Petserimaa igatsus

Ilmar Vananurm

lüürilinõ lühidraama

Aig: praegunõ, varakeväjäst sügüseni.

Tegeläse´:

Paul ja Valli (päätegeläse´),

Viljar, Pauli sõbõr,

Vinne piirivalvur (naane, rohelidsõh mundrih, küllält nuur),

Vinne tollimiis (rohelidsõh mundrih, keskiälinõ),

Viljari vanaesä Vaim,

Sass (Aleksander, Valli esä),

Olli (Olga, Valli imä),

Jaana (Valli tütär),

Valli ja timä vanõmbidõ hää´ tutva´ vindläse´ Viktor ja Larissa,

matusõlisõ´,

preester Jevgeni,

kerigukoori laulja´,

kerikutiinri,

juhusliku´ tiikäüjä´- piiriületäjä´.

Ning miis ja naane, kedä olõ-i nätä, a kes lugõva luulõtuisi.

I. Telefonikõnõlusõ´ ja luulõtusõ. Tegeläse´: Paul ja Valli.

II. Telefonikõnõlusõ´ ja luulõtusõ´. Tegeläse´: Paul ja Valli.

III. Seto Müürül (piiripunktih). Tegeläse´: Paul, Viljar (Pauli sõbõr, Vinne piirivalvur, Vinne tollimiis,  juhuslik Eestimaa-vindläne, Viljari vanaisa Vaim; sis viil tasulidsõ tii tõkkõpuu miis ehk putkavaht, kes irvitedeh putka aknõst kaes.)

IV. Sünnüpääväl. Väikene olõng Valli puul Petseri küle all küläkeseh. Tegeläse´: Valli, timä tütär Jaana, timä imä Olli ja esä Sass, Paul, vindläisist sõbra´ Viktor ja Larissa.

V. Petserih Varvara kerikoh puhtil. Tegeläse´: kirst kadunukõsõ Luha Annega (Anna), Anne latsõ´, osa latsõlatsi, külärahvast, kerikulaulja´, papp Jevgeni, Valli, Paul ja kerigutiinri, kes müü kündlit ja avitas pappi.

VI. Telefonikõnõlusõ´ ja luulõtusõ´. Tegeläse´: Paul ja Valli.

VII. Telefonikõnõlusõ´ ja luulõtusõ´. Tegeläse´: Paul ja Valli.

     

I. Õdagunõ helistämine (varra keväjä)  

Lavakujundus: Lava üteh veereh om Paul (49-aastanõ), tõõsõh veereh Valli (34-aastanõ). Mõlõmbal om helistämise aigu mobiiltelehvon käeh.

Valli istus Petseri liina viirse küläkese majah, tarõh lavva takah, kaes üle uma 9-aastadsõ tütre Jaana koolitöid ja avitas vinne keele harjotuisi-kodotöid tetä.

Muusika: Terve näidendi põhitoonih om küllältki hoognõ, a õrn muusika Vivaldi „Aastaaigadõst“ vai viiulikontsõrdõst, millele lisandus ja sulandus sobivail hetkil seto lõõtsa lugusit ja kerikumuusikat, keskel ja lõpuh ka kerigukelli.

Praegu om kuulda Vivaldi hoognõ allegro.

Mehe helü lugõ luulõtust:

Ku sinno ei olõ-s, ei olõ-s ka minno –

säänest minno, kes Selskaja uulitsal kepsles,

pungil tahtmist kõik tetä vahtsõst

ja palada pirruna mõlõmbast otsast.

Ku sinno ei olõ-s, ma magama käänäsi varra

vai lolli teleri iih videlesi ku tõbinõ tõhk

ja mõtlõsi mõrolt, õt elo om otsalõ joudnu

ja kaonu mu päivist kõik rõõmu´, värmi´ ja lõhn.

Ku sinno ei olõ-s, kes olõmah olõsi mul sis?

Kelle silmi ma näesi? Kelle hellü ma kuulõsi sis?

Kedä kutsu? Ja kes minno hõikasi takah?

Kui ei kiäki kutsu´ – kas ma olõmah olõsi sis?

Ku sinno ei olõ-s? Ma tuu pääle mõtõlda pelgä.

Midä pelgät? – nii sa jo küsse mu käest.

