukülas, taluniku pool, köögis)

Erik:  Matis, ükskord jäin ma sulle pudeli võlgu. Mäletad küll – kuu aega tagasi laenasin, kui töökaaslane tuli külla ja meil mõlemil oli vaja suud niisutada.

Tõin nüüd võla ära. (Ulatab Matisele kilekoti pudeli valge viinaga).

Matis: No keerame siis korgi pealt, võtame siis meie kah!

(Matis otsib pitsid ning esimene pits kaob meeste kurku. Just teise valamise ajal ilmub uksele Matise naine Elle)

Elle: Lõpetage ära! Ei ole mingit joomist! Matis!

Matis: Tegelikult – me pole alustanudki! Erik tõi just. Ühe pisikese tirpitski tahtsime teha...

Elle: Mis kurat, iga päev pead jooma?!

Matis: Mine nüüd – kuis iga päev?

Elle: Üle päeva siis! Üleeile, kui ma töölt tulin, olid sa joonud...

Matis: Mis joonud? Külmetasime Antsuga väljas traktorikäru parandades. Rohuks võtsime.

Kas oleks parem, kui oleksin haigeks jäänud!

Elle: Ole vait, Matis! Olid täis kui sitikas.

(Matis hoiab suu kinni. Aga nüüd teeb suu lahti Erik)

Erik: No kuule, Elle, kas ennem jäägu Matis haigeks ja koolgu maha, kui et sa talle suutäie lubad?

Elle: Viinast koolebki ära. Tal ongi juba tervis kehvaks läinud.

Erik: Mulle tundub, et sinu tervis on ka kehv. Kui sa niivõrd närvitsed. Võta rahulikult.

Elle: (Imestades, õlgu kehitades) Kuis saan ma rahulik olla, kui nii, nagu ma linnast siia tulen, on kõik tööd tegemata? Ja ämm arvab veel, et ma vähe töötan. Ütles, et tee sina ka nii palju tööd nagu mina...

Erik: Aga eks ta on ka paarkümmend aastat sinust rohkem tööd teinud. Ja kolhoosis. Ei tea sina, mis asi see kolhoos oli!

Elle: Ma käin vahetustega tööle. Pooled on öövahetused, need ikka väsitavad närviotsteni.

Kas kolhoosis käidi öösel tööl?

Erik: Karjalauta mindi kella kolme ajal. Hullumaja! Mina ei oleks suutnud. Või ei tea kah – noorelt suudad kõike.

(Matis läheb vahepeal köögist välja)

Elle: Näe, mina pean suutma!

Erik: Oled end tõesti ära väsitanud ja end närviliseks ajanud. Aga ega vanadel ka kerge ei olnud: toona tuli kõik käsitsi teha. Sul vähemalt tubane töö. Nemad olid väljas igasuguse ilmaga.

Elle: See ei tähenda, et nad peaksid minusse halvasti suhtuma.

Erik: Tegelikult peaks sinu kui noorema närv tugevam olema. Aga võibolla sina ütlesid ämmale midagi järsult?

Elle: Mul on tööpingest tõesti närvid läbi.

Erik: Mul ka olid närvid läbi. Ja mu Liisal olid närvid täitsa läbi.

Elle: Sellepärast siis lahutasite?

Erik: Nii ta läks jah – üks arvas, et temale on liiga tehtud. Ja teine samamoodi.

Elle: Keegi oleks pidanud kannatlikum olema.

Erik: Aga, näe, kas sina oled kannatlik?

Elle: Ega joomist peaks kannatlikult päält kaema!

Erik: No ega joomine ainuke paha asi siin ilmas pole. Egas siis iga päev viina ei võeta. Näiteks sina ja su ämm ei võta üldse. Ometi pole teil teineteise vastu kannatust.

Elle: Ämm arvab siiamaani, et ma olen temalt poja ära võtnud. Olen halb inimene!

Erik: Muidugi oled tema poja endale allutanud! Kas pole siis? Poeg peab, näe, sind kuulama, ja mitte oma ema.

Aga, Elle, kunagi ükskord mainis Matise ema seda, et sa ühtegi hääd sõna talle ei lausu...

(Hetke pärast) Aga, palun, ära seda talle nüüd meelde tuleta!

Elle: Ei lähe ma seda talle nina peale hõõruma. Nagu tema mulle hõõrub.

Aga kas mitte sa ise ka, Erik, ei leidnud oma naise jaoks häid sõnu?

Erik: Tundub küll nii. Jah.

Kuis tahaksin nüüd, et oleksime mitte oma, vaid teiste vigadest õppinud! Aga ei õppinud mina, ei õppinud Liisa. Küllap peate teiegi ise oma vigadest õppima.

Oleneb, kui valusad on kellegi õppetunnid. Oleneb ka sellest, kuivõrd südamesse võtate.

Elle: Kui vaja, siis õpime. Aga öised vahetused ei ole tõesti naljaasi. Siis kodused tööd. Lapsed käivad veel koolis. Muudkui arvesta, kuidas rahaga välja tulla. Siis muretse ja valva veel, et mees ülearu ei trimpaks! Ole kui orav rattas!

Erik: Peaksid ratta pealt maha tulema! Olin ise ka samasugune orav – tahtsin kõik ette võetud ja plaanitud tööd ära teha. Aga näe, ei jõudnud.

Ja ikka ei olnud ma küllalt hea. Kaasale. Iseendalegi.

Nii et ära püüagi kõike haarata, Lase no mõnel asjal ka isevoolu joosta!

Elle: Häh! – sul hea seletada! Kui isevoolu lased, siis jookseb kõik untsu. Ei, ma pean ikka ohje hoidma. Ja kõvasti hoidma!

Erik: Aga mis hinnaga? Sa kae, siinsamas tunnistasid, et närvid perses. Ise nooremas keskeas alles....

Elle: Mis puutub siia iga?

Erik: Eee....ega puutu vist jah. Olen näinud inimesi, kes noorest peast muudkui närvitsevad. Mõned hiljem rahunevad, muutuvad rahulikumaks, leebemaks, ei ole enam nii äkilised.

Elle: Pensionil ei pea enam kella järgi elama või mõne töökaaslasega tülitsema või ülemuse peale hambaid kiristama.

Erik: Nojah – näiteks alles nüüd saan ma aru, et närvitsema ja tigetsema poleks pidanud mitte kunagi.

Elle: Sul nüüd, kui lahus olete ja lapsed pesast lendasid, hea targutada...

Erik: On vist jah! Ma olen selle kõik värskelt läbi elanud. Ei mina ega mu naine olnud rahul sellega, mis oli. Tööasjad ei edenenud. Teineteist ei hakanud mõistma. ...Nii ei puhanud välja isegi puhkuse ajal. (Mõtlikult)

Ikka oli midagi vähe. Eriti raha. Korter polnud nii hästi remonditud kui vaja. Nii nagu teistel. Puhkusereisidel ei käinud. Sest polnud aega ja raha ja viimaks polnud isegi mitte enam tahtmistki kahekesi kuhugile minna. Niikuinii oleksime hakanud tülitsema...

Elle: Puhkusereisil ehk oleksite leppinud?..

Erik: Ilmast ilma olime nii rahulolematud ja vingatsid, et meid enam teineteise poole ei tõmmanud. Nii et mis leppimist seal... Vaata, milleni võib iseoma eesmärkide tagaajamine ja teineteisele nõudmiste esitamine ning pidev rahulolematus viia!

Elle: No te olete mõlemad ikka väga kanged ka! Nagu kaks kõva kivi. Minu Matis on pehmem. Sageli liiga pehme. Sellepärast pean mina kõvem olema.

Erik: Jajah – sellest pehmusest või kõvadusest oleneb tõesti palju. Ja, nagu ma aru saan, mitte ainult armuasjades!

(Naerab).

Elle: Kus siis veel?

Erik: Ellusuhtumises üldse. Üks on pehmem kui teine. Üks on kalgim kui teine. Kusjuures ei tea me kunagi ette, kumma südamega edukamalt läbi elu läheme. See oleneb ka teisest poolest.

Elle: Kellest? Et naisest siis või?

Erik: Nojah! Kunagi kusagil kirjutas keegi, et miks mehed kardavad oma naist? Mida see naine ikka teha saab? No rikub tuju ära – ja see on ka kogu moos!

Elle: Aga kelle tuju rikub mees?

Erik: Eks ikka naise oma! Aga mida see mees niiväga teha saab – no rikub su tuju ära. Nagu sul täna. Aga tuleb ju uus!

Elle: Kes uus? Mis uus?

Erik: Uus tuju muidugi!..

(Elle lööb käega ja läheb köögist välja. Kusagilt tuleb Matis ja kallab ruttu pudelist klaasi täis, joob selle ühe sõõmuga tilgatumaks ja kallab uue. Sedaaegu ilmub jälle kööki Elle.)

Elle: No kurat! – ah et ikka ilma viinata kuidagi ei saa!

Matis: Saab-saab! Lihtsalt naabrimees kõneles sinuga nii pikalt, et tal suu kuivas ja palus mul  ühe tuisutopsi valada! Näed küll, et talle kallan!

Erik: (Uksest välja minnes) See oli mulle tuisutops jah!

Naine olevat loodud mehele teenäitajaks. Selleks, kes pimedal ajal lampi hoiab. Kuid pidevalt nurisedes pillab ta ükskord selle lambi maha. Või hakkab mehele lambi virvendav valgus närvidele käima.

Eee...seda ma ütlesin loomulikult enda kohta!...

Elle: Kae-kae, kus kukkus targutama!

Erik: Ei-ei, ega ma sinu üle, naabrinaine, ei targuta. Ikka enese üle! Iseenda üle naerame, seltsimehed! Pardon – ikka härrased ja prouased!

5) Erik ja Justiina

(Tegevuskoht suurlinna kohvikus. Erik on juba enne Justiinat kohvikus, käib pisut närviliselt ringi, uurib menüüd ja hindu; istub siis ühe laua taha, trummeldab näppudega vastsu lauaplaati. Keegi tahab samasse lauda istuda. „Kinni, hõivatud!“ ütleb Erik.

Peagi tuleb siise Justiina, küllaltki moodsalt, aga samas tagasihoidlikult riietatud  22-aastane tüdruk.)

Erik: Tere Justiina, tütreke!

Justiina: Tere! Kas ammu juba ootad mind siin?

Erik: Ei-ei, ma ei jõudnud midagi veel tellidagi. Siin on vist väike söökide valik. Aga lõunat süüa oleks vaja küll.

Justiina: Midagi siin ikka on, ega muidu poleks ma selle koha kasuks otsustanud. Mul ka ju lõunaaeg. Päevaprae võid tellida.

Erik: (Mingi aja pärast tulebki ettekandja ja  Erik tellib kaks kohvi ja kaks päevapraadi)

Kohvi ma enne ei tellinud, kartsin, et jahtub. Aga sina olid hästi täpne!

Justiina: No nii nagu sinagi!

Erik: Ma olen jah täpsust alati väga kõrgelt hinnanud.

Justiina: (Naeratab) Mõnikord oled küll liialegi läinud selle täpsuse tagaajamisega. Ükskord pidite sõbraga tülli minema....

Erik: Olen jah vist isegi oma parimate sõpradega pahuksisse läinud. Ükskord aga ületas oma kellatundmatusega meie kandi traktorist. Kes muidu igati südamlik ja tore mees.

Leppisime temaga eelmisel päeval kokku, et ta on hommikul kell üheksa minu pool. Kui nelikümmend minutit oodanud olin, sõitsin ise naaberkülla tema poole. Vaatan, ta just lõpetab kohvijoomist, siis hakkab rahumeeli sättima haakeriista, mingi vahelüli aga millegipärast ei klapi; siis otsib uut kardaani või midagi taolist...Pahandada ka ei saa, siis jätab üldse tulemata. Mul aga oli teda vaja tunniks, siis pidin ise ühele nõupidamisele ruttama..

Justiina: Küllap tal midagi vahele tuli?

Erik: Siis võinuks ju helistada?

Justiina: Aga kui pole mobiili?

Erik: Mina ju tema mobiilile helistasin! Telefon on tal olemas.Õigustad sa sellist käitumist või?

Justiina: Ei, ei õigusta! Aga sa püüad alati otse minna, isegi kui otsetee on kinni. Mõni kõrvaltee viib rutem kohale.

Erik: Oot-oot, ma olen seda ise sulle kunagi õpetanud! Olen jah! Siis, kui sa kaheksandas klassis klassijuhatajaga pidevalt vaidlesid.

Justiina: Võibolla oligi nii. Mulle õpetasid, aga ise ei õppinud.

Erik: Tollel traktorimehel, kellest ma rääkisin,  ei olnud vist vajadust täpsusest kinni pidada. Ja nii ei tekkinud harjumustki.

Justiina: Võibolla kah.....

(Ettekandja toob praed, leiva.)

Ettekandja: Kas kohvi toon kohe?

Erik ja Justiina: (Noogutavad ja lausuvad) Jah, parem on, kui kohe.

Erik: (Tasakesi Justiinale) Mõnikord võib ennem kokku kuivada, kui kohvi ära oodata jõuad...

Aga kuidas sul, Justiina, tööl läheb? Ütlesid, et sulle toimetajatöö meeldib. Ma arvan, et ajakirjas on pisut rahulikum, kui päevalehes?

Justiina: Seda küll, jah. Meeldib. Paistab, et ülemus on aru saanud sellestki, et ma olen teistest omavanustest rohkem lugenud ja orienteerun maailma asjades.

Erik: Orienteerud?...

Justiina: No ütleme siis: jagan, saan aru, tean, taipan, mõistan, haistan.... (Muigab).

Erik: Siis on hea, kui – haistad! Mina nii vanalt ei haistnud veel sittagi. Vene sõjaväes olin. Kaitsesin nõukogude korda....igasuguste kapitalistlike röövlite ja sõjardite eest!

Justiina: Meil on selliseidki, kes ei tea, kes see Catullus oli või mis on Hades...

Erik: Mis on siis?

Justiina: Mis?

Erik: See – Hades. Mis? Või kes?

Justiina: Allilm, põrgu. Kreeka mütoloogias.

Erik: Algselt oli Hades surnutejumala nimi. Siis hakati nime kasutama ka allilma asupaiga märkimiseks. Sellel Hadesel, manala valitsejal on ka teine nimi – Pluto, või Pluton.

Ta oli Jupiteri ja Neptunuse vend.

Aga kõigest ja kõike ei tea me keegi....

Justiina: Kuna ma olen palju lugenud – tänu emale ja sulle – siis tähtsamaid kultuuriga seotud tegelasi ja kohti ikka tean. Meie kodune raamatukogu andis lugemisharjumuse.

Erik: Kui mõni tehnikaga tegelev inimene peab Homerost allveelaevaks või mingiks Kreeka saareks, siis ma ei imesta. Kuid see, kes keeltega-meeltega töötab, peab küll teadma, mis keelest üks või teine sõna on tulnud...

Justiina: Mingi sõna tähendust teada saada pole ju keeruline – kompuuter otsib selle kohe üles. Sina pidid küll tudengina vist palju entsüklopeediaid ja sõnaraamatuid lappama. Otsima, mida tähendab poliomüeliit või mis linn on Võnnu.

Erik: Ahah, sul, Justiina, on ilmselt meeles, kui ma kunagi sulle poliomüeliiti kirjutama õpetasin.  Sest ma ise kirjutasin seda veel keskkooli viimases klassiski valesti. Kuni üks tüdruk mind parandas.

Sest tegelikult on ju väga palju sõnu hoopis teise eesliitega: polü. See eksitab.

Justiina: Sõnad, mida kasutame, ei lähe meelest.

Erik: Või mis raskelt tulnud, see raskelt ka läheb....

Justiina: (On lõpetanud söömise ja rüüpab veel kohvi)

Aitäh, issi, et lõunasöögi välja tegid!

Erik: Nii harva saan kahjuks seda teha. Kas sa pead juba ära minema?

Justiina: (Vaatab kella) Lõunavaheaega on veel kakskümmend kaheksa minutit. Aga seekord ma minutipealt küll kohal olema ei pea.

Erik: (Otsib õlakotist) Sul varsti sünnipäev tulemas .....võtsin väikese kingituse kaasa. See on päris hää raamat, kulub sulle ära.

Ja siin (Võtab taskust ümbriku) on pisut raha. Tahaksin rohkem anda, aga sa tead isegi, et kuu aega tagasi kaotasin ma töökoha...

Justiina: (Võtab raamatu vastu. Hakkab nutma) Aitäh, isa! Ainult, et....ma ei taha su raha, ma ei võta, ma ei taha mitte kui midagi.....Tahan vaid, et te emaga ära lepiksite! Ma ei taha, et te lahku lähete!

Erik: Oleme läinud juba, Justiinake!...

Justiina: Leppige ometi ära!

Erik: Mis seal leppida. Niigi oleme olnud kaheksa aastat kui võõrad ühe katuse all, ühes korteris...

Justiina: Olete olnud jah kui koer ja kass....Aga ei pea ju nii olema?! Olete suured ja targad!

Erik: Tarkusega ei ole siinkohal vist midagi peale hakata...

Justiina: Miks siis?

Erik: Justiina, kaheksa aastat ei maha me enam koos! Kaheksa aastat ei ole me su ema Liisaga teineteist kallistanud!

Ainsad kallistused on sinult ja sinule.

Justiina: (Läbi nutu) Kallistage siis! Ma ei taha kuulata neid eneseõigustusi! Leppige ometi ära!

Erik: Kas sa emale oled öelnud, et leppige ära?

Justiina: Olen. Muidugi. Ema ütleb, et ega tema minema ei marsi!

Erik: Oi-oi, kui palju kordi tema on lubanud minema marssida ja mind maha jätta!

Justiina: Aga ei ole jätnud.

Erik: Tegelikult jättis ju. Kui ma olen püüdnud astuda sammukese tema poole, ei ole ta sammukest vastu astunud. See, kes sind ei kallista, on su maha jätnud.

Justiina: Kallistage siis! Kallistage!

Erik: Oled kuulnud küll juba lapsena meie vaidlusi. Osalt ka teie, sinu ja su õe pärast. Isa ütleb üht, siis aga tühistab ema justkui kiuste isa antud ülesanded.

Ja kui nii mitu korda, siis ei taha enam millegagi tegelda.

Lõpuks ütleb ema, et isa pole laste kasvatamisega tegelenudki....(Ja nüüd üsna pahaselt) Ja üldse pole millegagi tegelenud. Isa pole justkui olemaski olnud!?

Justiina: Oled ikka!

Erik: Seda ütled sina. Ja ega ma sinust lahku ei lähegi.

Justiina: Olen kuulnud ja näinud teie tülisid. Need kõik on mu hinge valutama jäänud. Tean, et sugugi mitte alati ei ole emal õigus olnud. Aga sina oled samamoodi väga palju valesti teinud, liialt järsk ja julm olnud. Ilmaasjata arvad, et sul on alati õigus.

Erik: Ei ole muidugi. Pärast tunnistan endale, et tegin valesti.

Justiina: Aga emale? Kas oled ka talle tunnistanud? Ja vabandust palunud?

Erik: Mitte küll tihti, aga olen. Kuid samas, su ema ei ole veel mitte kordagi öelnud: „Vabanda, Erik, mul polnud õigus!“ Või et: „Ilmaasjata tülitsesime!“, või „Lepime ära, Erik!?“

Justiina: Olete ühesugused, kangekaelsed. Ainult iseennast näete.

Erik: Kulla tütreke, võibolla on tõesti nii. Aga võibolla mitte.

Justiina: Kuidas siis?

Erik: Ega sa ometi arva, et ma ilma mingite tunneteta, külma kõhuga läksin kodust, kus koos juba kolmkümmend aastat elatud ja teid, lapsi kasvatatud.

Kuigi jah – kodu suhtes ütlen, et mulle, maal sündinud ja kasvanud inimesele ei ole korter kunagi õigeks koduks olnud.

Mu jaoks on kodu midagi muud, miski igavikulisem, kui üks korter, üks lahter suures majas. Ja suurmaja on omakorda üks lahter linnas. Ehk on elukohalgi oma negatiivne roll olnud.