Midä rohkõmp õks pelädä või ma,

ku toda hämärät tunnõt, tuud tuimust,

millest herre hummoguvalgus

kah kuigi läbi murda ei jovva.

Paul väntäs jalgratast, tuu tähendäs, õt sõit jalgrattaga, siis tulõ sadolast maaha, pand jalgratta üte puu kõrvalõ ja nakas mobiiltelehvoniga helistämä.

Paul: Valli, tereh! Ma helistä, Paul olõ.

Valli: Jah, Valli kuuld! Ooda hetkes! (Käänd hinnäst tütre Jaana poolõ) Jaana, mine kae väläh, kas pinil om joogivesi olõmah. Võta egas juhus kopsikuga vett juba üteh!

(Sis kõnõlõs jäl telehvonitorro) Tereh, Paul! Midä sa nüüd õdagu mullõ kõnõlõt?

Paul:  Kas tiiät, mis om igatsus?

Valli: Noh, vast tiiä kah... A mille sa küsüt?

Paul:  Olõt tundnu´?

Valli:  Olõ õks.

Paul:  Anna andis, õt ma su siin nimme siin rohkõmp ei maini´. Ma tiiä, õt mu mobiiltelehvoni om vahel päält kullõld?

Valli:  Su naane vai?

Paul:  Mine no! Ma arva, õt nuu´ omma mehe´. Ja kostkilt korgõmbalt kotutsõlt. Nuu´, kelle jaos olõ-i Petserimaad inämp olõmahki. Üts sõbõr minno hoiat. Õga ma esi noid asju täpselt ei tiiä.

Valli: Eesti uma´?

Paul: Mõlõmbalt puult!

Valli:  Võibolla sis olõki-i hää, õt sa mullõ helistät?

Paul:  Tuuperäst õks helistä. Ma saa-i lasta hinnäst är hirmutada. A ma taha, õt sullõ midägi halva ei juhtusi, õt sinno sääl üle kullõma ei nakatasi.

Valli:  Ma taha ka, õt sul ei tulõsi määntsitki sekeldüisi.

Paul:  Kas saa kellelegi pahas panda, ku tä tõõsõst hoolis?

Valli:  Muidogi saa-i.

Paul:  Ma näe siin Tarto man – jajah, paremb, ku ma edespidi inämp ei nimetä ei nimmi ega kohanimmi – esiki siist näe su näko, su ilosit armsit silmi, su hiussit...

Ma esiki tunnõ su hiussidõ lõhna, ja su põski lõhna... su kõrvanibusit ja tahasi esi olla tuu väikene kõrvarõngas, mis päivä ja üüse su kõrvast kinni haard.

Valli (nakas lõkõrdõh naardma): Tiiä-i joht, kost sa naid lõhnu tunnõt? Kuis sa saat näid tunda?

Paul: Ma esi ka ei tiiä! A olõ lugõnu´, õt väikese´ lipka´ tundva tõõsõ lipka lõhna katõkümne kilomeetri kaugusõlt...

Valli: Sa olõt sis nigu lipkas?

Paul (naarunäoga): Jah, ma olõ lipkas. Viil hullõmb! Ma silitä su pehmit ja valgit käsivarsi, ja sis triigi uma karrõ käega su kleiti, midä sa kotoh kannat.

Viil tahtva mu käe´ ilestädä su jalgu, su puusi....su huultõst julgõ-i ma unistada....

Täämbä tull pääle igatsus olla su man, õt panda uma käega sullõ jalga villatsõ soki´, õt sul nüüd varakeväjä õdakul külm ei olõsi ja õt sul hää olõs olla...

V: Sa esi ka usut tuud, midä sa kõnõlõt, Paul? Mis sullõ täämbä´ ütekõrraga sisse om lännü?

Paul:  Olõ-i ütekõrraga! Kümnidõ kõrdoga!

Tiiät, õt ma vahel esiki näe su mõttit!

Valli: Määntse nä sis omma? Midä sa sis näet?

Paul:  Sääntse´  heledä´ ja vasta helisevä´. Tiiät küll, kuis helises mõts varra sügüse. Küll olõt sa-ki tähele pannu, õt kardohkavõtmise aigu helises mõts ja helisese põllu´, nii õt vahel om kuulda, midä tõõsõh küläh tetäs.

Valli:  Olõ-i mu mõttõ´ sukugi nii heledä´....