Justiina: Miks ikkagi ei saanud te teineteist mõista....(Nutab)

Erik: Mulle tuleb meelde mu isa, sinu vanaisa kiri.

Ehk seda kirja polekski, aga ma teenisin sel ajal sõjaväes, kahekümne ühe aastasena, sinu vanuselt...süüdistasin oma isa, et ta ainult endale mõtleb. Et emale raha ei anna ja emast ei hooli.

Justiina: Kuidas sa sõjaväes seda teadsid?

Erik: Ema kirjutas. Mulle näis tookord, et kõik, mis ema kirjutas ja ütles, on ainuõige.

Isa kirjutas sellest, et ta hoiab hoiukassas suuremat summat, et tahab hakata uut maja ehitama. Aga ema pole ka sellega rahul, talle polevat midagi vaja, laitnud plaani ära.

Nüüd arvan, et küllap ka ema uut maja tahtis, aga kius ja jonn olid kõvemad!

Nüüd, kui maja ammu olemas, näeme kõik, kui vajalik see oli. Vanas majas oli ikka väga vähe ruumi!

Justiina: (Seisab nukralt, silmad vees) ...Mina toda vana maja ei näinud...

Erik: Isegi su ema enam toda vana maja ei näinud.

Aga veel kirjutas isa, et on nõus ema laudatalitustes avitama, kui vaid saaks koos tuppa, ühise laua taha ja pere seltsis istuda. Temal olid ka oma ideaalid ja unistused.

Harmooniat nad ei leidnudki. Mõtlesin tookord....tookord ammu, et kui mina naise võtan, siis saab kõik hoopis teisiti olema.

Justiina: Aga miks siis ei saanud??

Erik: Alguses sai küll. Aga aja jooksul pidin peale päevatööd õhtuti veel raamatuid ja artikleid tõlkima. Tegin seda rõõmsa hooga.

Hiljem, kui sa veel üsna väikene olid, tuli su emale liigestehaigus külge. Millest, kust – seda ei tea keegi.

Kogu see võõrandumine  tekkis nii salakavalalt.

Aga me kumbki ei taibanud võtta seda kõige paremat, kõige ravivamat rohtu – kallistust!

Justiina: Ei ole ju veel hilja, isa....

Erik: Tookordes ammuses kirjas kirjutas mu isa mulle, et ruttab kohe peale tööpäeva lõppu koju, kuid ei leia mõistmist.

Mitte kusagil ei tahtnud ta nii olla, kui kodus. Tema töökaaslased jäid teinekord kusagile töökoja taha viina võtma, isa aga pidas seda nii tervise kui aja raiskamiseks. Ta pidas tõesti oma perest lugu.

Veel, mäletan, oli ses kirjas isa soov, et mina sellist mittemõistmist ei kogeks.

Ja ometi pidin ma just samasuguse kogemuse saama!

Justiina: Sellepärast, et su isekus on liiga suur olnud.

Erik: Kas tõesti ainult minu oma?

Justiina: Sinul on seda rohkem küll, kui emal.

Erik: Küllap sellel, kellel on suurem eesmärk, on suurem ka isekus. Jah, võib olla küll.

Südamehaigustesse haigestumine ka suurem. Ja mitte ainult südamehaigustesse....

Justiina: Tead, kui palju ma olen kannatanud teie tülitsemiste pärast!..Kas pidid siis su eesmärgid teisi kannatama panema?

Erik: Tagantjärele ma saan aru küll, et mitte mingi eesmärk ei kaalu üles häid suhteid, südamlikku elu.

Aga küllap ka see poleks sulle meeldinud, kui su isa üldse eesmärgita elaks. Kui oleks nagu narts tuules...

Justiina: Õigustad ennast! Mõlemad nüüd õigustate ennast!...Ma ei taha rohkem täna sinuga kõnelda....

Erik: Palun, oota veel pisut. Just äsja tuletasin meelde oma kadunud isa kirja. Taolisi pihtimusi tuli temalt vähe. Ega minagi sulle kuigi tihti oma muresid ei kurda või ei jaga.

(Justiina, kes on sättinud minema, laskub tasakesi veel toolile tagasi.)

Erik: Takkajärgi mõtlen – kellegagi tahtis ka tema oma kurbust, nukrust, solvumisi ja valu jagada. Aga polnud, kellega! Lapsed hoidsid ema poole. Või kui ka mitte, siis ei saanud ju aru sellistest suhetest nagu suurte vahel on....

Isa kirjutas, et ema tuleb laudast või aiast siis, kui ma juba magan; söögi paneb küll lauale, aga ise läheb ära välja....ja ei ole mitte kellegagi kõnelda...

Nii ta jah kirjutas siis, kui ma juba enda arvates suur olin. Ometi ei mõistnud ma teda tookord veel.

Justiina: Sinul emaga oli enamasti vastupidi: kui ema tahtis sinuga kõnelda, siis sa tõlkisid raamatuid või kirjutasid artikleid või olid rahvarindelaste või volikogude koosolekutel või mõne sõbra pool.

Erik: Aeg-ajalt muutusid meie jutud lihtsalt jahedaks suhtlemiseks, kus polnud ei kirge ega tundeid.

Jäid mingid jahedad arvestused. Igapäevased tüütud ja ebahuvitavad probleemid.

Kui niigi tööga ennast väsitad ja närviline oled, siis ei taha enam midagi muud, kui mõnda lihtsat kallistust.

Justiina: Ema käis ka tööl. Sa jätsid ta oma mõtete ja raskete probleemidega üksi!

Erik: Siis, kui närvid mõlemal läbi – siis ei mõtle sellele. Siis ainult süüdistad teist.

Jah, mõlemad! Tema süüdistas mind, mina teda!

Muidugi oleksin ma pidanud Liisat, su ema sagedamini, tihedamini kuulama. Kasvõi lihtsalt ära kuulama. Aga ka tema poolt ei olnud lähenemine õige.

Justiina: Mismoodi ei olnud õige?

Erik: Kui tahad teisele midagi selgeks teha, siis alusta naeratusega. Paita teist. Kui ta oleks mulle käed ümber kaela pannud, ei oleks ma siis mingi ülesande täitmisel vastu punninud!

Aga ta ründas. Süüdistas. Ja siis mina, turakas, kahjuks muidugi samamoodi!

Kui juba alustataksegi nii: näe, näh, sa pole seda teinud, toda lubadust täitnud, raha selle ja tolle jaoks ei anna, siis....

Justiina: Aga oli ju nii. Kõik majapidamisasjad ostis ema...

Erik: Sugugi mitte kõik! Ning see oli näha jah. Kuid kes maksis kõik kommunaalkulud, kust võeti raha auto remondiks, bensiini ostuks, ka korteri remondiks – seda ei märganud keegi. Käisime ikka mõnel ekskursioonil ka.

Justiina: Märkasime ikka. Seda ka, et vahel ostsid viinapudeli...

Erik: (Just kui meenutaks midagi)....Eks meil on ka hoopis erineb kasvatus ja elukogemus: mu ämma kodus, su emaema pool oli raha naise käes; minu kodus jälle peremehe käes...

Aga minuga on nii, et ma võin uue mikrolaineahju aknast välja virutada, kui see heast sõnast ja kallistusest tähtsamaks osutub. Ma olen hakanud asju vihkama!

Tekkis jah tülgastus kõnelda ainult asjadest...nii see hinge ja keha ühtsus lagunes.

Justiina: Ma ei tea, kuidas te küll võisite nii teha?... (Pühib jälle pisaraid).

Erik: ....Meie ühtsus sulas nagu lumi kevadetuule käes....Ma ise ka ei mõista, kuidas me selleni langesime. Veel mõned aastad tagasi arvasin, et olen elus enamvähem kõik õigesti teinud. Olnud püüdlik, otsekohene, küllalt karske, armastanud teid, oma naist ja eriti oma lapsi....

Nüüd ma enam nii ei arva. Olen väga paljugi valesti teinud, valesti elanud.

Aga kuskohal olen valesti käitunud ja mida valesti teinud – ise ka ei saa aru.

Justiina: (Hakkab minema, pühkides silmi) Oled meid õnnetuks teinud, isa! Ma lähen nüüd. Mine sina tolle teise juurde. Vihkan!....

Erik: Oota, Justiina! Oota... kõige hullem on vihkamine. Oma peres ei tekkinud mul õnneks kunagi seda tunnet. Aga ma oled mõnda inimest vihanud küll, ning.... sellest on ainult mulle endale halba tulnud.

Justiina: Mis siis! Vihkan jah!

Erik: Too teine ei ole üldse milleski süüdi. Jule – see on tolle teise nimi – Julet polnud mu maailmas veel olemaski, kui mu elu kokku varises. Tolle teise pärast ma siiski veel tahan elada....

Ja ma ei armasta sind praegu sugugi vähem kui enne. Ennem rohkem.

Justiina: Mismoodi – rohkem?

Erik: Rohkem seeläbi, et ma saan nüüd rohkem aru armastuse ja kallistuse tähtsusest.

Justiina: (Hakkab jälle nuttu tihkuma, võitleb pisaratega) ...Mul on kahju kõigest...teist ka.

Erik: Ma armastan sind, Justiina, väga! Nüüd olen näinud ja tundnud, mida armastuse puudumine toob: ainult tühjust ja tigedust.

Justiina: Kus sa küll varem olid? Kus te enne olite??

Erik: Palun, võta need rahad ikka ka. Sünnipäevaks!

Justiina: Ei, isa, ei taha! Hoia endale!

Erik: Seda ma arvasin, et ega sa mind ei mõista. Ei saagi mõista. Jah...minu eluajal sa mind mõistma ei saa...

Justiina: Miks pead sa  n i i m o o d i   rääkima!? Head aega siis!

Erik: Oota, oota veel! Kui sul on sõber või kui sul tekib sõber, keda hoida tahad, siis kallistage iga päev! Iga päev! (Peaaegu karjub).

Kui vaid korra kuus või aastas, siis kaob olematusse ka see üks kord...

Justiina: (Vaatab isale otsa ja hakkab minema)

Erik: Oota, oota, tütreke, veel! Luba mul sind vähemalt kallistada!

Keegi loeb pimeduses luuletust:

Hiirhallil hobusel kappan ma jälle

valgete ööde uduste niitude pääle,

paksud sõnajalad kõik põlevad õites –

tähine taevas on laskunud alla,

tüünet merd vöötab kaugete tähtede kee.

Suksu sööb hiirehernest,

ja tohutud tiivad kasvavad talle,

et ta saaks lennata tagasi koduse kopli pääle...

Paaniflöödil undab eleegiat

öötuul metsade põlengu haisus.

Külmad lõdinad kompavad veresooni,

kui koltuvad lehed kesksuve aegu.

Kivistab hämmeldus, kivistab ahastus pilgu,

siis, kui jõhvikasoos

kaotame kodutee märgi.

Kihutan, kihutan vaid, nii nagu haavatud suksu,

vanker kel tagajalad veriseks purenud juba.

Üksi leekival merel nüüd ujun.

Tuli miilab mu sees, lainetel otsa ei ole.

Kas mul ükskord teada antakse kuskilt –

kust ma tulen ja kuhu suundub mu tee.

Aina otsin ja otsin ennast

tuhandeaastasest aegade hämust.

Sinine hirm haarab jalust,

et nii ruttu tuhaks põleb mu DNA.

II vaatus: Andeksannist

1)  Õed Liisa ja Marita oma kodukülas

Liisa: Tervist, Marita!

Marita: Tere, Liisakene! Pole sind hulk aega näinud, küllap saab varsti aasta?..

Liisa: Mul on selline tunne, et ma ise pole ka ennast hulk aega näinud...

Marita: No vaata siis peeglist. Seal seisab ikka see vana peegel, mis kolmkümmend aastat tagasi ostetud, pulmade ajal. Siis, kui noor ja ilus olin ja poja sünnitasin.

Liisa: Pole sul praegu ka viga midagi...Käed vähe värisevad või?

Marita: (Noogutab, sõna lausumata. Siis teeb suu lahti) Üksinda oledki või?

Liisa: Jah, seekord üksinda. (Läheb peegli ette ja kõneleb)

Jah, see peegel tuleb meelde küll, olin ju sinuga rajoonikeskuses seda ostmas, kahekesi kandsime bussi peale ja hoidsime õrnalt kinni....

Ma käisin alles keskkoolis, kui su pulmad olid. Mäletad, mis autoga sinna saksi sõitsite?

Marita: Kas see polnud mitte Richardi-onu valge auto?

Liisa: Täpselt-täpselt! Sul on meeles küll. Aga vaevalt sa auto marki tead? See oli Moskvitš 408!

Marita: Huvitas mind mingi automark!? Mul ei ole meeles isegi seda, miks toda rajooni perekonnaseisuaktide bürood saksiks kutsuti?

Liisa: Ma tean, et see on lühend venekeelsetest sõnadest. Millistest, ei mäleta. Seda võib ju sõnastikust järgi kaeda. Ju siis oli nii hea kerge öelda. Kuidas eesti keeles oleks kõlanud: perseisuaktiosak??

Marita: Sa siis, nagu sa mulle helistasid, käisid hiljuti selles perseisuaktiosakus lahutuspaberitega?

Liisa: Jah. Ja nüüd ei kutsuta seda kohta enam saksiks, vaid perekonnaseisuametiks. Pikem öelda küll.

Marita: Nii et sina ka pidid lahutama. Üks õde ees, teine ka taga? Erik polnud ju mingi joodik?

Liisa: Kes teab – võibolla on teinekord joodikuga kergem kui enesekeskse mehega.

Marita: Ära sa mulle räägi! Tead sinagi, kuis kadunud Kuno jõi, jõi oma tervise maha ja läks hauda. Ma tean, mida tähendab joodikuga elada! Pidin temast lahutama.

Liisa: Tollest peale hakkas ta veel rohkem jooma.

Marita: Rohkem....Kas see on elu, kui armastuse ja kallistuse ja rahu asemel pidevalt hirmu tunned!?

Liisa: Vaat mul tekkis samuti kallistuse puudus...

Marita: Kas on siis ka Erik purjutanud nädalaid otsa?

Liisa: Nädal otsa või nädalaid ei ole Erik kunagi purjutanud. Aga kui trimpas, siis tükkis sängi. Tead küll, et ka mina ei kannata purjus inimesi. Sinu Kunot ma austasin kui kuldsete kätega töömeest – igat asja oskas. Kuid, tunnistagem, purjus inimesena oli tõesti vastik.

Muidugi on parem surnut mitte taga rääkida...

Marita: Kas sa poleks saanud asju nii juhtida, et Erik su manu kaine peaga tuleks?

Liisa: Aga kuidas sina omal ajal ei saanud?

Marita: No ära ikka võrdle! Kuno ei saanud viimaks enam ühtegi päeva viinatopsita või õllepudelita! See ta haudagi viis.

Liisa: Erik ei ole ka enam terve, tal olevat eesnäärmevähk.

Marita: Olevat?

Liisa: Ega mina arst ei ole, et teda läbi vaatan. Nii ta ise ütles.

Marita: Ja kas oli siis nüüd õige aeg lahku minna?

Liisa: Ise ta tahtis korterist ära minna. Leidis teise.

Marita: Ja nii lihtsalt läkski minema?

Liisa: Mina asutasin ammu ise ära minema. Aga polnud mul kuhugi minna. Ja mõtlesin siis: miks peaksin ma korteri jätma!

Marita: Ise haige – ja leidis teise? Miski asi siin ei klapi? Noh – siis pole ta veel mingi haige. Kui mehel seisab, siis on ta terve kui purikas!

Liisa: Maritakene! Kust kuradist mina tean, kas tal seisab või tal ripub?

Juba kaheksa aastat pole me koos maganud?

Marita: Miks?

Liisa: (äkitselt) Ei meeldinud!

Marita: See on justkui mingi saatus. Mul oli ju enamvähem samamoodi. Mida me oleme teinud valesti? Oleme liiga palju meestelt nõudnud ja tahtnud või?

Liisa: (Vihaseks minemas) Mida siin palju? Mida? Mina – ja sina muidugi niisamamoodi – olen perekonna kooshoidmist ja laste kasvatamist pidanud normaalseks nõudlikkuseks.

Marita: Kes meist enam teab, mis see normaalne on? Kes on see normaalne mees ja kes normaalne naine?

Liisa: Kodus peavad ohjad naise käes olema. Mäletad – nii ütles ema.

Marita: Homme tuleks sõita hooldekodusse ema vaatama.

Liisa: Jah, sõidame. Muidugi. Kuigi see on kohutavalt kurb, kui me sealt jälle ära tulema hakkame...

(Hakkab nutma) Aga kui temast oma jalul püsti seisjat enam ei ole, ei suuda ma kuidagi teda hooldada.

Marita: Olen mõelnud, et kui mul raha oleks, teeksin uksed suuremaks, et ratastooliga läbi mahuks sõitma...Ehitaks vesikemmergu, WC. Selleks ajaks kui tööl olen, võtaks hooldaja. Sama raha eest, mis hooldekodus maksma läheb....

Liisa: Muidugi tahaks, et ema oleks meiega. Aga ega siin külas nüüd hooldajat võtta küll kedagi pole.

Marita: Ega jah – ma ei tea siin ühtegi sellist.

Liisa: Imelik küll...kuidas vanasti tuldi toime?

Marita: Küllap oli ka siis hädasid. Ja kui miskit abi polnud, siis inimene tahtis ise ära minna.

Liisa: Ja läkski...

Marita: Jah. Siis olid vist paljud asjad loomulikumad.

Egas siis meil....Kunoga...algas ju kõik väga ilusti. Sünnitasin kaks poega. Ma küll ei märganud, et Kuno mind teistega petnud oleks. Koos käisime isegi pidudel. Siis said lapsed suuremaks. Aga suuremaks sirgusid ka mured.

Liisa: No siin külas oli töid tõesti äärest ääreni. Peale palgatööd: aed, lehm, vasikas, siga...

Marita: Kaks! Kaks notsut! Ei-ei, ma ei mõtle selle teise all meest. Sa ehk ei mäletagi enam, et kui üks sai lihaks, siis teine kosus edasi. Kahekesi kasvavad põrsad paremini. Paremini söövad.

Liisa: Teil oli tõepoolest aina töö ja töö.

Marita: Nagu sa ise ei teaks? Aastasadu on olnud töö ja töö!

Aga jah, sa võibolla enam ei mäletagi – sa läksid ju siit koolitüdrukuna minema!

Liisa: Nende tööde juurest küll jah. Tol ajal polnud mul siin midagi teha. Kui just farmis töötada ei tahtnud.

Marita: Nüüd on siin ve e l g i  vähem teha. Ei ole farmi. Ei ole kooligi!

Liisa: Kuid ega ma tööta pole olnud. Ei oleks saanudki. Õpetaja, tõlk, siidimaalija, isegi raamatupidaja olen olnud.

Küllap oled sa tähele pannud, et teinekord väsid istumisest ja närveerimisest ja vihastamisest sada korda rohkem, kui tööst.

Marita: (Mõtlikult) Oli ju meil ka kartulipõld. Ja heina tuli lehmade jaoks teha....ja sügisel kartul üles võtta....Võibolla unustasime laste eest hoolitsemise ja kõigi tööde juures selle, et tema on mees ja mina naine. Tuli ette aegu, kui mulle miski ei läinud korda.

Liisa: Mehed saavad käega lüüa. Kui naised ka lööksid, mis siis saab?

Marita: Ma küll lubasin Kunol kooselu algaastail peale väsitavat tööd pitsi-paar võtta. Tööd oli ju kõvasti.

Aga paljukest ta siin kodus võttis – pudelid tühjendati ikka töökojas.

Liisa: Meil linnakorteris ei olnud selliseid töid nagu sul, aga näe, hoopis mina sain artriidi, liigestehaiguse. Õhust? Närvipingest?

Marita: Siin võib ju tuhat põhjust olla! Olen hakanud inimesi jälgima, ei noh, mis jälgima, aga silmama...

Liisa: ...Ja mis sa siis silmanud oled?

Marita: Seda, et hää läbisaamise puhul on inimesed terved. Tervemad vähemalt. Sul artriit, mul peavalud.

...(Peale väikest pausi) Ei saanudki me Kunoga omadeks. Sellisteks, kes teineteisele võivad ja tahavad kõik südame pealt ära kõnelda.

Mingi külm kivi jäi – lahutuseni –me kahe vahele. Mis see oli – kas iseloomude sobimatus? Või temperamentide sobimatus? Või mis?

Liisa: Võib olla meie kasvatus, mis lahterdab mehed ühele poole ja naised teisele poole lauda?

Marita: Teisele poole hinge.... Ma saan aru küll, mida sa mõtled. Meeste hing pidanuks paremini vastu pidama kui vana eestiaegne sõnnikuhark. Aga näe, ei pidanud.

Olen palju sellele mõelnud. Nüüd, kui Kuno juba siit ilmast läinud.

Liisa: Enne ei mõelnud?

Marita: Ennemalt...ennemalt, näe, ei olnud aega.

Liisa: (Mõtlikult) Meil ei ole aega olnud elada...

Marita: Nüüd, kui Kunot enam pole, olen saanud segamatult vaagida. Süüdistan nüüd ennast ka – ma ei osanud andestada.

Liisa: Mismoodi? Andestada? Kui teine ikka joob ja pidevalt kuri on, mida sa seal ikka andestad?

Marita: Pidevalt kuri?...Egas keegi pole sündinud kurjana. Ja hällis on lapsel ikka piimapudel, mitte viinapudel käekeste vahel.

Liisa: Aga miks üks kurjem on kui teine?

Marita: Teine on aeglasem kui kolmas. Kolmas on lärmakam kui neljas.

Liisa: Need on iseloomuomadused, kaasa sündinud. Aga joodikuks muututakse.

Marita: Muutuvadki. Kellel ikka tugevat iseloomu ei ole, see on tainas, millest keera kringleid missuguseid aga tahad!

Aga kes käskis mul abielluda sellisega?

Liisa: Ma ei saa sulle näpuga näidata ja öelda: loll olid! Ise ju samasugune.

Marita: Loll olin. Aga samas – võibolla järgmine oleks veel hullem olnud. Mul on siiski kaks tervet last!

Liisa: Ma ei võinud Erikule midagi öelda, sest vastuseks sain sõimu, et küll ma ise tean, mida teha, et ära kamanda, et mul – see tähendab, et temal – ikkagi oma pea otsas ja võõra peaga elada ei saa.

Nii et – ma olin võõras!

Aga juba olin abielus. Juba oli sündinud laps, Justiina.

Marita: Võibolla käisid talle liialt pinda?

Liisa: Mis liialt?! Eks tema ka nõudis minult igasuguseid töid.

Marita: Ja sa tegid rõõmuga?

Liisa: Jätsin ka tegemata. Nagu meeski.

Marita: Olen ennegi näinud, et olete kaks kõva kivi!

Liisa: Mis kõva kivi mina ka olen?

Marita: Kas ma sind, sõsarakene, siis ei tea: ega sa järgi ei anna, sa pead ikka oma tahtmise saama!

Liisa: Sa räägid ehk tollest ajast, kui keskkoolis käisin. Tolles eas on kõik mässajad.

Marita: Toda aega ei mäletagi enam hästi, peab meelde tuletama. Ei-ei, ma olen ju sind ju ka meheloleku ajal näinud.

Liisa: Koos selle reumaga tekkis närvilisus. Rohud ei võtnud seda maha, ennem võimendasid. Tekkis rahulolematus elust üldse.

Mulle tuli nüüd meelde, et vanaisa kunagi ammu-ammu mainis, et kui närvid on korras, siis on kõik korras.

Marita: Ta ütles mu mäletamist mööda nii: kui närvid ei ole perses, siis ei ole ka elu perses.

Liisa: Ma ei kujuta ette, mida oleks teinud minu asemel naine, kellel lapsi ei ole?

Marita: Ma ei usu, et lasteta ma tervem oleksin.

Ilma lasteta võid mehe juurest minema kõndida. Aga kuhu?

Liisa: Noorest peast – ükskõik kuhu!

Marita: Kui saaks võimaluse sõita sellisele lõunamere saarele, kus oleks soe ja kus sind keegi ei ärritaks – mis siis viga. Siis võiks saja aastani elada.

Liisa: Saja aastani? Vaata, kas sa tahaksid ema moodi üksinda hooldekodus olla?

Marita: Jumal hoidku selle eest! Aga ehk õnnestub meil lastelaste jaoks veel mõnda aega elada.

Liisa: Küllap õnnestub!

Marita: Kui saaks otsast alustada, teeksin hoopis teisiti!

Liisa: Seda räägivad kõik...

Marita: Kuis elada lastelaste heaks, kui nad nii kaugel on ja nii harva siia külla satuvad. Mu Reinule ja Rainerile on see koduküla, aga nende lastele ei ole see isegi koduküla mitte.

Harva tulevad. Mõne päevaga ei muutu ükski paik koduseks.

Liisa: Mu omadega sama lugu.

Marita: Kõik, mis kunagi oli nii tähtis, on nüüd tähtsuse kaotanud. Me ei käinud puhkusereisidel, sest vaja oli loomad sööta, hein teha, lastele rõivaid osta. Jumal tänatud, et siis vähemalt haridus tasuta oli! Kas jõuaksin ma kahele pojale nüüd ülikoolihariduse anda?

Kus sa!

Liisa: Hauka muru, nagu nüüd ütlevad!

Marita: Üks peab muru haukama, teine käib igal aastal Hispaanias või Itaalias!

Liisa: Jah, aga eriti hull asi on see, kui inimene, kes tahab õppida, ei saa seda teha! Justiina näiteks pidi igas semestris viisteist tuhat maksma!

Marita: Kas said siis raha kokku?

Liisa: Ei tea, kust oleksin ma selle raha võtnud?! Ikka pangavõlg. Kui ta nüüd lõpetab, läheb ellu võlakoormaga seljas. Vähemalt sihukest stressi minu enda õppimise ajal ei olnud.

Marita: Küllap tuleb ka mu lastelastel rabama hakata. Olid minulgi käed-jalad tööd täis. Aga nende närvipinge võib suuremaks minna.

Ja siis imestame, et me kõik nii haiged oleme.

Tagantjärgi arvan, et ka Kuno alkoholism tuli ületöötamisest...

Liisa: Sa nüüd tagantjärgi püüad õigustada tahtejõuetut? Ma muidugi ei tea, kui paljud joodikud ületöötavad ja kui paljud alatöötavad. Olen näinud ka selliseid, kes võiksid töötada, kuid hoopis trimpavad.

Marita: Mis ma siis õigustan või mitteõigustan....Mõtlesin mõnikord, et ühtäkki.....ei, ei, just aegamisi, päev-päevalt hakkasime teineteisele võõraks jääma. Kui päeval juba, siis....öösiti ammugi.

Ükskord, mäletan, ei kõnelnud Kuno minuga ühtegi sõna tervelt kuu ja kakskümmend päeva! Viiskümmend päeva olin ma tühi õhk!

Ometi elasime ühes majas. Ämm ühes, Kuno teises ja mina kolmandas toas. Lapsed olid siis juba kodust lennanud: Rainer õppis veel, aga Rein juba töötas.

Liisa: Kui keegi tulnukas loeks meie ajakirjandust, siis saaks too marslane või kes ta ka poleks, sellist infot, et planeedi Maa naistele pole muud vaja, kui raha, raha ja turvalisust. Meestele aga – vaid sööki ja seksi ja vabadust.

Marita: Küllap nii ongi. Aga, tead isegi, et sellest ei piisa. Vaja on rohkemat.  Ehk peaksime ka ise veel rohkem andma.

Liisa: Kellele?

Marita:  Ükskõik kellele. Kui ütleksin, et ühiskonnale, siis näpuga järge ajades jõuame ikka elusate inimeste juurde. Sõja heaks ei taha ma küll kopikavõrdki tööd teha.

Liisa: Arvad sa, et oleme vähe andnud? Rohkem ma ei oska ega suuda anda. Ei ole tervist, et peale tööd veel mingit ühiskondlikku ülesannet täita.

Marita: Aga näe, kui hea elu mul praegu – kaalu tuleb muudkui juurde!

Liisa: Ennemalt olid sa kui luu ja nahk! Stress ajab ühe inimese kõhnaks, teise aga paksuks.

Marita: Ohh, kuis mõistetakse ülekaalulisi ära kasutada. Kae (Otsib kusagilt diivanilaualt reklaamibrošüüri), mingi Belgia, ei, Šveitsi firma vist saadab lausa igaühele, igasse postkasti uhke reklaami. Et telli nende tablette „NeoSlim“. Algul saad – vaata aga vaata – karbitäie lausa ilma rahata. Tasuta saad veel ka saja viiekümne kroonise sammulugeja. Käimisekepid ka veel koguni! Kui tellid. Aga kui juba tellid, siis kinnitad oma allkirjaga, et nõustud iga kolme nädala järel ostma nende tablette.

Vaatame, mis hinnaga....ahah – kakssada kakskümend viis krooni.

Pluss viiskümmend krooni postikulu ka veel!

Liisa: Olen minagi taolisi reklaame lugennud. Ja siis neela neid tablette nii kaua, kuni neerud läbi!

Paari kuu pärast on kingituse saajalt juba ligi tuhat krooni välja pumbatud.

Marita: Ju siis ikka leidub inimesi, kes istudes tahavad peenemaks minna ning niisuguste inimeste lisakilodelt võib teenida lausa miljoneid!

Liisa: Kes sul keelab? Siga ja põrsast ja isegi lapsi enam majas pole, hakka aga reklaamima ja müüma!

Marita: Ma ei oska tablette teha?

Liisa: Sa ei peagi tegema, sa müüd!

Marita: Tead ju küll, et ma võin lasta ennast haneks tõmmata, aga teisi petta ma ei oska.

Liisa: Meie peres olid vist kõik sellised kergeusklikud. Isegi usklikud võivad olla kergeusklikud....

Marita: See vast pole kõige hullem patt.  Ennem olen kergeusklik, kui teisi alt tõmbama hakkan.

Liisa: Mis on hullem?

Marita: Kasvõi see, kui me ei mõistagi elust enam rõõmu tunda. Mustade mõtete küüsis ei saa närvid terveks jäädagi. Ja ka ainevahetus muutub palju kehvemaks. Sinagi ütlesid, et mõnel inimesel võib just sellest kaal suureneda.

Liisa: Sina, sõsar, oled õige targaks saanud! Lugesid seda kusagilt?

Marita: Lugesin jah. Kas ma ei või siis lugeda? Aga kui mõelda, olen seda ise hulk aastaid tundnud.

(Väikese pausi järel)

Kaksteist aastat on küll juba sellest, kui mehega maganud enam ei ole. Nüüd ma juba kardaksin seda teha.

Liisa: Sinu enesehinnang on nagu härmatis külmkirstus!

Marita: Nääguta jah! Sinu enesehinnang särab muidugi kõrgel taevalael?

Liisa: Mine nüüd! Siiski on viimasel ajal tervis paremaks läinud. Kõige hullem oli aeg, kui ma ei tahtnud eladagi. Sihuke depressioon oli päevast päeva peal.

Ja siis – vist mingit romaani lugedes – avastasin, et halvad mõtted on kui viinaklaas: tervist paremaks ei tee, ainult hullemaks.

Elada peab tahtma. Mitte lihtsalt elama, vaid tahtma elada.

Kui juba ema isaga tahtsid, et me siia ilma tuleksime...

Marita: Öeldakse, et mõni sünnib õnnesärgis. Miks m i n a  ei võinud õnnesärgis sündida?

Liisa: Mingid särgiräbalad ehk ikkagi!

Kae – mõni inimene sünnib üksikuna....mõne hülgab ema, ja isast ei tea keegi midagi...Või kui puudub silmanägemine....Või...ma ei suuda küll ette kujutada, kuis siis eluga toime tulla? Kust siis jõudu saada?

Marita: Oh, ära räägi, külm värin käib üle turja! Kui ma näen juba sünnist saati invaliide, siis mõtlen: kumb on lihtsam, kas elada ühe käega või ilma mõistuseta?

Liisa: Kui on mõistus, elad ära ka käe või jalata. Aga seda rohkem tunnetab inimene oma piiranguid. Teistega võrreldes. Kui end teistega ei võrdle, siis vast poleks vigagi.

Lollikene on kõige suurem õnnetus vanematele, aga ise ta vaevalt saab aru, missugune pitser tema peale on pandud.

Marita: Jumal-Jumal, ju vist väga palju pattu oleme meie, inimesed teisnud, et selliseid asju kaela saadetakse!

Liisa: Kui ühe inimese eluski on pattu koormaviisi, mis siis sadade aastate jooksul veel kogunenud on!

Ega me vist hästi ei teagi, kust kohast läheb see piir, mis normaalset inimest ebanormaalsest lahutab.....

(Koputus. Tuppa astub Marita sõbranna Laine)

Laine: Näen, uus auto seisab maja ees! Kes see muu, kui Liisakene Maritale külla sõitnud!

Liisa: Kui kümme aastat vana auto on uus, siis oled sina, Laine, kergeusklik plika!

Laine: Äkki olengi!? (Hakkab meelitatult, laginal naerma).

Marita: Istu, Laine, joo meiega kohvi. Liisa, näe, tõi kaloririkast torti kah!

Laine: Mul küll kõrgemapoolne vererõhk...Aga kui sa nii lahkelt pakud, siis...väikene vestlus ennem alandab kui tõstab rõhku.

Marita: Kuis sul siis see haige kassike elab? Kas sai tervemaks?

Laine: Eile ütlesin pojale: „Ei saa midagi, võta kassike autosse ja käi linnas loomaarsti man!“

Marita: Ja siis?

Laine: Aare, poeg mul, tuli tagasi juba surnud kiisukesega. (Nuuksatab, siis jätkab väikese pausi järel).

..See meenutamine nüüd küll vererõhule hää ei olnud...aga mis parata. Hea ja ilus kassike oli!

Liisa: Mis selle kassikesega siis juhtus?

Laine: Loomaarsti oli enne kombanud ja siis vaatas röntgeniga, et mis asi see kõhus on, mingi mütsakas. Et kui kass ennast lakub, jääb karvu ta keele külge ja need jäävad makku kinni.

Uinutas kassi magama, tegi lõikuse ja leidis, et kassil on neerukasvaja. Väike oasuurune neer oli kümme korda suuremaks läinud!

Ütles, et pole mõtet teda unest äratadagi – paari päeva pärast kaob viimnegi elujõud...

Seepärast mu kassike ei söönud enam midagi, ei saanud süüa.

Liisa: No kujuta ette, missuguseid haigusi ka kassidel on?! Poleks arvanudki.

Laine: Maailm on haigusi täis! Ma olen ise süüdi. Ikka enne tööleminekut andsin talle ette kassikrõbuskeid, seda poest ostetud kuivtoitu. Miks ma küll seda tegin?

Aga kassile see meeldis. Ometi ei tea keegi, mis jälkidest asjadest see kuivtoit kokku on pressitud.

Ka mu hea tuttav, Mare, ütles, et kindlasti on selles paras ports tänapäeva keemiat, säilitusaineid...

Ise ma oma kassikese ära mürgitasin! Kas sul, Liisa, on kass?

Liisa: Ei ole. Kui tütar põhikooli lõpetas, hankisime talle ilusa valge kassi. Oli valge nagu ingel. Lasksime korterist välja, ta käis oma kassiasju ajamas ja tuli alati õigel ajal tagasi. Ükskord sõideti temast üle. Ja tead kus: meie äärelinnas sõidutee vöötrajal! Kass läks alati üle tänava seal, kus inimesedki.

Marita: (Lehitseb ajalehte ja ühte ajakirja) Näete, naised, kuidas saab meeste kirgi üles puhuda!? Kas olete teinud nii, nagu siin õpetatakse? Nii....Osta väikseid musti riideid....

Laine: (Torkab vahele) Matusteks või?..

Marita: Pea nüüd, Laine! Ikka kirgede lõkkele puhumiseks!

Teiseks: Kanna punast värvi riideid!...

Laine: Nüüd juba punaseid? Äsja ütlesid, et musti!

Marita: Mis ma ütlesin? Ma lugesin: „Osta väikseid musti riideid.“ Tead isegi, mis need on: pitspesu, siis mustad stringikesed ehk nöörikesed...

Nii...neljandaks: Kanna leopardimustriga rõivaid, näiteks salli...

Laine: Kuidas sa loed, Marita? Aga kolmandaks?

Marita: Mis kolmandaks?

Laine: No sa läksid ju teiselt punktilt kohe neljandale!

Liisa: Tal läks juba pea pulki täis!

Marita: (Ajab näpuga järge) Ah jah – kolmandaks kirjutatakse: värvi tema nähes huuli....nii-nii-nii...ja sellele järgnevale suudlemisele suudavad vastu panna vaid vähesed mehed.

Liisa: Ja siis on su mokavärvimine untsus!

Marita: Kuid tulemus on igatahes käes!

Laine: Mis nippe sääl siis veel on?

Marita: Siin on neid palju. Jõuan ma siis neid kõiki üles lugeda. Ise loed.

Aga õpetusi on veel jah, näiteks: Kanna siidist kombineed....

(Loeb) Kuigi kombineed jäävad möödunud sajandi keskpaiga naiste garderoobi, sobivad nad riiete alla ka 21. sajandil ja näevad vapustavalt ilusad välja...Las siidkombinee olla esimene asi, mida mees näeb hommikul sind selga panemas ning viimane, mille õhtul seljast libistad....

Liisa: (Itsitab) Ime siis, et ohvitseriprouad siidkombineede väel tantsupeole ilmusid....Pärast sõda olla see olnud. Isa rääkis vahel, kui napsu võtnud oli. Ju ta ikka tegi vahet siidkleidi ja siidkombinee vahel?

Marita: (Libistab veel näppu ajakirja lehekülge pidi. Ja kukub naerma) Üks nipp mehe võrgutamiseks on veel kirjas, nõnda: Pane ühel ööl magama minnes kaela kommidest kaelakee ja ütle mehele, et see on su magustoit!

(Laine ja Liisa itsitavad ka)

Laine: Võibolla tuleks kaela panna hapukurkidest kaelakee?

Liisa: Ja kui siis sööb kommid ja hapukurgid ära, on nii väsinud, et jääb norinal magama!?

Laine: Ütle mis tahes, aga kui ikka musitamisi ja kallistamisi ja hellitamisi ei ole, siis pole ka muud värki!

(Kostab kõva rütmiline koputamine uksele)

Liisa: No nii – mehed tulevadki!

Laine: (Kergitab oma tüsedat tagumikku) Häh! – nii koputab ainult mu Hans!

Marita: Mis ma ütlesin: mehed tulevad! Sisse-sisse!

(Ukselävele ilmubki Hans, Laine mees: kõhnavõitu, vähemalt Lainega võrreldes, aga kavala  ja naeru pilduva näoga.)

Hans: No otsin Lainet köögist, keldrist, tarest, sängist, trenažööri päält – kadunud kui tina tuhka! Nii suur naine justkui õhku haihtunud!

Laine: No mis suur ma ikka olen. Sa ise ju ütled: oh sa mu tilluke!...

Hans: Õige – tilluke jah! Mõtlesin, et peaksin ühe sõidu linna tegema. Mul vaja mitut-setut asja, kõige peenemad neist on puidukruvid....

Laine: (Aasib) Sulle on vaja neid kruvisid, mis teisi kruve kinni hoiavad?

Liisa: Mis trenažööri päält sa, Hans, oma naist otsisid? Kas ta treenib end kosmonaudiks?

Hans: Just-just, exactly! Kosmonaudiks jah! Voodikosmonaudiks!

Laine: (Häbenevalt) No mis sa, Hans, porised. Ajad sihukest, nagu tudengiõlves....Ja – kas peab siis kõik saladused välja rääkima?