Ja praegu olõi süküs. Lumi õnnõ läts...Tulõvas nädälis lubasi ilmajaam viil lörtsi.

Paul:  Jah, ma tiiä, olõ nännü, õt mõnikõrd juusk üle su mõttidõ määnegi tummõ vari, mis tege su tõsitsõs. Ja väsütäs. A pallo ma tiiä? Olõ-i sa mullõ hindäst viil kõnõlnu´.

Vast kõnõlõt kuna?

Valli: Vast kõnõlõ? Võibolla...

Paul: Ma arva tiidvät, õt sa olõt ütsindä pallo vaiva nännü.

Valli: Õnnõs om mul imä ja esä, küllält terve´ inemise´ viil. Siiämaani...

Paul: A mu mõttõ´ kihotasõ – millegi peräst väiga just sjool aastal –pääh hullu kiirusõga nigu pilve´ tuulitsõl pääväl. Ja noidõ pilvi all vaheldusõ´ egasugumatsõ´ valgusõ´ – siinsamah naard lämmält päiv, siinsamah var´otasõ taa helendüse paksu´ ja muatsõ´ pilve´. No õkva nigu praegu varakeväjäne ilmgi om.

Midä tuu tähendäs? Vai midä ette tähendäs?

Valli:  Kas sa loet taad koskilt maaha vai?

Paul:  Kost ma õks loe?

Valli:  Noh, kostkilt....nigu...nigu Paustovski määntsestki jutust?

Paul: Sullõ miildüs Paustovski?

Valli:  Ku ma keskkoolih käve, sis miildü mullõ lukõ jah. Timä romantilidsõ jutu´ mullõ miildü´ väiga! Ju sis midägi oll mu hindä seeh kah. Pääle keskkuuli tahtsõ ülikuuli minnä.

A sis käändse elo hoopis tõistõ tsihti.

Paul: Armastus vai?

Valli: Tuukõrd jah. Suur armastus...

Paul (om tükk aigu vaiki, nigu mõista-i, minkast edesi kõnõlda): A kas nüüd Paustovski inämp ei miildü vai?

Valli:  Nüüd olõ-i inämp aigu lukõki. Võibolla ku ma jäl timä raamadu kätte võtasi, loesi ja vahest sis miildüsi. Ma arvssi sis ja arva nüüdki, õt Paustovski oll esi pallo läbi elänü.

A võibolla tege nüüd naidõ ilosidõ juttõ lugõmine minno nii kurvas, õt ellä nakas rassõ olõma.

Ma ei tohe´ inämp sukugi romantilinõ vai lüürilinõ olla.

Paul:  Vot tuud tii-äi joht ette üldä, kas tege kergembäs vai rassõmbas.

A romantikaga om mu meelest nii, õt romantilinõ saat olla õnnõ sis, ku süä kohegi kisk. Ku kisu-i, sis olõ-i määnestki romantikat vajja.

Valli: Vajja õks om, kellele tuud vajja olõ-i. A ku tuu palotas? Ku tuu su läbi palotas...

Paul: Mul om tuu asi –om taa sis romantika vai midägi muud – õt ma aig-aolt kuulõ su hellü, a sinno hinnäst ei näe. Tuu tege olõmisõ peris rassõs. A mitte õnnõtumbas.

Kõikaig om miski nigu är kaonu. Ja ma otsi ja otsi ja otsi. Joosõ piki taad piiri, taad Vinne ao piiri vai vahtsõ Eesti riigi ulli kontrolljuunt pite. Joosõ, hõigu sinno. Nigu essünü lats mõtsah.

Olõ-i sjoo määnegi järjepidev riik, kes ummi piire tunnista-i!

Taa hõikmine om nii rassõ ja hirmutav. A sis tundus jäl, õt ma kuulõ su hellü – ja tuu om nii hää, õkva nigu päiv tulõ pilve takast vällä.

Valli (unitsõlt, loiult vai kahtlõvalt): Jah...tuu õks om hää, ku pääväkene pilve takast vällä tulõ...Egaüts uut tuud.

Paul: Kas mäletät, ku mi Petserih poodih kokku saimi?

Valli: Mälehtä õks.

Paul: A kas sa tiiät, õt mi olõmi kokko saanu juba varrampa?