Marita: Ma ei aimanudki, et mu sõbrannal sihukesed saladused on!

Liisa: Kosmonautikas on väga palju saladusi. Vene kosmonaudid treenisid ka saladuskatte all. Kui nad juba edukalt taevas olid, alles siis kuulutati seda kogu maailmale.

Hans: Saladusi on palju jah. Näiteks: miks ei ole enam juba nelikümmend aastat keegi Kuule lennanud? Öelge, ah?  Kui toona, 1972. aastal see raha leiti. Küll leitaks ka nüüd. Siin on muud asjad, uskuge mind!

Liisa: UFOd?

Hans: Seal ongi UFOd! Aga meil on kosmodroom ja seksodroom.... ah, tahtsin hoopis öelda – trenažöör!

Aga sellest palun mitte kõnelda mitte kellelegi mitte ühtki sõna!! (Kõkutab naerda).

Liisa: Einoh? Tõepoolest või? Siin külas on ju, kuhu joosta. Metski pole kaugel. Jooksed kasvõi keele vestile, vaatad taevasse, kuulad linnulaulu.

Hans: Vahel, kui Laine mind taga ajab, unustab trenažööri ära küll. Aga igale poole ma tal joosta ka ei luba! Kes teab, kuhu veel jookseb?

Laine: Naerge, naerge vaese naisterahva üle! Kes viimasena naerab, naerab paremini!

Hans: No viimasena ma küll naerda ei tahaks! Siis pole ju enam kedagi, kes mu naeru kuuleks.

Laine: Liisa, sina linnaninimene, sul vast ei lähe trenažööri vajagi – spordisaalid ja ujulad ja mis kõik teil sääl on! Aga meil külas – pole ju tuhkagi!

Liisa: Pole neid spordisaale sugugi jalaga segada. Linnas on trenažööri rohkem vaja, kui külas. Inimene peab bussi ootama, sõitma vähemalt kakskümmend minutit, kuni äärelinna jõuab ja seal suusad alla panna saab. Või joosta. Aga kui ajad end higiseks, kuidas sa ootad higisena bussi?

Mul on küll mets lähemal. Aga ega ma üksi jooksma minna küll ei julge.

Laine: Aga kusagil on valgustatud rajad?

Liisa: Kõik need on kusagil mujal.

Laine: Aga meil on kogu küla pime. Lubati küll külatänav ka ära valgustada, aga see on vaid lubadus.

Liisa: Aga valges?

Laine: Talvel ei olegi peale tööd seda valget aega. Kui aga suvel hakkaksin läbi küla silkama, arvaksid inimesed, et  Hans mind kannipuuga taga ajab...

Hans: Ahah! Kas on põhjust ka või? Võin taga ajada küll!

(Kõik naeravad. Varsti lähevad Laine ja Hans minema.)

Liisa: Mis me homme emale viime. Lilli. Aga söögikraami?

Marita: Ei ole tal seal isu. Vähe ju liigub.

Liisa: Midagi ehk ikkagi. Viinamarju või?

Marita: Ema on ju alati öelnud, et kõige rohkem tahab ta meid näha ja kallistada....ja lapselapsi kallistada...

.....Mitte miski pole nii tähtis kui suhtlemine, kallistus...Temale eriti.

Keegi loeb pimeduses luuletust:

Torm!

Lase mängib sümfooniat tarupakk sügaval metsas!

Filharmooniumi saaliks loodud mesiperele puu,

mis mitu inimpõlve on seisnud

jäärakus hõbeallika kohal.

Sadu mesilaspõlvi tolles kodus on elanud juba!..

Torm!

Meie ei tohi sugugi surra noorena ära!

Koidikul, siis, kui näinud üksnes oleme koitu

ja kuulnud vaid hoolekägu lehtivas metsas.

Meie kõrvad niivõrd ihkavad kuulata

pikkade-pikkade varjude noote

sinise oru kohal enne verevat eha.

Torm!

Lase sipleb mu lagistav päikene

niitmata niitude kasteses meres!

Lase süümepiinata süda

puhtalt astub embama kallite põskede poole!

Torm!

Avita laiali ajada pilved

pää kohalt, vöö kohalt, verest!

Lase meil kuulda, kuis pilkude kallistuskiired

Looja maailma panevad laulma!

2)  Väljakolimine. Erik ja Liisa

(Tegevus Eriku ja Liisa korteri koridoris ja ühes suuremas toas.

Erik istub oma asju pakkides-sättides raamatukasti peal.

Raamatukaste on palju. Lisaks muid pappkaste ja pampe: jalanõud, suve- ja talveriided, lahtivõetud raamatukapp jne, jne.Paras segadus ja segane vaatepilt nagu taoliste sündmuste puhul ikka.)

Liisa: On sul siis nüüd hea meel  ja süda rahul?

Erik: Aga sinul?

Liisa: Jah! Jah! Muidugi! Tahtsin sinust juba ammu valla saada! Mine aga!

Erik: Lähen sellepärast, et sa ei armastanud mind.

Liisa: Mille pärast pidin ma sind armastama?

Erik: Mille pärast? Sa küsid veel, et mille pärast?

Liisa: Küsin jah!

Erik: Kasvõi selle pärast, et mulle naiseks tulid! Kui sa mind ei armastanud, mille pärast olid sa üldse nõus minuga abielluma.

Ja koos elama? Ja võtma minu perekonnanime?

Liisa: Ma pidin.

Erik: Mismoodi – pidid?

Liisa: Sa ju jooksid mu järel nagu hull... (Läheb vihaseks, vibutab rusikaid. Siis hakkab nutma)

Aga mis ma pidin tegema, kui sa  v ä g i s i  võtsid minult süütuse?!

Erik: Võtsin vägisi??

Liisa: Vägisi jah, vägisi!

Erik: Nii kaua oleme koos elanud ja nüüd kuulen küll seda esimest korda.

Liisa: Vägisi jah. Mäletad, tookord kevadel, kui me tundsime teineteist teist kuud, olime su sõbra pool ööd. Nemad – Roland ja Erika – magasid sealsamas õhukese vaheseina taga. Ma ei saanud ju röökima hakata.

Erik: Oleksid saanud...Miks mitte?

Liisa: Sul nüüd hea kõnelda!

Erik: Ei – sinul on nüüd nii paljude aastate pärast hea kõnelda.

Liisa: Mida on mul hea kõnelda?

Erik: (Vihaselt) Hea kõnelda kahekümne viie kooseluaasta järel, et tulid mulle naiseks ainult sellepärast, et vägistasin sinu ja aheldasin su enda külge?!

Ja pärast tegime sinuga lapsi ja kasvatasime nad ilusti üles...

Liisa: Mina kasvatasin.

Erik: Kus siis mina olin?

Liisa: Sina olid ikka omaette.

Erik: Tere päevast! Omaette? Aga samas aheldasin sind?

Liisa: Aheldasid  jah!

Erik: Mäletad, kunagi, kui sul tekkis see liigestehaigus ja see närvidele mõjus, lubasid aina minust lahku minna. Aga ei läinud, sest olid vist raudadega seina külge kinni pandud?

Liisa: Võibolla tegingi valesti, et ei läinud.

Erik: Ei, ma usun, et vähemalt s e d a  tegid sa õigesti.

Mäletad – sa tahtsid, et läheksime lahutama.

Liisa: (Rahulikult) Mäletan. Miks ei mäleta.

Erik: Aga ma ütlesin, et mina vabatahtlikult ei nõustu. Et leia siis mingi põhjus...

Lapsed olid väikesed, siis hakkasid koolis käima. Või käisid juba?

Korter meil oli. Muide, minu töö kaudu saadud.

Ja töö oli meil mõlemil olemas....

Liisa: Lapsed kasvasid minu najal! Oleksid ilma sinuta ka kasvanud.

Erik: Ahaha! Tänan väga! Nüüd, kui nad on suureks kasvanud, pole mind justkui olemas olnudki.

Liisa: Ei ole jah! Sina tegid omi asju. Õhtud läbi istusid oma toas, oma kabinetis.

Erik: Sest selle, mis ma lastele ütlesin, muutsid sa nagu nimme alati ära. Minu käsud-keelud või palved-juhtnöörid polnud veevulinatki väärt.

Siis hakkasin vältima liigseid vaidlusi. Niigi oli neid palju.

Aga tegelikult istusin ma sellepärast, et pidin tõlgetega oma rajoonilehe ajakirjaniku nigelale palgale lisa teenima.

Liisa: Kas mina olin süüdi, et sul nii kehv palk oli?

Erik: Kui sa aga kõrgepalgalist otsisid, siis oleks võinud mitte filoloogi vaid hästi teeniva masinamehega või bisnesmeniga abielluda! Sa ei püüdnud mind üldse mõista.

Liisa: Ütlesin juba, et sina olid see, kes minult süütuse võttis! Ja lastele ostsin kõik riided mina. Hiljem andsin neile raha õppemaksu jaoks.

Erik: Mina ju ka!

Liisa: Paljukene seda oli?!

Erik: Nii palju, kui vähegi võimalik. Mis mul jäi üle korterikulude, elektri ja kõigi maksude maksmise järel. Siis veel auto pidamise kulud.

Liisa: Mis mina selles süüdi olen?

Erik: (vihaselt) Kas ma ütlesin, et sa süüdi oled?? Aga mina, jah, mina muidugi olen kõiges süüdi.

Süüdi selles, mis rahakotist saamata jäi ja süüdi selles, mis sängis saamata jäi?!

Süüdi selleski, millest meie hinged ilma jäid!?

Liisa: (Väga vihaselt) Hingest sa küll ära räägi! Ei ole sa oma hinge mulle näidanud!

Erik: Kes kaeda ei taha, see ei näe isegi siis, kui ma selle oma hingekese punaseks värvin ja laua peale püsti panen.

Kes lilli tahab näha, näeb neid igal pool...nii ütles üks kunstnik.

Kõiki palveid ja soove, mida sa ütlesid leebelt, mõistvalt ja armastades, olen püüdnud täita. Neid näpunäiteid, mille puhul oled näpu pikka ajanud, neid tahtmisi, mida oled käskivas ja ähvardavas toonis teinud – neid ma ei ole täitnud, sest ei ole tahtnud, ei ole saanud. Ma olen olnud, jah, samasugune kõva ränikivi nagu sinagi.

Liisa: Erik, sa oled kogu aeg, kõik need aastad tahtnud mind alla suruda ja ainult ennast maksma panna.

Erik: Mismoodi?

Liisa: Mul ei ole küll enam tuju hakata jälle üles lugema neid kordi, kus sa oled vägistajalikult käitunud.

Erik: Kahju, et su plaat on rikkis. Ikka kordad sa mingit pähe võetud asja. Küllap sellepärast, et sa ei ole terve. Su närvid on haiged.

Liisa: Sellepärast, et sina oled mind selliseks teinud!

Erik: Sind on ikkagi su isa ja ema teinud. Mitte mina.

Liisa: Nemad sünnitasid mind tervena. Sinuga elades olen ma tõbiseks muutunud.

Erik: Nii et mina olen osa su tervisest ära võtnud?

Liisa: Jah! Just!

Erik: Siis peaksin mina tervisest pakatama. Aga mina olen samuti haigeks jäänud. Sinu pärast. Väsinud sinust ja kogu maailma rahmeldustest.

Liisa: (Naeratab õelalt) Olen sind siis nakatanud või? Või panin mina sulle suitsu suhu?

Erik: Sina ei pannud mulle suitsu suhu. Sõjaväesõbrad soovitasid mul rahustada närve teenistuse viimastel kuudel. Siis sai see harjumuseks.

Aga küllap mõne teise naise kõrval poleks mul tahtmistki suitsu kiskuda.

Aga meeleheites – mis sa muud ikka teed?..Ikka ja alati olen milleski süüdi.

Liisa: Oi-oi, ega sa ometi m i n u  pärast meelt ei heitnud?

Erik: (Ärritunult) Ei...nõu-nõu, nein-nein...ikka enda pärast. (Iroonitseb)

Eks pean sulle ütlema nii – kõik, mis ma teinud olen, tegin ainult enda jaoks, enda heaks!

Elasin ainult endale! Ja lõpptulemusena – ei mingit heaolu.

(Siis tõsiselt) Muidugi olen ka sinu pärast mures olnud.

Liisa: (Irooniliselt) Millal siis? Oi – ma ei teadnudki!

Erik: Teadsid küll! Muretsesin siis, kui sa mulle midagi ütlemata jätsid, varjasid. Muretsesin siis, kui laps sündis. Aitasin nii palju kui suutsin ja mõistsin. Mäletan veel, et võrdlesin ennast toona teiste meestega – ja, kujuta ette – mu tutvusringkonnas polnud ühtegi teist meesterahvast, kes lapsega nii palju tegelnud oleks, mähkmeid pesnud, söötnud-jootnud, jalutanud, magama pannud...

Liisa: Mis seal siis niiväga imelikku?

Erik: (Ärritunult) Ma ei õelnud, et selles midagi i m e l i k k u  oleks olnud! Aga tuleta ise meelde, kas sinu kodukohas või sugulastest on mees lapsega nii palju tegelenud? Vaevalt küll.

Liisa: Sellel, kes põllule või masina peale läks, polnud võimalusigi. Sul oli.

Erik: Eks jätsin midagi muud tegemata. Otsisin võimalusi, sest tahtsin väga sind ja meie last hoida, aidata. Aga sa ei osanud seda hinnata. Kasvõi pisutki oleksid võinud kiita....

Olen ka sellist suhtumist näinud, kui mees perekonnas elades ei tunne oma lapse vastu mingit huvi.

Liisa: (Kiuslikult) Oli ka sinuga niimoodi, et sa ei tundnud huvigi, kuidas lastel koolis läheb.

Erik: Minu kohta sa ei tohiks nii öelda, Ma püüdsin. Püüdsin neid suunata. Aga sa suunasid ikka üle. Kõik mis m i n a  ütlesin, oli su meelest vale.

Liisa: Küll on hea tagantjärele kõik minu kaela ajada!

Erik: Ei aja.

Liisa: Ajad küll! Ikka peab s i n u l e  õigus jääma!

Erik: (Vaikib tükk aega, justkui loeks kümneni) Aga ma olen sulle palju kordi nii hea kui halvaga öelnud, et ma ei ole Jumal, kes kõike jõuab. Temalgi läks pikk nädal maailma loomise töödele. Ja siis puhkas. Vähemalt seitsmendiku tööajast.

Liisa: Pole sa puhata saanud või?

Erik: (Loiult ja mõtlikult) Kui päev võrdub miljoni aastaga, siis Jumal tegi kuus miljonit aastat tööd ja ühe miljoni puhkas...Nüüd aga räägitakse, et sekundi murdosa jooksul sündisid terved galaktikad!?

Kuid – ega ei olnud küll meil pühapäevadelgi puhkust. Isegi koos välja sõita ei saanud – ikka oli sul vaja see töö ja too töö ära teha. Mul, muidugi samamoodi...

Liisa: Pole ma tahtnud midagi erilist või erakordset....

Erik: Erilist? Ei tea, mis see eriline oleks olnud? Aga sa tahtsid, et kõik käiks sinu näpuvibutuse järgi.

Kuid mul – tead ju isegi – on mitmeid töid korraga käsil olnud. Ning näe, ma pole midagi jõudnud! Ma pole kuhugi jõudnud!

Aga vähemalt ei põe ma alaväärsuskompleksi. Nagu üks mu tuttav, kes aina kahetseb ja kahetseb..

Liisa: Võibolla peaksid?

Erik: (Naerab) Kas see kompleks aitaks mul plaanitud tööd ära teha?

Liisa: Ei ole mina neid töid sulle ette andnud.

Erik: Ise kuhjasin. Aga oled ka sina andnud! Nondega oli nii, et mida aeg edasi, seda vähem oli isu teha neid töid, millele s i n a  osutasid.

Kas tead, miks?

Liisa: Miks siis?

Erik:  Kui me sinu kodutalus puhkusel käisime, siis minu jaoks polnud need mingid puhkused. Või kui olid, siis poolikud.

Liisa: Kes selles süüdi oli? Mina või?

Erik: Just! Sina jah!

Liisa: No heinatööd oli seal tõesti vaja teha. Kuigi isa oli juba vana, niitsite koos temaga suure niidulahmaka maha. Tõite koju. Ajasite lakka....

Erik: Enne tuli vaalu võtta. Kuivatada. Siis saadudesse panna. Siis traktorikärule koorem peale laduda. Alles siis – lakka...

Liisa: Kuid ega siis iga päev ka sihukest rasket tööd polnud!

Erik: Too raske töö oli mulle päris kena vaheldus ajakirjanikutöö sekka. Hea võimalus end vormis hoida. Pastakat liigutava inimese lihased muutuvad rasvaks, kui ta aeg-ajalt vikatit, vikla, labidat või kirvest kätte ei võta.

Liisa: Mis see häda siis oli?

Erik: Nii paljukest sa siis mind tähele pannud oled ja mind kuulda võtnud! Olen sellest hädast sulle küllalt palju kordi kõnelnud.

Liisa: See oli ammu...

Erik: Ammu jah! Ja see ammu ongi meid siiani viinud...

Liisa: M i s see siis oli?

Erik: Häda oli selles, et tahtsin olla rõõmus, aidata  su vanemaid, tunda rõõmu veest, suvest, elust ...ja naisemehe olemisest ka.

Ja kui siis ühtegi korda koos magamata puhkuselt tagasi tulin, olid mul küll lihased suuremad kui enne ja päevitus üle keha, kuid närvid ei olnud puhkust saanud.

Olin peale seda su peale pikka aega tige.

Liisa: Tuleb meelde jah. Seletasin sulle, et mul oli seal põletik ja mingit seksi ei tohtinud olla.

Erik: Ei tohtinud mitmel aastal?

Liisa: Enne olid lapsed tillukesed, pidin nende juures magama. Ja meil üks toakene oligi.

Erik: Ei saanud. Ei tohtinud. Küllap ei tahtnud!

Liisa: Ega ei tahtnud kah!

Erik: Kui meid kirikus paari pandi, siis öeldi, et peame ka mehe ja naise kohuseid täitma...

Liisa: Sul on peas ainult see voodikohustus. Aga kui palju m u i d kohustusi sina oled täitnud? Või – kui palju täitmata jätnud?!

Erik: Mida ma siis täitnud ei ole? ...Oleksid sa püüdnud mind pisutki mõista?

Liisa: Mõista? Sul ei olnud pidevalt aega oma pere jaoks. Sõprade poole minekuks leidsid aga ikka alati aja!

Erik: Teinekord on sõbra pool ainus koht, kus puhata, lõõgastuda. Kodus olen pidevalt pinge all olnud.

Kas sa oled ise seda märganud, et juba viis-kuus aastat ei ole sa minuga sõbralikult rääkinud. Kõneled midagi mulle justkui kolmandale isikule, silma ka ei vaata. Et järsku hakkab sul endal häbi oma kurja hääletooni pärast?

Liisa: Kas sa ise minuga teistmoodi oled kõnelnud? (Pisarais) Just sina oled olnud see, kes minuga kurjustavalt kõneleb ja tigedalt käitunud on!

Erik: Ma mäletan küll, mille peale ma kurjaks läksin.

Noh, üks asi on see, et sa mind lähedale ei lasknud.

Kallistus ei kuulunud ei su sõnavarasse ega su liigutustesse.

Liisa: (Irooniliselt) Kus sa nüüd! – see ehk kuulus vaid sinu sõnavarasse!

Erik: Teiseks ajas närvi see, et sa küll kurtsid kogu aeg oma haiguse üle, aga ei lasknud mul üldse seletada, mida ma loodusravi kohta uurisin ja teada sain...

Liisa: (Väga vihaselt) Persse oma loodusega!...

Erik: No nii jah ütlesid sa juba ligi kümme aastat tagasi. Ja mul oli kahju, et ma ei suutnud sulle selgeks teha, et loodus meid lõi ja loodus suudab ka ravida...

Ise sa anusid abi ning mina tahtsin aidata.

Liisa: Kahju oli sul jah? (Naerab irooniliselt) Sa ei taibanud, m i s m o o d i  ma abi vajasin.