Valli: Varrampa? (Mõtlõs) Ah jah – mullõ tulõ miilde, õt ma olõ sinno nännü Petserih mi eesti kooli talsipühäl. Peris hulga rahvast tulle sinnä, ku olõ-s viil viisasit. Nuu´ olli´ suurõ kokkosaamisõ´.

Paul: Ei, Valli, viil varrampa!

Valli: Saa-i olla!

Paul: Saa õks. Valli, ku vana sa viistõist aastat tagasi olli´?

Valli: Ooda, ma arvuda: ma sai kuu aigu tagasi juba kolmõkümne nelätses... Viistõist aastat tagasi olli ütsätõistkümnene.

Paul: Sa saat j u b a kolmõkümne nelätses (naard), a ma saa pia varsti j u b a viiekümnedses! Oda-ooda... tuu vahe om viistõist!

Ja viistõist aastat om ka tuu vahe, ku mi sinuga ütstõist olõ-i nännü!

Valli: (huviga):  A koh mi sis näimi?.. (Mõtlõs) Ku ma ütsätõistkümne aastanõ olli?

Petserih? Mõla pääväl? Maarjapääväl?.. Koh?

Paul: Valli, kas mälehtät Tallinna-Pihkva rongi? Mu meelest oll tuu septembri algus....a võibolla esiki paar nädälit ildampa, millegiperäst juuskva silmi iih mõnõ´ kirivä´ vahtrõlehe rongi aknõ takah müüdä...

Pääle lõunat tull rong Tallinnast vällä...kohki Tarto ja Tallinna vahepääl trehvsi ma jalotõh vagonihe, koh sa olli. Sa loi´ „Eesti Naist“ Just oll Vinne aig müüdä saamah ja „Nõukogude Naise“ nimi är muudõt.

Sa loi´ ja es loe kah. Rohkõmp vist mõtli´. A ku sa ülespoolõ kai´, sis näi ma sääl õkva nigu latsõpõlvõtaivast... säänest armast ja heledät näko...

A ma lätsi Tartoh maaha. Saa-s muido, ku ma õkva pidi su käest küsümä, õt kohe sa sõidat.

„Petserihe,“ ütli sa lühkolt ja lihtsalt.

„Ma sõidasi kah, aga ei saa praegu!“ Nii ütli ma.

Tuukõrd elli viil Petserih mitmit mu tutvit. Nii õt üüses vällä uulitsa pääle ei olõs ma küll jäänü.

Valli: ...Ja sis küsse üts habõmõga herr, õt mis tänaval sa elät? Olli´ sina sis tuu??

Paul: Jah, sis oll mul hapõn... Ja nüüd ma tiiä su eelmidse kõrra jutust, õt sa es võlsiki mullõ, ku ütli´, õt elät Roosi tänaval.

A mille su silmäkese´ tuukõrd nii nukra´ olli?

Valli: Tuukõrd ellimi jah Roosi tänava korterih. Ah – tuu om pikemb jutt....es saa ma ühiselamut, tahtsõ rõivatööstuse tehnoloogis saija...sis viil oll üts poiss, kes es taha´, õt ma Petserist är lää....Tuhandõ´ mõttõ´ tapli mul tuukõrd pääh!

(Valli pand uma vaba käe põsõ pääle ja kaes sis nigu  unistadõh taiva poolõ. Äkki tege telefon ta käeh piuksu)

Tiiät, Paul, mul nakas taa telehvon tühäs saama. Kõnõlõmi kunagi tõõnõkõrd.

Kost sa helistät, koh praegu olõt?

Paul: Ma sõida praegu jalgrattaga, ei, tuu tähendäs, õt jalgratas sais küll praegu puu kõrval  ja ma kae sinnäpoolõ, kos sa sääl Petserimaal olõt.

(Valli sais  juba tükk aigu väläh moro pääl ja natukõnõ lõdisõs sääl juba, mobiiltelehvon kõrva man)

Valli (naaratusõga):  Kost sa tiiät, koh ma praegu olõ?

Paul:  Kotoh olõ-i sis vai?

Valli: Olõ kotoh küll, a moro pääl. Ma es taha praegu, õt tõõsõ kuuldva, mis ma su-ka nii pikält kõnõlõ....

Paul:  Ma olõ küll nüüd rohkõmp esi kõnõlnu, ku sa. Kõnõlõ nüüd sa mu-ka!

Valli: Ma ütli, õt aku saa tühäs. Telehvon and märku. Ja külm naas kah.

Paul:  Ma tulõ ja lämmistä sinno!

Valli: Tulõt sa jah?! Vai om sul juba viisa käeh?

Paul:  Tuu tuu hädägi, õt olõ-i viil viisat. Selleperäst helistägi, õt ma olõ-i sinno talsipühist saati nännü.

Valli: Noh, sis sa piat lämmistämä kedägi tõist.

Paul:  Ei tiiä milleperäst, a ma ei taha ega hõigu kedägi tõist!

Kas ma sis olõsi sullõ helistänü? Usut!?

Valli: A su naane?

Paul: Ku ma tulõ, sis kõnõlõ sullõ. Vasta õga su küsümise pääle. Usut?

Valli: Võibolla usu, võibolla usu-i. Ja ma ei tiiä praegu, kas ma üldse midägi küsü. Oh, küsümäldä tiiät tõõnõkõrd rohkõmp vastuisi.

Noh, pakaa, sõida sis kodo!

Paul: Ooda! Ooda! Ma siski loe sullõ midägi. Mitte Paustovskit. Ma esi kirodi mõnõl õdagul.

Tegelikult olõt sina tuu, kes kirot mu käega!

Loeb:

Kutsu minno sis, ku var´o´ vinnüse pikäs,

sis, ku päiv Piusa taadõ nakas tegemä pessä!

Kutsu minno sis, ku Pankjavitsa kotsil

kuu nõsõs nigu ahost võetu ullisuur kardohk!

Kutsu minno, hõika hillokõistõ, küll ma kuulõ!

Kasvõi hillätassa nimetä mu nimme,

kasvõi sosinal vai mõttõh ütle mullõ,

õt mu olalõ sa üüses panõs pää.

Kullakõnõ, kutsu kullõma, kuis tsirgu´

ütstõist kutsva´ suvõüüse inne nõsõngut!

Sa kutsu minno kaema, kuis taa võilill

unõst heränes, mõsk kastõviiga kullakarva näko!

Puulpümme ilma sulda olõ ma siin ilmah!

Mu silm ei seletä, kuis kumõndasõ kats su mäekest

ja kuis su silmist maailm vahtsõist sünnüs

ja risttii pääl kas ingli käega näütäs,

kas näütäs tä, kas juhatas meil tiid...

Ma aima, õt tä näütäs meile tiid!

Kutsu minno, ku vari üü läveni küünüs

ja kutsu minno, ku vari sulama nakas!

Kutsu hindä mano minno, ku maailma luvvas!

Ja kutsu ka sis, ku maailm om väiga pümme!

II. Telefonikõnõlusõ´ ütel laupääväl.

Kevväi om juba kõva sammu edesi astnu, ilma´ omma lämmämbä´.

Paul om vahepääl paar kõrda Petserimaal käünü.

Nüüd tege tä kodotalo aiah mesitarolõ vahtsõst alost (tuu om nelli umavaihõl lauduga ühendõt tõrvatsõst puust pakku) ja sis kõrraga tulõ tälle helistämise iso.

Valli astus tuul aol müüdä Petseri uulitsat uma umblustüükoja poolõ. Tä kaes imestünült taiva poolõ, selle õt kostkilt säält ülevält vai häitsema säädvidõ vislapuuaidadõ takast  kuuldus lugõmist:

Tulõ hummogu üles ja su helü mu kõrvah ku uni.

Juu kohvi ja tiiä, õt sa rüüpät vabarnatsäid.

Naka rõivilõ pandma ja näe, kuis sa heledät ündrikku

uma uhkidõ puusõ ümbre tasadsõ hoolõga säet

(tahas olla taa rõivas, su kõtulõ valgõlõ ligi).

Kängänüüri kinni ma tõmba, õt tüüpaika minnä;

näe, õt suka´ sul jalah ümbre uhkidõ sirgidõ siiri,

kerge jope sa sälgä sis tõmbat –

käsi korgõlõ kerküs ja su rind nõsõs ette –

kats imelist asja, naid kaemalda jättä ei saa;

heidät silmä viil piiglihe, inne ku ussõst läät vällä –

piigli asõmõl olla ku saasi, ja juvva naist puhtist silmist

su süäme selget miilt vaimust nii vaesõh ilmah!