Erik: Imelik küll, kuid sina jälle ei märganud seda, m i s m o o d i  mul oli oma laste emast kahju. Kahju inimesest, kes ei võtnud ulatatud kätt vastu...

Liisa: Olen proovinud kõike...

Erik: Kõike? Olen märganud vaid, et pärnaõisi korjasid. Aga on veel kümneid rohtusid. Ja loodusravi kestab mitmeid aastaid.

Tablettidega, selle kuradi keemiaga võid sa leevendust saada, aga samas teeb ta sulle teises kohas kindlasti kahju.

Liisa: Mulle määrati hormooniravi.

Erik: Kas oli see siis mingi imeravi? Ei olnud.

Liisa: Leevendas.

Erik: Teisalt mõjus närvidele! Küllap oleks mõni muu rohi ka leevendanud. Mingi taim.

Liisa: Mitte taim, vaid meie suhtumine.

Erik: Jah, seda kah. Aga sul polnud usku ja kannatust.

Liisa: (Naerab irvitavalt) Oleks sinul kunagi olnud nii palju kannatust nagu minul!

Erik: Nii palju on siiamaani olnud. Sina seevastu lubasid mind kogu aeg maha jätta. Mis sa arvad, kas on mõnus, kui sulle kümne aasta kestel pidevalt öeldakse: „Ma lähen su juurest minema!“

Liisa: Jah, sest ma nägin, et sinu kõrval ei saa ma iial terveks.

Erik: Kui sa oleksid tahtnud, siis....

Liisa: ....Mis – siis?

Erik:  S i i s  oleksime mõlemad tervemaks saanud. Minagi muutusin su kõrval haigeks ja kiuslikuks. Ütlesin ju sulle, et kui mind voodisse enam ei taheta, siis ei lähegi enam! Üldse! Mitte kunagi!

(Vihaselt) Ega ma pole ka mingi narts, et ennast aina alandada laseksin!

Liisa: (Samuti vihaselt) Ei tahetud?? Küllap tahetigi. Aga sa ise ei osanud märku anda!

Erik: Jajah – ma pole su meelest midagi elus osanud!? Ja....niimoodi oleme teineteist süüdistanud juba hunnik aastaid.

Uskumatu, aga alles nüüd märkan ma, missugusesse mudaauku meie sinuga, Erik ja Liisa, ennast uputanud oleme!

Liisa: Mees oleks pidanud targem olema.

Erik: Nüüd siis tuletad mind meelde kui m e e s t e r a h v a s t? Kogu aeg olen ju olnud kesksoost!

Liisa: (Nukralt) Oma egoistliku käitumisega tihtipeale olidki!

Erik: Aitäh! Meie tülid ja kiusud pole üksnes hinge mudaseks määrinud. Ka meie keha on vormist väljas. (Mõtleb hetke)

Ühe mu tuttava tütar kirjutas oma luuletuses väga tabavalt:

Pöörasin oma hinge su ees alasti.

See oli vormist väljas!

Liisa: Minul kah! Me oleksime pidanud juba ammu lahku minema. Ma peaaegu läksingi ju. Aga siis sa roomasid põlvili...

Erik: Tookord ma põlvili ei olnud. Ütlesin vaid, et ma ei kavatse kusagile minna.

Hiljem olen su ees põlvitanud. Aga sa ei tahtnud märgatagi.

Liisa: S i n u l e  peab ikka õigus jääma. Mul on kahju oma noorusest. Kahju oma elatud elust. Kahju sellestki, et oma käitumisega viskad minu nurka nagu vana kinda...

Erik:  Ise sa ju tahtsid mind nurka visata. Aasta-aastalt.

Liisa: Oleksin pidanud...aga ei visanud.

Erik: V e e l  ei visanud....Ju siis oli mind kusagil vaja.

Liisa: Lastele oli ikkagi vaja.

Erik: Ma tean ise väga hästi, et lastele on mõlemat vanemat vaja.

Ma ise ka lapsena ei kiidaks heaks isa või ema äraminekut. Pelgasin seda.

Aga nüüd on nad juba suured. Ja ikkagi ei tea nad, m i k s  me lahku läksime.

Liisa: Teavad ikka.

Erik: Teavad, et me tülitsesime. Kuid seda, mis tunded sinul olid ja mis tunded minul – seda ei tea isegi meie. Mis siis lastest rääkida.

Liisa: Lapsed on küll juba suured, aga ei andesta sulle.

Erik: Ma ütlesin – lapsed ei saa  s e d a  tõde kunagi tunnistada, sest teadmisest on vähe. Seda peab t u n d m a.

Aga mis andestusse puutub, siis just andestus on see, mis oleks päästnud meie abielu ja kunagi oleksime võinud tähistada poolesaja aastase õnneliku abielu aastapäeva!

Liisa: Mida ma oleksin pidanud sinult andeks paluma?

Erik: Ükskõik mida: oma külmust, oma vihastamisi, solvumisi.

Mina ka......oleksin pidanud sulle andestama su jäikuse, oleksin pidanud pehmem olema.

Aga ühte võin öelda: ma ei ole sulle kunagi halba soovinud.

Liisa: Aga halba teinud küll ja küll. Nii oma kangekaelsusega kui oma hoolimatusega.

Erik: Tõelist k a l l i s t u s t   ei ole sa mulle andnud. Anna siis vähemalt andeks, et ma sihuke olin!

Et olin põikpäine, kangekaelne, isekas, hoolimatu, kuri. Et rikkusin ära su elu.

Anna andeks!

Liisa: Kuidas siis sündisid meie lapsed, kui kallistust sulle andnud ei ole?

Erik: Küllap käis see kuidagi kähku. Mitte kuidagi ei mäleta, et sa ise oleksid tulnud ja mind esimesena kallistanud?

Liisa: Ju siis oled sa kõik ära unustanud!

Erik: Ei ole ka ime, kui see kõik nii ammu oli.

Liisa: Kui ammu?

Erik: Kümme aastat küll juba. Mul on mingi looduslik kaitsereaktsioon. Ma ei pea arvet halvade asjade kohta.

No kui mõni eriliselt hinge kriipiv asi välja arvata.

Küll oled sina pidevalt meenutanud, mida halba  m i n a  viis, kümme või üksteist ja pool aastat tagasi tegin.

Ime siis, et selline ports negatiivsust inimese haigeks teeb?!

Liisa: Ja teebki! Sa, Erik, ei saa siiamaani aru, et naised on tundelisemad meestest. Et neile on väga kerge haiget teha. Ja niivõrd, et haige koht võibolla ei kasva kunagi kinni.

Erik: Sellepärast ongi õigem teineteise tervist mitte rohkem rikkuda, vaid minna perekonnaseisuametisse ja sisse antud lahutuseavaldusele alla kirjutada.

Liisa: Näen jah, et meie kooselu rikuks ainult tervist. Mul ei ole selle vastu midagi, kui sa minema lähed ega hakka korterit pooleks saagima. Lapsed tahavad ikka siia mõnikord tulla.

Erik: Mäletad....võibolla sa ei mäleta....Ei sa mäletad küll, sest meil pole vist enam terveid šampuseklaase...

Kunagi ammu pidas üks psühholoog loengut ja rääkis, et ärge viha endasse koguge. Ennem võtke klaaspurk ja virutage see vastu põrandat. Et sellega maandate suure osa vihapingest.

Liisa: Mäletan, mäletan! Hunniku nõusid oleme puruks peksnud!

Erik: Vahel taldrikud lendasid nagu UFOd! Oli ju nii! Tagantjärgi ajab naerma!

Liisa: (Naeratab) Pulmaserviisi ei lubanud ma siiski puutuda. Külalistele oli ikkagi vaja midagi taldrikule panna.

Erik: Aga kas meil ükski šampuseklaas on veel alles?

Liisa: Viimase kuuesest komplektist panin sulle sinna kusagile pappkarpi. Mälestuseks.

Erik: Milleks? Ma ei joo ju enam. Šampust ammugi mitte. Üksi ammugi mitte.

Lööme puruks!

Liisa: Ma ei mäleta, missuguses kastis see on.

Erik: Sitta kah! Ei hakka üles otsima. Aga anna siis paar pooleliitrilist purki. Lööme need vastu põrandat ja maandame kasvõi praeguse pinge.

Andestame teineteisele.

Liisa: (Muigab) Killud pühid ise kokku!

Erik: Sinu korter – sina pühid!

Liisa: Siis ei hakka ma purke otsima.

Erik: Hea küll, pooled killud pühin m i n a kokku. Teise poole – sina!

( Liisa ja Erik võtavad kumbki pooleliitrise purgi ja virutavad selle täiest jõust vastu põrandat)

Erik: Ehk siis andestame nüüd teineteisele kõiksugused solvangud ja valud?

Liisa: Ma ei tea...Hea, kui iseendalegi andeks anname.... Liiga palju on kogunenud seda kõike....et nii lihtsalt lausuda: andestan.

Erik: Ma ei öelnud, et  l i h t s a l t.  Kui sa andestad, siis andestad. Muidugi – kogu see pinge, see elatud elu, mälu ja ühine tee ei jookse ju kohe maha nagu niit rulli pealt.

Kui ei saa andestada teisele, siis andestagem iseendale.

Liisa: M i d a  ma pean iseendale andestama?

Erik: Iseendale see, et olime pinges, et hoidsime pinges teist.

Et ei tahtnud või ei mõistnud leida lohutust ja andestust.

Liisa: Eks näe. Ma ei taha sellest enam kõnelda.

3) Kirikupühal kirikaias ja surnuaial

(Jüripäeval Värskas, 6. mail.

Kirikupüha Setumaal. Kirik, selle ümbrus. Surnuaed. Kuuldub kirikulaulu. Ristide ja kirikulippudega läheb ristikäik ümber kiriku.

Pisut hiljem peavad preestrid palveid kääbastel.

Veel hiljem käivitatakse autod ja sõidetakse koju, et siis pisut hinge tõmmanuna kirmaseplatsile minna.

Surnuaial on Erik, ta vend Harri, nende õde Heli, Heli meheõde Elve, Eriku sõber Jüri, Jüri naine Kadri. Samuti Eriku uus armastus Jule ja vilksamisi veel mitmeid inimesi: näiteks külamees Paul ja tema naine Liidi).

(Liivametsade kalmule tulevad veel kaks inimest – Eriku sõber Jüri koos naise  Kadriga)

Jüri: Tere! Häid pühi siinsele rahvale!

Erik: Aitüma! Teilegi hääd jüripäeva! Sulle eriti!

Heli: Kas jumalateenistus sai läbi?

Jüri: Kirik löödi välja, aga sa ilmselt ei pannud kellalöömist tähele.

Kadri: Ristikäik lõppes kah...

Heli: Nii palju rahvast! Siis, kui ma laps olin, seisis alevikus hobuvanker hobuvankris kinni, suksud aia külge seotud. Nüüd on autosid nagu muda, ei leia oma sõiduriista enam üleski.

Kadri: Meie kandis nii suurejoonelisi kirikupühi ei peetud.

Jule: Meil küll. Meil on sama õigeusu kirik ja kirikupühal tulevad ikka kõik kokku.

Ega ma muidugi tea, kas luteri kiriku pühi niisama rahvarohkelt peetakse?

Elve: Kuidas kusagil. Minu kodukirik on nüüd luteriusu kirik. Mõne kiriku nimepäev toob rahva kokku, teise oma mitte niiväga.

Harri: Aga hää ikka – kus sa mujal omakseid, sõpru ja tuttavaid nii palju näed, kui mitte kodukiriku pühal. Mitte kusagil mujal!

Jüri: Eks tulime meiegi tuttavaid kaema. Aastakene on läinud, paljusid pole selle aja jooksul kordagi näinud. Nüüd siis jälle näed. Mõni on muutunud, mõni justkui polegi.

Harri: Jajah, näed neid, kes elus. Aga trehvab ka nii nagu täna: kaen naabriküla Peeter kivisse raiutud. Aasta tagasi teretasime veel kirikutrepil! Vaat nii!

Jüri: Mõne nooremagi nimi võib juba ristil olla....mu koolivend – Heino oli ta nimi – läks talvel sinna igavese kevade maale. Ema tal veel elas, oli juba üle kaheksakümne, aga kui poeg suri, siis kadus temalgi elujaks ja kahe nädala pärast maeti poja kõrvale.

Kadri: Poeg, see Heino ikka, rikkus oma elu põhjalikult ära. Hakkas jooma. Siis läks ta naine kahe lapsega ta juurest, siis hakkas Heino veel rohkem jooma. Ema teda oma pensionikesest söötis. Ning siis ei pidanud tervis enam vastu ja öösel läks hing seest...

Elve: Hing ei tahtnud viina sees elada ja läks minema!

Kadri: Vist küll! Rikkus mitte üksnes oma elu, vaid teiste omi ka.

Harri: Mehega õnnelikult elamiseks peab naine teda väga palju mõistma ja natukene armastama. Naisega õnnelikult elamiseks peab mees naist väga palju armastama ja mitte üritamagi teda mõista.

Heli: Ah, veli! Mismoodi sa lakkuma harjunud meest ikka mõista mõistaksid või suudaksid?

Harri: Muidugi-muidugi – naisele jääb vaidlustes ikka viimane sõna. Ning see sõna, mida mees peale selle veel ütleb, saab juba uue vaidluse esimeseks sõnaks.

Jüri: Kuis need jänkide polismenid ütlevadki: teil on õigus vaikida või muidu haugud iseenda vastu...

(Tulevad eelpool mainitute head tuttavad naaberkülast: Liidi ja ta mees Paul)

Liidi ja Paul: Häid pühi! Õnnistagu teid Jumal!

Kohalolijad vastavad: Häid pühi!

Liidi: Tulen, kaen, keda täna siin näha? Nooremad jalutavad vast ringi?

Heli: Nooremad käivad jah omaette.

Liidi: Nii ilus ilm täna! Kuuendal mail on olnud igasugust ilma: alles raagus kaski, külma tuult, aga ka lämmit vihma. Seekord – kasekesed hiirekõrvul ja vislapuud häitsemas.

Rahu olgu nendega, kes siin kääpa all puhkavad!

Heli: (Pöördub rohkem Jüri naise Kadri poole):  Siin puhkab nii mu vanaisa kui vanaema. Isapoolsed. Emapoolsed  puhkavad igavest und Mõla ürgoru nõlval Petserimaal...

Paul: Mu sugulaste haudu on ka seal. Kossolka külas elasid...Ei teagi enam täpselt, kas on sinna veel eestlasi jäänud?

Aga nii ilusat orgu, kui Mõla ürgorg, pole Eestimaal mitte kusagil!

Heli: Minu teada on seal eestlasi veel küll.

Harri: Eesti Vabariigi kodanikke on seal hulga. Eestimaa valitsused on olnud kui litsid, kes jooksid Euroliidu kaissu ja jätsid seitsekümmend neli Petserimaa eestlaste küla venelasele. Kõige rahvarohkem maakond oli see enne sõda...

Heli: Kuule, veli, kõnele surnuaial ikka ilusti, viisakalt!

Harri: Nojah-nojah, kuidas pean siis nimetama sihukesi, kes lasevad endaga mida tahes teha.....nende pärast võib ka rahvas muutuda selliseks! Teate ju küll, kuis Baltikumi rahvaid juba ligi tuhat aastat tagasi allutama hakati: hõim hõimu järel!

Ühed haarasid meid läänest, teised idast.

Paul: Petserimaale panid nad käpa peale juba Ivan Julma ajal.

Harri: Kogu Eestile pandi käpp peale. Petserimaa erines sellega, et see läks koguni Pihkva kubermangu alla. Mujal oli Lifljandskaja ja Estljandskaja kubernija. Aga imperiumi all ikkagi.

Paul: Ajalugu võib korduda ja peale Petserimaa võidakse jälle käpp teistelegi peale panna?

Harri: Muidugi! Seda tehakse nii kavalalt, et arugi ei saa. Umbes nii läks liivlastega.

Paul: Küllap meie valitsused tunnetavad, et jõudu jääb väheks?

Harri: Kuis nii – väheks? Me oleme ju siin nii sõjalises kui majanduslikus liidus...persses...

Heli: Harri, kuule no!..

Kuulge, võtke piirakaid ka ometi!

Harri: Jajah...peaminister kõneleb kogu aeg – nagu omal ajal Nikita ja Ljonja –, et õnn astub kohe-kohe me õuele, et varsti oleme üks rikkamaid Euroopa riike!

Paul: No siis saab ainus põhjus olla see, et tahtmist pole.

Elve: Mu Sass ütleb ikka, et eestlane on siiamaani küürus nagu teda kaheksasada aastat tagasi küüru vajutati. Et küür on juba geenideks saanud.

Ma arvan ise, et pole mõtet süüdistada pimedust. Läida valgus! Läida valgus ja näita teed!

Harri: Miks keegi ei läida? Miks keegi ei süüta?

Elve: Kus on see keegi, Harri? Sina peadki olema see keegi!

Harri: Olen minagi pildunud puid sellesse lõkkesse, mis valgust peaks andma. Aga mõnekümnest inimesest jääb jõudu väheks.

Kui kujutada ette, et olen see, kes katkenud elektrijuhtmeid ühendada ja valgust läita püüab, siis olen sihukesi särtsakaid saanud...ime, et veel elus püsin!

Heli: Olen lugenud, et nii heade kui halbade uudiste puhul olevat zeni-õpetaja ikka ühteviisi lausunud: „Ah või nii?“

Paul: Mis see zen on?

Elve: Noh – õige eluviisi õpetus. Öeldakse, et püüd määratleda zeni filosoofiat sõnadega on sama, mis sääse katse hammustada raudhobust.

Aga noh, see on osa budismist..

Paul: Ah või nii?

Elve: Tolle zeni-õpetaja jaoks on olemas vaid olevikuhetk ning kõike, mis sünnib, ei võta ta isiklikuna.

See filosoofia teab, et kui sekkuda sündmustesse, siis oled sa sündmuste meelevallas ning need haaravad su kaasa nagu vesi rohukõrre.

Harri: Mõnele iseloomutüübile võib ju sobida selline oma naba nokitsemine.

Rohukõrs mina küll olla ei taha! Ennem olen siga, kes käis meil mesitarude juures uudistamas...olin siis vast kümne aastane, kui lauda poolsest aiast pääses mesilasaeda meie siga. Tuhnis-tuhnis, uuris-uuris, hakkas siis perset vastu mesitaru sügama. Kui mesilased talle kallale hüppasid, siis jooksis siga läbi kolme aia ja jäi seisma alles metsa ääres orus!

Notsule oli see ehmatav ja valus kogemus, aga palju huvitavam, kui põhus ilma ühegi emotsioonita laiselda!

Elve: Muidugi on üks filosoofia alalhoidlikum kui teine. Inimene leiab vastavalt iseloomule selle oma.

Kõik me elame probleemide maailmas. Aga lahendame neid erinevalt. Või püüame neist mööda käia nii palju kui võimalik. Või kui sa arvad, et lahendad oma probleemid ükskord ära ja saad neist lahti, siis – ei, asemele tulevad ju uued.

Tapad sääse ära, aga asemele tulevad teised.

Harri: Jah, sääskedest saad lahti, kui vaiksest kohast tuule kätte lähed...

Paul: Näeh, kas mitte sealt need muinasjutud seitsme peaga lohest!

Elve: Muinasjuttudes on üheksakümmend üheksa protsenti elutõde. Kas pole siis nii?

Harri: On küll nii. Aga kes seda elutõde järgib? Muinasjutud õpetavad meid, kuid me ei võta õppust.

Elve: Mida sa silmas pead?

Harri: Muinasjuttudes saavad õiglased ja ausad alati võidu. Miks inimesed ei või oma elus õiglaselt ja ausalt käituda?

Elve: Ma püüan küll aus ja õiglane olla. (Naerab)

Harri: Mulle ei mahu hinge see, et Petserimaad ja Ingerimaad, millega koos Eesti riik sündis, ei taotleta tagasi.

See, kas Vene annab või mitte – seda ma ei lahka. Kuid uue piirilepinguga loobuti ehk õigupoolest  r e e d e t i see maa.

Elve: Aga uut piirilepingut venelane ise ei ratifitseerinud.

Harri: Ja polegi mõtet! Üks leping juba on, kus seisavad sõnad, et pooled tunnustavad seda piiri igavesti.

Paul: (Olles lasknud pitsikese ja söönud ühe piruka) Venelane tunnustab teise, nõukogude Eesti piire.

Harri: See on venelase asi. Aga mida me ise teeme?? Küürutame võõraste ees! Okupantide ees! Reedame oma maad ja oma inimesi! Ptüi!

Heli: (Kopsab teelusikaga Harrile otsaette) Ei ole siin mingit ptüitamist, veli!

Harri:  (Muigega)  Sina kah veel astud mulle varba peale!

Kaua võib kannatada?!

(Valgus suundub Erikule ja Jürile, kes seisavad surnuaia kivimüüri veeres ja vestlevad.)

Jüri: Liisa siis täna siia ei tulnud?

Erik: Muidugi mitte. Ta ei oleks ka siis tulnud, kui ma Julet poleks kutsunud.

Jüri: Ega te viha kanna?

Erik: Mina mitte. Liisa eest ei saa ma vastata. Juba ammu ei näita ta mulle, mis ta sees on. Kas ongi üldse kunagi näidanud? Ei tea... see kõik oli nii ammu, kui ta naiseks võtsin.

Nüüd on lapsed suured. Viimased kümmekond aastat oleme elanud nagu...ma ei teagi kes...igatahes mitte kui mees ja naine, ka mitte kui õede ja vend.

Jüri:  Aga praegu, täna näiteks, oled sa, sõber, nooruslikum kui kunagi varem!

Erik: Kunagi varem olin kindlasti nooruslikum. Aga paar viimast aastat küll kohe mitte. Jäin aina haigemaks ja haigemaks.

Jüri: Praegu oled sa küll terve inimese moodi!

Erik: Arst küsis mehelt: kui suur on su kõige suurem kaal olnud.

 Sada kilo, vastab patsient.

Aga kõige väiksem?

Kolm kilo ja kaheksasada grammi....

Jüri: (Naerdes) Olen näinud, kuis inimesed muutuvad. Ühed tasapisi, peaaegu märkamatult. Teised järsku.

Haigustest jagu saamiseks on palju meetodeid. Miskipärast kasutatakse enamasti vaid tablette, tilgakesi ja salvikesi.

Erik: Tasapisi, mingil moel olen hakanud mõistma, et mida mugavam on inimene ja tema elu, seda lühemaks jääb inimese maine teekond.

Sa vaata või neid vanamemmi või vanapapisid, kes seitsme aastaselt  varahommikul karjaga välja pidid minema! Värskesse õhku, muide. Ja kümneaastaselt hakkasid juba atra hoidma, neljateistkümneselt vikatiga niidul vehkima. Hiljem päevad otsa kolhoositööl, peale kolhoositööd oma talukeses. Tookord olid ju ka laupäevad tööpäevad!

See, kes ennast suitsu, viina või tööga tapnud pole, elab küll kaheksakümne viieseks või üheksakümne viieseks!

Jüri: Ma arvan, et mugavus ja õnn pole üks ja sama. Võid elada mugavalt, aga õnnetult! Tegelikult on tervis rohkem mõtlemise värk.

Erik: Mõtlemise värk?

Jüri: Jah, tervis sõltub mõtlemisest. Viha ja vimm on inimeses justkui radiatsioon, kiirgus, millel pole värvi, lõhna ega maitset.

Viha on mürk. Tavalistel mürkidel on ikka mingi maitse või lõhn. Vihal ja vimmal ei ole. Kuid need mõjuvad samamoodi, kui mürk. Mõjuvad närvidele ja närvide kaudu viimasele kui kehaosale.

Mõnele kiiremini, mõnele aeglasemalt.

Erik: Olen seda tundnud, olen selle sees olnud!

Jüri: Tõsi?

Erik: Olen vihanud inimesi, kes mu meelest on käitunud türannlikult, ülbelt. Olen vihanud ebaõiglasi ja reetureid.

Jüri: Oled naist ka vihanud?

Erik: Ei-ei, Liisat kindlasti mitte! Ta on seda arvanud, vihaselt mulle ette heitnud, kuid teda vihanud pole ma tõesti kunagi.

Jüri: Aga keda?

Erik: Oma ülemusi, poliitikuid. Tuttavaid ja võõraid. Ja mis tagajärg: pool aastat tagasi pandi diagnoos: eesnäärme kasvaja.

Jüri: Jah, ükskord, mu sünnipäeval sa vist mainisid mokaotsast.

Ometi näed sa praegu palju parem välja, kui aasta tagasi.

Erik: Aasta tagasi tahtsin ma ise ära minna sinna teise riiki. Siiasamasse!

(Näitab kääbaste poole).

Jüri: Loll mis loll! Sõber, s e l l e s t  küll pole sa mulle kunagi kõnelnud....

Erik: Ma pole sellest kellelegi kõnelnud. Sellest, et ise tahtsin siit ära...

Vähist teab küll Liisa. Ja ka Jule, kes mind kallistab.

Kallistustest ongi mu enesetunne hoopis teistsugune, kui aasta tagasi.

(Erik jätkab peale minutipikkust pausi, kui Jüri vastab mobiiltelefoni kõnele.)

Ma arvan, et vähi tekitajateks võis olla paljude tegurite kokkulangemine. Mäletan, kui kusagil kuulsin, et jälle too või kolmas suri vähki – ja, muide, isegi mina tean oma tuttavate kaudu nelja-viit noort inimest, kes siit ilmast vähiga läinud –  siis arvasin, et see on Tšernobõli pilvest.

Pärastpoole sain aru, et m õ t t e d võivad nii haigeks teha kui ravida.

Nüüd aga pean süüks sedagi asja, et me ei maganud enam ligi kümme aastat koos...

Jüri: Mismoodi see siia puutub?

Erik: On selline teooria, et kui mees pole kaua aega naist saanud, siis jääb tema eesnäärmeprodukt ta sisse ja aegamisi tekitab selle kudedes lisakudesid ning lõpuks kasvajat.

Jüri: Kustkohast sa seda kuulsid?

Erik: Miks sa arvad, et kuulsin?

Jüri: Võibolla ütles seda arst?

Erik: Arst ütles selle kohta, et seda pole veel nii põhjalikult uuritud, et seda kindla põhjusena esitada.

Jüri: Miks siis seda ei uurita?

Erik: Võibolla uuritakse. Aga võibolla puudub uuringuteks raha. Raha taga on inimkond kinni nagu mingi kännu taga.

Tegelikult on maailmas raha jalaga segada, kuid seda kasutatakse vaid uue ja veel suurema raha tegemiseks...

Jüri: Nii et arst ei kinnitanud sinu sõnu?

Erik: Ei. Ega ta uurinudki mu elustiili kohta midagi. Nad on kas ise targad või neid kasvajate tekkepõhjused väga ei huvitagi.

Jüri: Arst muidugi ei suuda oma töö kõrvalt uuringutega tegelda. Aga kui ei tea kasvaja tekke põhjusi, kuidas siis kasvajat välja ravida saab?

Erik: Ei tea. Kuid seda ei mõelnud mina välja, nendest põhjustest lugesin Mihhail Velleri raamatust „Ljubov zla“. Kirjanik kõneleb ka sellisest lollusest, et tänapäeva seksuoloogid soovitavad meestel suguakti hästi kauaseks venitada, et siis ka naine oma aeglase orgasmiga järgi jõuaks.

Jüri: Seda olen minagi lugenud...

Erik: Aga vähemalt märgib kirjanik ka uroloogide tähelepanekuid. Ja uroloogid, erinevalt psühhiaatritest, ei pea igasuguseid kunsttükke heaks, sest meeste sugutegemise aparaat on hoopis teistmoodi üles ehitatud kui naistel.

Jüri: Ma arvan kah, et erinevalt...Mõnikord liigagi erinevalt.

(Naerab)

Erik: Selliste kunstlike pidurduste ja muude tegevused võivad olla kurvad – üha rohkem mehi avastatakse prostata ehk eesnäärme suurenemisega või koguni kasvajaga.

Jüri: Mida see Veller veel kirjutas?

Erik: Tema põhiline sõnum on filosoofiline. Et kõik, mis läheb vastuollu, looduslikuga ja loomulikkusega, lõpeb kurvalt.

Jüri: Kas Vellerit on ka eesti keelde tõlgitud?

Erik: Midagi on küll. Aga toda raamatut mitte. Kas ta elab rohkem Peterburis, Moskvas või Tallinnas, ma ei tea.

(Valgus langeb nüüd teistele, kes istuvad kääbaste äärde pandud pinkidel.

Ühele perekonna hauaküngastest on laotatud valge lina, sellel paistab vaagen pirukatega, võileibadega ja teine vaagen magusate kogupiimakookidega. Veel on kaljapudel ja viinapudel.

Kahel pingil istuvad parajasti  Heli, Elve ja Jule.)

Jule: Imelik on kaeda ameerika filmides nende surnuaedu: ei ole sääl kääpaid ega pingikesi, kus istuda. Imelik ühiskond!

Elve: Oled käinud Ameerikas?

Jule: (Naerab) Ei ole mul seal sugulasi. Aga filmid näitavad.

Elve: Küllap on seal ka teistmoodi surnuaedu. Või oleks, aga kui sa oma kommetega jääd vähemusse, siis pole midagi parata.

Egas Euroopaski kõik surnuaiad sellised ei ole nagu siin, kus kindlasti pingike, koguni mitu pingikest.

Jule: Imelik ikkagi, kui kadunu hauakesel lebab tihti vaid maaga tasa kivi. Surnuaiavaht kärutab muruniitjaga nagu aasal, niidab rohu, omaksed tulevad, panevad lilli, seisavad minuti ja kihutavad autoga minema.

Elve: Jajah – läheb võibolla aasta, enne kui jälle kalmule tullakse.

Heli: Kuhu siis kiirustatakse?

Elve: Kuhu meil ikka kiirustada – haua poole, ikka haua poole. No muidugi mõtleb elus inimene kiirustades mitte hauast, vaid kiirustatakse oma töid tegema. Või siis lõbutsema.

Heli: Kuis see anekdoot oligi – neegrist, kes palmi all pikutab...

Elve: Ei tule meelde.

Heli: Valge mees läheb mööda, häbistab laiskvorsti.

„Milleks tööd teha?“ küsib neeger.

„Teenid hulga raha, saad rikkaks!“

„No ja siis?“

„No siis võid reisida või muretu olla ja teha mida tahad!“

„Aga ma ju teengi seda, mida tahan,“ vastab neeger.

Jule: Ma tunnen mõnda, kes vehivad tööd teha ka pühade aegu!

Elve: No see küll ei päästa enam kedagit. Ilmselt on see sihuke harjumus.

Heli: Mõni võib küll arvata, et kui ta kätele puhkust annab, siis on see vedelemine, ajaraiskamine. Ometi on kommetel oma eesmärk.

Jule: Mingi aeg peab olema ka selleks, et mitte mõelda tööst. Aga ju siis igaüks kannab oma koormat nii, kuis oskab. Kuid...võibolla ei kanna me mingit elukoormat, vahest kannab elu nii mind kui sind. Ainult kes mõistaks seletada, miks kannab ta üht inimest hellalt, teist pillab pidevalt kividele?...

Heli: Iga inimese sisemus on erinev. Järsku leidub mõne sisemuses midagi sellist, et elu

l a u s a  p e a b  teda vahel maha pillama? Raputama! Jah, raputama! Mõni muudkui kannab endas emotsionaalse valu hunnikut. Mõni kannab noorpõlves saadud valu surmani.

Mõne inimese valu muutub vihaks. Teise valu muutub aastatega andestuseks. Sellist olendit, kes oskab oma valukoorma maha poetada, on elul kergem kanda.

Elve: Nagu süütut linnukest....

Jule: Mingi kogum valu võib tõesti muutuda kibedaks mürgiks.

Elve: On ka selliseid inimesi, kes muudavad oma valu maguskibedaks, mida hea limpsida ja ennast haletseda.

Jule: Igaühes, ma usun, on olnud seda valukogemust ehk haiget hinge. Patust ei ole puhas keegi...

Heli: Selge see. Ometigi mõni inimene käitub, nagu poleks ta kunagi mingit pattu teinud, nagu oleks ta kõigile aus...

Elve: Ära sa ütle – kui mehi käepärast ei ole, siis muutuvad naised filosoofideks!...

Heli:  Jajah! Öeldakse, et igaüks on oma saatust väärt. Aga kas ikka on?

Näe, siinsamas, paar hauda edasi on maetud Alli. Kirikuraamatu järgi Aleksandra. Elas jõe ääres veskis. Oli noor, ilus, terve. Siis jäi lastehalvatusse, jalad hakkasid vaevaliselt liikuma.

Kui kadusid ema ja isa, mõistis ta oma käekestega väga ilusaid kangaid, sängitekke ja põrandavaipu kududa.

Oma peret Alli ei saanudki luua, kuuekümne kaheksa aastaselt suri ta vallalisena.

Kuna temast vanem veli oli juba surnud, kusagil Eesti teises otsas, siis hooldavad Alli hauda need, kes teda mäletavad või temast kuulnud.

Jule: Tundsid sa, Heli, ise ka Allit?

Heli: Ei tundnud.  Aga mu ema tundis ja kõneles mullegi. Kui ta haualt keegi prahti pole koristanud, siis teen ta hauakese ise puhtaks.

Elve: See on  ü k s  saatus miljon miljonist. Aga variante on veelgi rohkem. Mis oleks olnud siis, kui Alli oleks küll terveks jäänud, aga sünnitanud haige lapse, kes sureb sel päeval, kui ta klassikaaslased kooli lõputunnistusi kätte saavad ja tantsu keerutavad?..

Mu sõbranna tuttaval oli just täpselt nii.

Jule: Keegi tal ikka jäi? Teine laps? Mees?

Elve: Tegelikult..laps sündis ju tervena, kuid jäi verevähki. Jah, nüüd on mehega kahekesi..

Jule: Oleneb sellest, kas nad oskavad teineteise valu vähendada...

Elve: ...või üksnes seda valu veel suurendada?

Heli: Keegi on öelnud, et iga lumehelves langeb ka paksus lumesajus oma õigele kohale.

Ei mõista öelda, kui õige see on? Kust mina tean, kus on ühe või teise lumehelbekese koht?

Vaevalt, et keegi teab?

Jule: Küllap seal on koht, kuhu ta langeb. Jumal annab, Jumal võtab. Tõepoolest – nii annab kui võtab. Võtab meie jõudu. Ja annab midagi meile vastavalt....

Heli: Vastavalt teenetele? Aga kelle ees?

Jule: Ei tea. Küllap vist elu ees...nii enda kui teiste.

Elve: Et nagu kommunismis: igaühele tema panuse ja vajaduste järgi?..

Heli: Nüüd ma tean, miks meil ei õnnestunud kommunismi üles ehitada. Väga lihtne seletus: uskumatuid paradiisi ei lasta.

Elve: Siis õnnestub kommunismiehitamine usklikel!

Jule: Nendel on oma paradiis olemas. Hingeline.

Kes armastusse ei usu, ei see usu ka Loojasse. Nii et mu meelest on see paradiis rohkem armastuse värk. (Naerdes) Äkki siis on kommunism samuti armastuse produkt?!

Heli: Nonii – taevaisa mant jõudsime armastuse manu!

Jule: See on kõik üks.

See, kes armastust suurendab, hakkab arenema. See, kellest armastus kaob, hakkab hukkuma.

(Heli kallab endale kalja, taganeb millegipärast, komistab tema selja taga olevale pingile ja kukub. Kiljatab, ropsib ennast püsti tõustes).

Heli: ...kes hukkub, kes kukub!

(Kõik naeravad. Samas tuleb kalmule sugulasi ja tuttavaid, ajavad mõnega põgusalt juttu, mõnega kauem, lasevad napsikese (naised mitte), võtavad pakutud piruka ja ütlevad: „Meil veel teiste kalmudel...sääl ja sääl... ka vaja käia...“

Paar nooremat poissi kutsuvad Harrit ja Helit: „Tulge no meie kalmule ka, ema palus. Alar ja Sulo ka üle pika-pika aja suurlinnast tulnud...“)

Harri: Kus Erik on?

Kadri: Erik ja Jüri jalutasid sinna kirikaia taha. Ju neil mingi oma jutt pooleli jäi.

Harri: No siis läheme meie sinuga, Kadri, pisut kõndima. Käime Kõolehtede haual ära.

Heli ja Jule, olge siis teie siin, meil ei lähe kaua.

(Lähevad. Lava valguskiir pöördub Harri ja Kadri peale.)

Kadri: Kuidas su veli end siis tunneb kah? Kolib vist päriselt linnast ära maale?

Harri: Kolib jah. Tal on muidki muutusi: nüüd on ta töötu.

Kadri: Kas hakkabki üksi elama?

Harri: Küllap vist, sest Jule ei saa oma haigeid vanemaid hooleta jätta ja tema juurde tulla.

Kadri: Ja poeg kuuldavasti gümnaasiumis. Siin ju gümnaasiumi ei ole.

Harri: Gümnaasiumi! – siia ei jäänud isegi põhikooli! Kui valla ühes otsas on kool, siis pidi teisest otsast kooli ära kaotama.  Näed, nii vaeseks oleme jäänud.

Kadri: See on küll kurb. Ma teadsin ikka, et siia on kool veel alles jäänud.

Harri: Ei ole. Kas tead, mitu kooli siin enne sõda oli? Viis kooli! Ja lapsi jätkus. Nüüd ei jätku sellesse ühte ainsasse majja!

Kadri: Mida siis Erik siin tegema hakkab? Isegi õpetaja ametit pole siin saada.

Harri: Lubas hakata romaani kirjutama.

Kadri: Tühja kõhuga ikka vist ei kirjuta?

Harri: Aga kui on armastus! (Naerab)

Kadri: No kui on armastus, siis ma mõistan. See, kes armastab ja see, keda armastatakse, muutub tervemaks, tugevamaks, nooremaks, jõulisemaks.

Harri: Erik kõneles hiljaaegu mulle, et kogu aeg on ta tahtnud artiklite kõrval kirjutada jutte ja romaane. Aga romaan olevat kui hästi armukade naine – ei tahtvat enda kõrvale ühtki teist. Ühtegi teist tööd.

Kadri: ...Või kui kiivas mees. Kes kaugemale jalutama ei luba.

Harri: Jah, nagu kiivas küljeluu, ükskõik kumb.

Kadri: Enne kui romaan letile jõuab, läheb ju kaua aega.

Harri: Ega tal muud üle jää, kui laenu võtta. Õnneks mina ja ta sõbrad ei küsi protsente, nii nagu need SMS-laenude pakkujad, nahanülgijad.

Kadri: Annaks Jumal, et ta oma tööga midagi ka teeniks! Kas vähe on neid, kes jooma kukuvad. Õigemini – joovad juba enne lahutust, peale lahutust aga kukuvad mõistuse kaotamiseni kaanima.

Harri: Erik jooma küll ei hakka. Tean. Sest tal on oma eesmärk. Kui seda poleks, siis küll pead ei annaks. Ja nii närviline ta enam ei ole, kui mõni aeg tagasi.

Kadri: Kui armastus eemaldub, siis tuleb asemele miski muu, tavaliselt agressiivsus.

Noortel võib armastus kasvada ka kireks, see aga tähendab omakorda agressiivsust.

Harri: Kirg on ilmselt noorte jagu. Mis noor Erik enam, lapsed juba suured.

Kadri: Kui miski kaob, peab miski asemele tulema. Stress näiteks. Mida suurem ego, seda suurem stress. Stressis inimene ei saa aga luua.

Harri: Vist ei ole enam tal seda stressi.

Kadri: Kui sa ütled, et kirjutamine edeneb, küllap siis stressi pole.

Harri: Ma ei öelnud, et edeneb. Pole mul aimu, kuivõrd tal edeneb, aga eesmärk ja soov on tal olemas.

Ilmselt on ta osanud oma elu muuta nii, et hing põdema ei jäänud.

Kadri: Kõige hullem ongi, kui hing põeb. Kui põletikku välja ei saa. Siis võid oma ihu jäädagi ravima ja ikka terveks ei saa.

Harri: Sul võib õigus olla. Eks sa tead, sa ju arst!

Kadri: Kui me ei suuda muuta oma elu, siis hakkame teda vihkama. See aga ei tähenda muud kui surmaotsust, tükk maad enne, kui loodus selle meile välja kirjutab.

Aga arst....ega siis arst ka inimese tervise või haiguse kohta kõike suuda teada!

Harri: Läheme siit haudade vahelt. Olemegi päral.

(Valgus langeb uuesti Eriku ja Jüri peale.)

Erik: Inimene võiks juba lapsest saati teada, et viha pöördub alati ta enda vastu.

Jüri: Mõni inimene on alati leebe, justkui aimaks ohtu?

Erik: Küllap vist. Mina ei ole osanud aimata.

Jüri: Mida sa pole osanud?

Erik: Ma ei ole osanud vihata elada.

Jüri: Kas ongi selliseid?.. Mina ka ei saa saunas ilma vihata! (Naerab)

Erik: Inimesed kõnnivad siin seda maad pidi kümme tuhat aastat, aga ikka peab iga inimene ise õppima käima, ise õppima sööma, ise õppima kõnelema, ise õppima lugema, ise õppima armastama ja ise õppima oma vigu märkama.

Jüri: Ta peab ise õppima ka teiste vigadest aru saama ja järeldusi tegema.

Erik: Ei tea, miks pean ma selline puupea  olema, kes küll teiste vigu väga hästi märkab, aga neist õppida ei oska!

Jüri: Ehk siiski! Ma näen, et sa ei ole enam selline sünge, oma egot täis nagu paar-kolm aastat tagasi.

Erik: Kui Julet poleks olnud, kui kallistusi poleks olnud, vaevalt et ma siis oleksin midagi õppinud. Siis ma poleks lihtsalt tahtnudki õppida.

Jüri: Jaa... Asjata. Mäletad seda: õppida-õppida-õppida!

Erik: (Muigega) Ei teagi, kumb see õige sõna: õppimine või enda muutmine. Eneseõpe?

Aga nagu ma ütlesin, tean, et mu haigusel on mitu põhjust. Halb eluviis ja halvad suhted tekitasid musti mõtteid. Mustad mõtted toovad haigusi, heledad peletavad neid.

Jüri: Inimene, kes ei oska andestada, ei oska vabalt ja julgelt minevikku suhtuda. See aga, kes ei oska vabalt tagasi vaadata ja andestada, ei saa terve olla.

Või kui ta veel ei ole haige, siis mingil ajal jääb haigeks.

Erik: Ma ei kanna minevikku kaasas. Sedavõrd, et see mu elu segaks. Kardan aga, et Liisa küll. Ta ei ole minult kunagi midagi andeks palunud. Igal inimesel on selleks põhjust.

Ta on minust väga halvasti mõelnud.

Jüri: Kuidas sa tead?

Erik: Liisa on ise seda öelnud. Andeksand kuluks kõigepealt talle endale ära. Ta tervis muutuks paremaks. Aga ta ei usu. Ma ei tea, millesse tema usub...

Jüri: Sinu kangekaelne suhtumine  ei ole lasknud ka temal ennast pehmenduda, järgi anda.

Võibolla tuleb aeg, kui ta andestab endale. Ja siis ka sulle. See on tema asi.

Erik: Jah, tõepoolest, mina ei otsusta siin midagi.

Jüri: Ja polegi vaja!

(Ligi astub Eriku ja Jüri tuttav – Leo)

Leo: No näe, sõbrad-koolivennad koos! Sada aastat pole teid kohanud! Hääd jüripäeva! Jürile kõigepealt!

Erik ja Jüri: Aitüma-aitüma! Kuhu siis ise liigud.

Leo: Käin kodunt läbi ja maandun kirmaseplatsil.

Erik: Millega tegeled? Aga nojah, küll me kirmasel näeme. (Lööb käega)

Leo: (Ei kiirusta siiski veel kuhugi) Jürit pole ammu näinud...Mul ei olnud nii palju jõudu, et talust mingi suurtalu teha. Käisin siis Soomes, olin talus, siis ehitustöödel. Nüüd aga sai sealgi nii töö kui raha otsa.

Töötu olen. Või kuidas nüüd öelda – tööd küll, väljaminekud ka on, aga sissetulekuid netu. Küttepuid teen.

Ja sina, Erik, muudkui kirjutad ajalehele?

Erik: Ajaleht lasi mu lahti. Olen nüüd sinu kolleeg, härra Töötu!

Leo: Oi kui rõõmustav, härra Töötu! (Annab naerdes Erikule kätt).

Erik: Omal ajal lugesin kriitikat kapitalistliku maailma kohta ja mõtlesin, et ei tule meil küll kunagi sihukest seisust nagu töötud.

Leo: Aga näe, selline s e i s u s   on nii suureks paisunud, et kääbaste vahel üksteisest möödagi ei mahu!

(Naerab)

Erik: ...Jah, aga ma ikka kirjutan...

(Hakkab vastupandamatult naerma).

Leo: Mida sa naerad?

Erik: Ma ei tea, kust see meelde hüppas, et vähemalt söör Walter Scott sai kirjandusega väga rikkaks. Oli sihuke inglise advokaat, kes kirjutas raamatu „Ivanhoe“ ja palju teisi ajaloolisi romaane.

Kuid tolle Ivanhoe kohta kirjutas omakorda vene kirjanik Veller, et ega see Ivanhoe, kes leedi Rowena endale sai, polnud hoopiski mingi inglane, vaid Ivan-hui, venelane hoopis!

(Kõik naeravad)

Leo: Sa kirjuta sellest ka, et mind Petserisse ei lasta. Vene saatkond ei anna juba kaks aastat mulle viisat!

Jüri: (Annab nõu) Sa kirjuta ise kiri suursaadikule, küsi, milles asi.

Leo: Ma olen talle k o l m   kirja kirjutanud! Ja mis tagajärg? Mitte ühtegi vastust!

Erik: Küllap oled sa Inglise ja Soome spioon. Keegi on su musta nimekirja pistnud ja püüa nüüd tõestada, et sa spioon ei ole.

Leo: Mitte üksnes Soome ja Inglise, vaid ma olen ka Rootsi ja USA ja Saksa ja Afganistani spioon. Ja veel maaväliste jõudude poolt läkitatud luuraja!

Erik: (Naerab) Oo, mis siis viga oleks, kui minu artikkel avitaks! Maailmas on nii palju lollust ja ebaõiglust, et .... (Pöördub Jüri poole) ...seegi on üks põhjus, miks ma aastaid vihane ja tige olen olnud. Ja mis sest kasu? Vaid endale olen halba teinud.

Jüri: Iseendale jah.... (Ja vaiksemalt, otsekui endale kõneldes) ...ja oma lähedastele kah.

Hakkame end nüüd tasapisi kirmasele sättima, mehed!

4) Kirmasel

Kirmaseplats. Kostub pillimängu, kõnet, nii setukeelseid kui eestikeelseid rahvalikke laule Tantsides kõlisevad setu naiste kaelakee hõberahad või hõbetatud mündid vastu suurt sõlge.

Kaks keskealist  naist laulavad tsastuskasid (sõnad „Siidisõsarate“ plaadilt „Kirmas“):

Armastust on ilmas palju.

Kaugelt vaatad – nagu kalju!

Lähvad mööda mõned kuud –

kallim annab teisel´ suud...

Eluteedel rännates

sul tuleb vastu neiu.

Tee tal sügav kummardus

ja ole tema peiu!

(Teine naishääl)

Armastus ja hambavalu –

ühed hullud mõlemad!

Hambavalu lõualuus,

armastus – see südames!

Sõber, sulle ütlen ma:

ela ilma naiseta!

Naine – rahu rikkuja

ja kõhu alla tikkuja!

[Kirmaseplatsi äärtel on pinke, kus saavad eelkõige istuda vanemad inimesed, last ootavad emad ja pillimehed. Kirmaseplatsi ühes ääres on suur kiik, millel pidevalt kiiguvad lapsed. Vahepeal istub sellele summ tüdrukuid ja hakkavad laulma vana rahvalaulu. Inimesed kuulavad imetledes.

Ühel pingil istuvad kaks pillimeest. Mõned inimesed ajavad juttu. Kui muusika mängima hakkab, tantsivad mõned oskajad paarid padespaani. Mõned nooremad proovivad ka vanu tantse õppida.

Summakeses seisavad rahvarõivas setu naised. Näha on, et see on vähemalt osa mingist ansamblist või koorist. Üks naine hakkab seal laulma naljalaulu, ütleb rea ette, seejärel korratakse seda kogu kooriga. Paljud kikitavad kõrvu ja tõmbavad suu muigele.]

Erik: Oo, ma tunnen, see on Minna, siitkandi parim sõnoline ehk eestütleja, laulutegija.

Minna laulab:

Om meil illos Mannikõnõ, nii kui makus maräkõnõ.

Mõist tä miihi meelütellä, kosilaisi koräda.

Poodist toosõ puudõrita, makusviina magasiinist;

võt õks topsi, tõst tõõsõ, pand põsõlõ puudõrit.

Mehe nigu mesiläse Manni mano tüküse.

Kõik nuu kulla kosilasõ majja mahu-i kõrraga.

Ivvo tulõ iispäävä, tõõsõpäävä Tepo om,

kolmapäävä Koola kõrd, neläpäävä Eedi om.

Nii om õga õdagu pääle pääväminekut.

Hummogu, ku kell om kuus, Mannil viil om uni suur.

Külütäs tä kümneni ja lesotas viil lõunani.

Külänaase kõnõlõsõ, vana´ viltu vahisõ:

näeh, Mannit taht jo ega miis, meid joht mitte kiäki.

Kes Manni man om maganu, tuu jälki tulõ tagasi.

Manni makõ keelega ja paksu pee-poolõga.

Näet veeremaal naid ärinaisi, küläh kroonikogujit.

Edenes sis ettevõtlus, kui om tüü tegijit!

Kostab kõva naerulagin ja käteplaksutus. Tahetakse, et Minna veel mõne laulu eest võtaks.

Jule: No küll ikka mõistab sõnu seada!

Kirmasele tuleb tasasel ja pisut hädisel kõnnakul ning justkui häbelikul moel üks vana mees, lõõts üle õla.

Vanamees istub pingile Jule ja Eriku kõrvale.

Erik vaatab ja tunneb ta ära.

Erik: Oo, tere, Otto!

Otto: Tere-tere! Oot-oot, kes sa oled....kas mitte üks Liivametsa poeg?

Erik: Seesama olengi – Liivametsa Erik.

Otto: Oled vist muutunud. Sind ei ole ammu-ammu näinud. Lehest lugenud aga muidugi küll, korra isegi raadiost kuulnud.

(Vanamees Otto räägib, nagu paljud vanad inimesed, pisut kõvemini kui teised, nooremad).

Erik: (Kallutab end Otto poole) Eks ma olen muutunud jah. Ei ole enam poisike, varsti juba vana...

Otto: (Naerab) Noo-noo, kui sina vana oled, kes siis mina olen? Muld või?

Erik: Mina nii ei ütle ega isegi ei arva. Sinu karutervist on väga paljud kadestanud. Näe, nüüdki tulid vapralt kirmasele.

Otto: Mis siin vapralt. Võibolla viimast korda.

Erik: Ära nüüd, Otto, nii kurvalt kõnele! Oled ju kõva mees!

Otto: Kunagi olin jah. Nüüd aga juba tõbine.

Erik: Mis tõbi sul siis kallal käib?

Otto: Ähh! (Rehmab käega ja kummardub Eriku poole) Eks need vanameeste hädad...

Erik: Küll saad jagu!

Otto: Kulla poiss – neist saab vaid Liiva Hannus jagu. Aga võibolla ei võta ta seda tervendamise asja veel täna-homme ette. (Naeratab ja noogutab).

Erik: Ma usun küll, Otto!

Otto võtab aeglaselt jalge eest oma lõõtsa ja hakkab mängima. See on üks kurvameelne aeglane valss. Teised pillimehed jätavad sellel ajal mängimise ja kuulavad. Tantsijad ka ei oska midagi teha,ei mõista selle järgi tantsida ning tasakesi minnakse platsi keskelt ära.

Üks noorem pillimees: Ma ei ole veel kusagil seda viisi küll kuulnud.

Teine, vanem pillimees: Mina olen paar korda kuulnud. Esimest korda matustel.

Noorem pillimees: Matustel? Kelle matustel?

Vanem pillimees: Otto tegi selle laulu oma naise matuste ajal.

Noorem pillimees: Tunda on jah – nii kurb viis!

Vanem pillimees hakkab ka mängima Otto valssi. Nüüd teeb Otto suu lahti ja hakkab laulma:

Ei meelest kaduda saa esimene karjapäev –

mu vanaema tookord pliinid mulle märssi pani.

Sättis suksule sääl vanaisa valjaid suhu,

nad kabjaraudu sepalt saama läksid...

(Teise salmi laulab Otto lihtsalt ümisedes. Kolmas ja neljas salm on otsesõnu pühendatud ta kadunud naisele Ainole.)

Ei unune su silmad, minu kallike,

su selged silmad nagu kodujärv, kus mängis kala,

tõusev päike helises sääl kõrges roostikus

ja kumas vastu roosa tulevik meil udus.

Kui sügistuuled krabavad mind ükskord kaissu,

nii kaissu, nagu aastaid sina hoidsid mind –

siis üle kuldses kleidis lõdiseva kõivupuu

su juurde juhatavad kureparved mulle teed.

Jule: (Erikule, tasakesi) Sellise laulu juures hakkavad silmad jooksma.

Erik: Mina tundsin Ottot rohkem ta lõbusate lõõtsalugude perra.

Otto: (Pöördub teiste pillimeeste poole) Ärge pahandage, et segasin pisut lõbusat kirmasetuju. Aga näeh, tulin surnuaialt... ja meel läks vähe kurvaks.

Erik: (Ottole) Väga ilus valss oli see, Otto! Sellise loo peale saab pahandada vaid see, kelle süda kui rändrahn..

Jule: Rändrahn?!

Erik: (Pöördub Jule poole) No selline suur kivi, mis muudkui rändab. Rändab, ja rahu ei saa.

Jule: (Naerab ja kelmikalt sikutab Erikut kraest) Aga see rahn, mis ei rända, on ilmselt siis k ä n d r a h n!

Erik: (Pöördub jälle Otto poole, kellele just üks tuttav külamees viinapitsi pakub. Otto võtab selle küll pakkuja käest, aga annab siis joomata tagasi. Pakkuja läheb edasi.)

Otto, ütle, kas oligi nii, nagu rahvas räägib? Et te kandsite su naise Aino kirstu akna kaudu kodust välja?

Otto: Täpselt nii oligi!

Erik: Miks?

Otto: Aino oli meie küla tütarlaps, õieti külast pisut väljas, krundi peal nad elasid. Vaene talu oli. Maad vähe. Ja neil kasvas seal kolm tütart.

Erik: Ja ühest neiust sai su naine?..

Otto: Ega see lihtsalt ei läinud. Isa tahtis, et naisevõtt ka kaasavara kaasa tooks. Aga mis kaasavara säält...Ei olnud meil Ainoga kohta, kus omaette kohtudagi.

Jule: Aga kuskil te ikka kokku saite?

Otto: Siinsamas! Siin, jürikirmasel otsutasin, et Ainot ma ei jäta.

Erik: Meie kandist ja sinu külast samuti on siia päris pikk maa...

Otto: Kõva kümme kilomeetrit! Aga see ka mõni maa, kui üks süda teist kallistama kibeleb.

Jule: Nii et siinsamas, kus me praegu oleme-istume?

Otto: Jah. Siinsamas. Kirmaseplats oli toonagi siin. Ainole mõeldes ma selle valsi siin laulsingi.

Erik:  Aga see aknast välja kandmine?

Otto: Meil oli suur talu. Küllap oled kuulnud. Mul oli omaette tuba, kambrike. Sellist luksust oli väga vähestel.

Ja kui me kirmaselt tulime, tõstsin Aino läbi akna oma tuppa. Kallistasime, mis kallistasime, aga enne suurt valget tuli ta koju saata.

Erik: Aga kuidas siis...

Otto: ...Aga teisel korral ma teda akna kaudu enam välja ei saatnud, vaid ütlesin hommikul emale ja isale, et kui kusagile läheme, siis läheme koos. Või kui jääme koju, tallu, siis ikka koos, mehe ja naisena.

Jule: Millal see oli?

Otto: See oli 1939. aasta lõikuskuu alguses, mõni nädal enne toda Vene-Saksa lepingut. Septembris marssisid juba Vene sõjabaasid sisse. Siitkandistki läks neid kolonne.

Meie pulmad olid jõulude ajal. Ning üheksa aasta pärast sõidutati meid nagu elajaid Siberisse.

Erik: Õnneks ei jäänud sinna.

Otto: Õrnus teineteise vastu tegi meid tugevaks. Tagasi jõudsime, kuid ega me oma koju kohe ei saanud. Suure maja võttis kolhoos endale.

Jule: Ma arvan, et ega see valss küll ainuke ei olnud, mille teie oma naisele pühendasite?

Otto: Oo – kümneid viise mõtlesin välja. Miski oli, mis neid viise minust välja kiskus.

Kui aga naisuke mind õhtul ei kallistanud, siis teadsin, et olen päeval midagi valesti teinud.

Erik: Kuidas lepitus tuli?

Otto: Palusin andeks. Ja õnneks ei kandnud mu naine kunagi pahameelt järgmisse päeva. „Las uus päev koidab ilus!“ – selline oli tema ütlemine.

Nii et vaatamata Siberi surmadele ja hirmudele oli meil õnnelik elu.

Jule: Kui pole armastust, siis ilmselt õnne ei leia...

Otto: Sai nähtud eluteel neid, kellel kõiksugused hüved olemas: hää ametikoht, maja, auto, sanatooriumid. Võimu saamiseks pidi ikka vigurdama või veel midagi hullemat tegema. Mis neid kadestada.

Ja olen näinud neid, kes elasid tavalist elu. Kuid nii ühed kui teised olid õnnelikud vaid siis, kui nad armastasid ja kui neid armastati.

Erik:  Nii et ei tasu kadestada...

Jule: (Muigega) Raha pärast või õnne pärast?

Otto: Kadestades ei tule su tarre ei õnn ega raha.

Erik: Kuidas sa kirmasele tulid, Otto?

Otto: Mu tütrepoeg autoga tõi. Näe, proovib tantsusamme seal ühe neiuga! Kuid ma toda ei tunne.

Erik: Mu teada on sul lapselapsi hulga?

Otto: Viis tükki juba!

Erik: (Vaadates pikemalt tantsuplatsi poole) Peale ümbruskonna inimeste on siin tudengeid Tartust ja Viljandist. Võibolla on too neiu üks neist üliõpilastest?

Jule: (Silmab ka tähelepanelikumalt tantsijaid. Siis müksab järsku Erikule külge) Kas sa näed – ongi mu poeg Ingmar kah oma sõpradega siia sõitnud. Oli jutuks, aga ma ei uskunud.

Erik: (Vaatab pingsalt tantsijaid) Aga kas sina näed, kelle Ingmar just nüüd tantsima kutsus?

Jule: Eriti hästi mu silm ei seleta, seal on nii palju saginat...

Erik: Ingmar tantsib Justiinaga, mu tütrega!

Jule: Issakene! Mis nüüd saab?...

5)  Haiglas

(Erik ja Jule)

Erik on haiglas uuringutel. Jule tuleb  haiglasse, kus nad koridoriakna juures juttu ajavad.

Erik:

Kõik mahlad voolavad.

Puud haljais hiirekõrvus.

Võibolla kägu kukub

mõne aasta veel?...

Võibolla kõik, mis kallis

peagi jäävalt hukkub,

vee ääres lõpeb

nagu karjatee...

Tere, Jule! See oli üks mu luuletus, kirjutatud juba hulk aastaid tagasi.

Aga praegu ei ole puud veel hiirekõrvus. Ja kägu ei kuku veel.

Aga tänaste lumelörtsipilvedega ujus praegu siia sedasorti kurbust nagu sügisel vahel, kui tead, et suvi on läbi ja isegi üürike vananaistesuvi on igaveseks mööda saanud.

Jule: Mis on igaveseks mööda saanud? Kas sul, Erik, valutab kusagil, et nii kurb oled?

Erik: Jah!

Jule: Mis valutab? Kus valutab?

Erik: Süda. Igatsusest. Süda valutab kallistuse puudusest.

Jule: Oh sa nõrgukene!...Tule siis, kallistame.

(Vaatavad ümberringi ja siis kallistavad kaua-kaua).

Erik: Nõrgukene olen vist jah. Tegelikult ongi mehed see nõrgem sugu. Ei nad suuda enda sees last kanda ega sünnitusvalusid välja kannatada.

Jule: Aga kui peab, siis pole pääsu. Ei naistel ega meestel.

Erik:  Ega siis mehed ei vali endale kaasat, vaid seda teevad naised. Ikka naine, kes aga jätab mehele mulje, et too otsutas. Tegelikult otsustas naine!

Lahutuse ajal tekitab see hirmsat vaidlust. Üks süüdistab teist enesele allutamises.

Jule: Mehed suudavad tugevad olla küll. Näiteks naised ei suuda sõdida. Või kuipaljukesi on naisi, kes puht jonnist üksinda üle ookeani purjetavad või maailma kõrgematele mäetippudele ronivad?

Erik:  Küll tahaksin ka mina tugev olla.

Jule: Oled mees, sellepärast tahadki. Ja küllap suudad ka!

Erik:  Mõnikord olen suutnud...

Jule: Inimene ei pea alati tugev olema. Mõnikord võib ta olla ka see, kes ta suure looduse kätes on: üks nõrk osake.

Erik:  Nõrk ja tühine, aga ennast otsiv osake?

Jule: Ennast otsiv. Ja teist otsiv. Aga muidugi!

Erik: Vaat nimelt! Teist otsiv! Aga kas nõrk suudab kedagi taga otsida? Nõrgad ei jõua munarakuni! (Naerab)

Jule: Ma mõtlen mitte järgiandmist, mitte loobumist oma sihtidest. Vaid seda, et kui sa tunnistad endale oma nõrkusi, siis mõistad paremini seda, mis võib jääda ja seda, millest tuleb jagu saada.

Erik:  Võrdlustes saab palju asju selgemaks küll. Tõepoolest. Olen ikka öelnud, et Eeva oli Aadamale kõige ilusam naine. Vähemalt niikaua, kuni teisi naisi veel ilma polnud loodud.

Jule: Võrreldes jah. Niisamamoodi oma nõrkusi leides ja tunnistades ja võrreldes mõistad paremini ka oma tugevusi.

Erik:  Jule, kas sa oled kuulnud seda ütlemist: Andku Jumal meile jõudu muuta asju, mida suudame ja plää-plää-plää nii edasi?

Jule: Kas on see kokkusattumus või mis, aga just mõni aeg tagasi, mitte ammu, käis meil vallamajas rahvaga kohtumas – rahvast oli vähe, vallavalitsuse töötajad enamuses – üks erakondlane, kes alustas millegi pärast just nii: Andku Jumal meile tarkust muuta asju, mida suudame ja ära tunda asju, mida me muuta ei suuda...

Erik:  Oi Jule, Jule! Ma olen ka kuulnud täpselt samasugust ütlemist. Teise poliitiku suust. Eks nad ole ühtesid ja samu raamatuid lugenud, enamasti neid võõramaa tarkpeade omi. Või sirvinud mõtteterade kogumikke.

Mind ajab see nende mõttetera lausa vihaseks!

Jule: Ohoo – sa oskadki päris vihaseks minna! Mõtlesin, et sa vihastada ei mõista?

Erik:  Ja kuidas veel! Huuuuu!... (Teeb väga vihast häält ja taob endale vastu rinda nagu gorilla).

Jule: Oi-oi-oi, sa hirmutad mu päris ära!

Erik:  No muidugi saan ma vihaseks, kui tuleb keegi tark, ja ütleb mulle, mida ma suudan muuta ja mida ei suuda?!

Jule: Sulle ei tohi keegi midagi öelda?..

Erik:  Tohib öelda küll, aga mitte niimoodi, nagu topitaks mulle suhu kassikonservi, mida ma ju ei armasta!

Kust tulevad sellised tarkpead?

Jule: Kust mina tean? Ehk sa ise tead?

Erik:  Just nimelt – ise tean, mida suudan!

Aga ka mina ise ei tea enne, kuni ma pole proovinud muuta oma päevaplaani, oma iseloomu, käitumist, suhtumist.

Kuni ma pole kätte võtnud kirvest, et lõhkuda okslikku puupakku – niikaua ma ei tea, kas suudan lõhkuda või mitte.

Aga sääl tuleb keegi, kes targutab: andku Jumal meile tarkust muuta seda, mida suudame....

Jule: Tühja sest ütlemisest. Ära mine põlema! Need kõik on ju loosungid.

Erik:  Loosungite asemel võiksid ennast targaks pidavad inimesed anda midagi sellist, mis inimese mõtlema paneb ja teda pahupidi pöörama hakkab nagu taskut, mis on vaja puhtaks teha enne pükste pessupanekut.

Aga nemad tulevad targutama oma loosungitega! Oi mind on loosungid ära tüüdanud!

Jule: Nüüd enam ei riputata neid iga tänava kohale või iga lava kohale.

Erik: Nüüd söödetakse neid kavalasti teles ja lehtedes. Ikka korratakse mõnda lollist. Nagu mu noorusajal, kui viibutati näppu: usk on oopium!

Jule: (Naerdes) No küll sa väntasid end käima....Äkki usk ongi oopium?

Erik:  (Samuti naerdes ja Julel kaela ümbert haarates) Oopium? Võibolla? Aga kust meie teadsime, mis asi see oopium on? Ma pole seda kunagi proovinud. Mingi uimasti vist on?

Jule: Ise nii tark mees! Ikkagi ajakirjanik!

Erik:  Mis puutub siia tarkus? Ma ei usu, et sinagi seda proovinud oled?

Jule: Ei ole, aga tean, et see on meelemürk. Kus sina elanud oled?

Erik:  Teisel planeedil! Unistuste planeedil, kus ei ole oopiumi, ei LSD-d, ei sõdu ega ebaõiglust.

Jule: Teist planeeti ei ole. Kunagi aeti meid paradiisist välja ja tagasi enam ei lasta.

Erik:   Aga mulle on lapsepõlvest saati tundunud, et peale meie Maa on mitmeid planeete, kus inimese moodi olendid elavad. Üks neist on väga sarnane meie Maaga ja seal voolavad isegi sellised jõed nagu meil ning luhad ja niidud on öösel kaetud uduga.

Ja selle helehalli, õhkõrna, kuid sooja teki all häälitsevad päikesetõusul tasakesi pardipojad...

Jule: Luuletada sa oskad küll!

Erik:  Jaa-ah, olen koguni luulekogu välja andnud. Aga tead, ehk ongi teine maailm olemas, täpselt selline nagu meie oma?

Kolm aastat tagasi läks mul rikki arvuti kõvaketas. Sinna jäi hulga tekste ja pilte, mida mul nüüd nii hädasti vaja. Suur osa andmeid on sealt isegi võimalik kätte saada, öeldi mulle.

Kuid mul ei olnud ega ole ka praegu nii palju raha, kui palju see koukimine maksab.

Et selline asi ei korduks, ostsin kaks kõvaketast.

Jule: Miks kaks tükki?

Erik:  Kui ühega midagi juhtub, siis saan oma failid kätte teiselt. Korraga nad ikka hukka ei lähe!

Kas ei või olla, et Looja on samamoodi toiminud. Et on kaks maailma. Kui üks untsu läheb, see tähendab, et kui ühe planeedi inimkond end hukutab, siis jääb vähemalt teine.

Jule: Kui on kaks ü h e s u g u s t maailma ja üks ennast hukutab, siis hukutab ennast ka teine.

Erik: ...Jah, tähendab, et kahte ühesugust ei tohiks olla...

Jule: Sa ostsid arvutile kaks kõvaketast – tähendab sul on neid vaja. Aga kas Loojal on meid vaja?

Erik:  Kui ta meid lõi, ju siis on vaja?

Jule: Ta lõi meid oma näo järgi. Küllap Looja tahab, et oleksime alati tema sarnased ja tema väärilised.

Aga me ei ole. Hulk inimesi käituvad kui värdjad, neil pole inimese mõtlemist, inimese tundeid ka mitte.

Erik:  Need on rikkis robotid, kes tuleb sulatusahju viia. Seda see viimsepäevatuli tähendabki.

Jule: Viimsepäeva tules saab hukka ka terveid ja häid.

Erik:  Kehad küll saavad hukka, kuid armastavate ja jumalakuulekate hinged päästetakse.

Nii vähemalt lubatakse.

Aga, muide, kas sa tead, kuidas kõlab õigesti too poliitikute poolt äralörtsitud ütlemine?

Jule: Ei tea.

Erik:  Petseri kloostri arhimandriit, kloostri eestkostja Joann on oma käega endale meelespidamiseks kirjutanud nii: „Jumal! Anna meile jõudu muuta me elus seda, mida me kohustume muutma. Anna meile mehisust üle elada see, mida me ei suuda muuta.

Ja anna meile tarkust, et suudaksime ühte teisest eraldada.“

Jule: Kas see ülemmunk on veel elus?

Erik:  Ei ole, ta suri 2006. aasta 5. veebruaril. Lugesin temast kirjutatud raamatut, sealt mäletan ka seda palvet.

Jule: Tõepoolest, see on ju palve, pöördumine Jumala poole...

Erik:  Joann ütleb, et anna meile jõudu, Jumal, muuta seda, mida me k o h u s t u m e muutma. Ja anna m e h i s u s t  ü l e  e l a d a...

Poliitikud ärgitavad sind ja mind, ja muidugi sealhulgas ka ennast mitte muutma seda, mida ei suuda. Annavad justkui märku, et sina ära püüagi ja mina, see tähendab tema ka ei suuda kõike. Tegelikult – ei taheta. Poliitikud teevad meelsasti seda, mis ülisuuri pingutusi ei nõua, aga mis silma paistab.

Jule: Poliitika, see on ju kavalus. Kas sina mõistaksid kaval olla?

Erik: Kavaluse sees on niikuinii silmakirjatsemist. Olen tähele pannud, et ega ma ei suuda küll kaval olla.

Aga mina ise olen see, kes teab, mida ma suudan või ei suuda.

Ja võib olla ka nii, et ma veel ei tea, mida ma suudan, kuid ennast proovile pannes saan teada.

See on nagu mootori katsetus kõige kõrgematel pööretel. Et kas lendan tükkideks või ei lenda?

Jule: Keegi peaks seda ette teadma.

Erik: Jumal teab!

Jule: Kes on Jumal?

Erik: Raske küsimuse esitad mulle, Jule. Kui ma teaksin vastust?

Jule: Ma ei taha sugugi sind väsitada. Kuidagi iseenesest tuli see küsimus.

Erik: Mõnikord – mitte kuigi tihti – olen ma mõelnud, kes on Jumal. Ja iga kord olen endale isemoodi vastanud.

Jule: Kuidas siis?

Erik: Jumal võib olla, aga ei tarvitse olla väljaspool meie sisemust. Kui meie esitame endale küsimuse jumalast, siis on ta kindlasti seotud meie hingega.

Kolmainuses on üks kolmest ju – Püha Vaim.

Eks see hing ole. Kui pole hinge, pole ka vaimu.

Jule: Aga Isa ja Poeg?

Erik: Ma arvan, et Isa – see on Looja, Loodus. Poeg aga on loodu edasikandja. Poeg – see on pärilikkuse edasikandja, DNA, desoksüribonukleiinhape!

Jule: Nii et Jumal ei ole su arvates mingi üks olend?

Erik: Inimestel on olnud vist lihtsam temaga suhelda, kui kujutavad teda ette ühe isikuna.

Tegelikult – ega meiegi mingi  ü k s asi ei ole!

Jule: Kuidas nii?

Erik: (Võtab Jule käe oma kätte) Vaata, ma saan katsuda su kätt. Ja sina minu oma. Aga hinge katsuda ei saa. Kuigi hingel olevat isegi mass. Inimene muutub kergemaks, kui hing kehast lahkub.

Jule: (Võdistab õlgu) Ei teagi päriselt, kas uskuda või mitte....

Erik: Kui tahad, siis usud.

Jule: Küllap vist tahan.

Erik: Või kui jalg otsast lõigatakse, siis süda elab ikka oma elu. Ühe organi molekulidel on üks elu, teise organi omadel aga teine. Üks organ on terve, teine haige.

Kui mõni inimene hukkub, kõlbab mõni tema osa kellelegi teisele.

Mõni organ aga kõlbab ainult šaakalitele viskamiseks!

Nii et pole me midagi väga ühtsed ja ühes tükis!

Jule: Mida arstid sulle ütlevad?

Erik:  Midagi head ei ütle. Ja ei ütle ka midagi hullu. Mõned analüüsid on veel tegemata...

Ütlevad, et hulk aastaid võin veel elada.

Jule: Sa pead elama, Erik! Sa suudad! Ära anna alla! Minu pärast ka!

Erik:  Sinu pärast ma suudangi. Kuigi täna mul jõudu ei ole. Ma ei tea, millal me koos saame olla...elada.

Jule: Sul on jõudu! Otsi üles oma jõud, otsi üles, kallis!

(Kallistab Erikut).

Erik:  Nüüd on mul jõudu rohkem! (Muheleb). Kallistus – see on üks väga vägev jõuallikas.

Jule: (Naerab heameelest) See läks sul peaaegu nagu riimi: kallistus-allikus...

Erik:  Mitte allikus, vaid allikas! Praegu ei usu ise ka, et paarkümmend aastat tagasi võisin kaks ööpäeva magamata olla. On olnud nii, et kaks päeva ja ööd silmatäitki ei maganud...

Jule: Mida sa siis tegid, kui öösel ei maganud?

Erik:  Kirjutasin luuletusi või lugesin põnevaid raamatuid.

Jule: Öösiti?

Erik:  Päeval polnud ju aega. Tööl pidi käima. Leivateenistus ei andnud mahti.

Siis, kui kaheksaklassilises koolis õpetaja olin, asus peaaegu mu elukoha kõrval külaraamatukogu. Sain tolle raamatukogu juhatajaga, lahke vanapoisiga hästi läbi ja ta andis peale tööd võtmed minu kätte.

Õhtul viisin madratsi raamatukokku ja kõhuli madratsil, lugesin koiduni.

Jule: Kuidas sa siis tunde anda suutsid?

Erik:  Praegu imestan ise kah. Jõin vist kanget kohvi ja suutsin.

Aga lapsed muidugi on väga terased. „Oi-oi, õpetaja haigutab, ei ole öösel hästi magada saanud? Huvitav, kes tal magada ei lasknud?!“ itsitasid kaheksanda klassi tüdrukud. Justkui sosinal, ent kindlasti nii kõvasti, et mina muidugi kuuleksin.

„Väga huvitav raamat trehvas kätte,“ tunnistasin neile ausalt.

„Hahahah...jaah? Usume-usume!“ itsitasid neiuhakatised edasi.

Jule: Kas sa siin ka midagi loed? Või kirjutad?

Erik:  Natuke loen. Natuke kirjutan. Natuke mõtlen.

Jule: Millest mõtled?

Erik:  Mõtlen, et kas on mul l o o t u s t. Üks kuulus usumees ütles ühe teise kuulsa teoloogi matusekõnes nii: Imede ime on see, et Jumal jaksab loota inimkonnalt midagi! Aga ta loodab!

Jule: Looda sinagi!

Erik:  Vaat nimelt: minagi loodan, et saan sinuga koos olla, sinuga elada.

Kas tuleb aeg, kui ma igal hommikul ja igal õhtul vähemalt ühe kallistuse saan?

Jule: Kohe iga päev?

Erik:  Jah! Iga päev! Otto küll vist sai!

Jule: (Naerab) See oli Otto!

Erik: Teise elu ei saa võtta, teise elu ei saa elada.

Jule: (Mõtlikult) Ei saa. Mitte kuidagi ei saa.

Erik: Alles nüüd hakkan ma mõistma, et see päev, mis on mööda läinud ilma kallistuseta, on tühja läinud päev, kehvasti elatud päev. Parem, kui sihukesi päevi olemaski ei oleks.

6) Epiloog

(Jälle ühe keskmise suurusega linna tänaval)

1. naisterahvas: Keda ma näen!... No tere-tere!

2. naisterahvas: (Kes on ühe mehe käevangus) Tere-tere! (Mees ka teretab. Nad ei ole päris tundmatud. Tahavad peatumata mööda minna.)

1. naisterahvas: Kuhu siis teie, käest kinni, nõndaviisi ruttate?

2. naisterahvas: Kas sa ei teagi, et täna on kirikus ilus kontsert?

1. naisterahvas: Tõsi või?

2. naisterahvas: Tõsi jah!

1. naisterahvas: Miks siis mina midagi ei tea?

2. naisterahvas: Sa võibolla ei loe ajalehti?

1. naisterahvas: Ega ei ole küll juba mitu päeva lugenud...Aga – kus kirikus see kontsert on?

2. naisterahvas: Peetri-Pauli kirikus.

1. naisterahvas: Nojah – seal ei ole ma enam ammu käinud. Aga  t e i e siis nüüd
l ä h e t e g i sinna?

2. naisterahvas: Jah, meie siis nüüd l ä h e m eg i!

1. naisterahvas: Aga mis kontsert see on?

2. naisterahvas: Kammerkoori kontsert. Kontserdi nimi on – „Kallistus“.

1. Seda tahaksin ka ise kuulata! Ehk jõuan, kui ruttu kodus ära käin!?

2. naisterahvas: (Lähevad edasi. Kaugemal, meesterahvale) Oh, Jumal tänatud, et ta pikemalt lobisema ei kippunud.

Meesterahvas: (Pöördudes naise poole) Kust sa võtsid, et kontserdi nimi on „Kallistus“?

2. naisterahvas: Kontserdi nimi on, tõsi küll, „Lunastus“. Aga mulle meeldis „Kallistus“ rohkem! (Naerab)

See ajas meie tuttava nii ärevile!

1. naisterahvas: (Läheb üksinda ja lausub mõtlikult omaette) No ütle siis– tema läheb teise                                              mehega „Kallistust“ vaatama!? Aga võibolla kolmandaga? Ei mina tea...Ei tea...

Kustuvas rambivalguses loetakse luuletust:

Ah, liigutage ennast, veepiisakesed,

pritsige mind vikerkaareloogaks,

päikse käes siis kõrgun taevasse

nagu silda heitnud rooma maadleja!

Ah, liigutage ennast, minu vaimu teraskeeled,

leebe tuulekese lainetuse taktis,

kevadetormide katusekolinais, taikotrummide rajus,

põuavälkude piccicatos!

Ah, liigutage ennast, liigutage ennast,

teie, mu kõhkluste sisalikud,

pistke jooksma nelja tulise tuule poole,

saatuse mustale linnule näidake trääsa!

Ah, liigutage ennast, sipelgad,

mu mõttesipelgad, suuresilmsed,

kärmelt liigutage ennast, kusikuklased mu hinges!

Ah, liigutage ennast, mu miljonid failid

pealuu kõvaketta sees!

Hormoonid mu kaduvas kehas, naerge,

vurritage, visake saltot ja hundiratast!

Armuvalguse poole kõik sirgu ajage ennast!...

Tume ookean matab teid muidu!...

Draama lõpp.