Suud suu pääl küll hoiasi muudkui,

nii kavva, ku päiv sinnä õdagukaardõ är veerüs,

ja hoiasi sis ka, ku õdagust hummok jäl saa.

Säälsamah, justkui kogõmalda, helüses Valli telehvon. Helistäjä om Paul.

Paul:  Tereh! Tulli ildaaigu üles. Ja nii illos ilm om, õt ma õkva pia sullõ helistämmä. Näe hindä iih nigu televiisorist, kuis sa nõstat uma käe´ kukla taadõ ja säet ummi hiussit....

Ku ma kunstnik olõsi, sis joonistasi ma sinno õkva niimuudu, sääntseh poosih, nii ilosah olõkih ja tuu pilt saasi vast kuulsambas ku Mona Lisa.

Valli: (Naard, õkva lõkõrdas naarda) Juba ammu, varra hummogu säi ma täämbä´ hiusõ´ är. Nüüd ma lää juba tüüle. Pikält ma parhilla kõnõlda ei saa, muido astu ma siin mulkõ ja aukõ täüs uulitsa pääl määndsehegi suurdõ lumpi ja kes minno sis vällä avitas? (Naard jäl lõbusah ja hääh tujuh).

Paul:  Täämbä om küll laupäiv, a sul õks tüü?! A kas sa ei saa hummõn läbi piiripunkti tulla ja mi lääsi kohegilõ... Võibolla tahat sa kävvü Tartoh. Vai mõnõh lähembäh liinah – Võroh näütüses?

Valli: Hummõn ka omma mul mitmõ´  tüü´ ja plaani´. Olõ-i mul ka nii lihtne üle piiri tulla. Sääl lätt aigu ja... Saa-i ma nüüd kohegi tulla. Ma lubasi sõbrannaga Pihkvah kävvü.

Paul:  Mis sääl?

Valli: Seelikurõivastki om vajja. Oll sääne plaan kaija määnestki kangast. Ja Jaanalõ om suvõkingi vajja. Vana´ omma väikese´.

Paul:  Üts inemine, kes Pihkvast otsõ kah määnestki kostüümirõivast, ütel, õt Tartoh om odavamp. Õt timä küll arvas ka, õt Vinnemaalt saa odavambalt, a tutkit brat – Vinnemaal oll rõivas hoopis kallimp. Õkva ütesugunõ rõivas olõvat olnu.

Valli: Õga jah, elo om siin ka kallis lännü.

Paul: Söögikraamgi, ma kai esi, om kallimp ku Eesti poolõ pääl.

Niisis olõsigi õigõmp Eestimaa poodõh kävvü.

Valli: Saa-i, ma jo lubasi sõbrannalõ. Ja tütre, Jaana võta kah üteh.

Paul: Ma no kats nädälit tagasi küll käve su puul, a tahasi jäl väiga minnä tii-ka juttu ajama. Kas lupat?

Valli: A mille lupa-i?

Paul: A mis imä ja esä mõtlõsõ?

Valli: Olõnõs, midä sa esi mõtlõt?

Paul: Ma mõtlõ....ma mõtlõ, õt sulda olõ-i mul vist siin ilmah...õigõhõ mitte ku midägi.

Valli: No olt sa kah! Su iäh mehel pias olõma kõik, mis sa tahtnu olt. Mis sul sis puudu om?

Paul: Puudu oll elousust. Ja usust esihindä sisse. Kallistuisi om puudu! Ütte peod, mis mu ola pääl vai näo pääl. Mõnikõrd avitasi ütest ainsast silitusõst.

Valli: Viimäte kirodi ma luulõtuisi sis, ku koolih käve. A ütel õdagul panni ka ma midägi nigu kogõmalda paprõ pääle. Tuu om nii lühkene, õt mul jäi miilde. Ma loe:

Hinge katski tõmmada ei tohi kiäki.

Tulõma piat nii, õt uss saa kinni.

Õt tä jääsi-i lipõndamma kalgi tuulõ kätte.

Tullõh pandas ussõkõnõ kinni.

Väreht pandas ärä minneh kinni.

Muido maruhuu´ är murdva timä hinge.

Hinge katski tõmmada ei tohi kiäki.

Ussõ, värehti pääl piat kimmält tiidmä –

kas sa tulõt vai kas peris ärä läät.

Pakaa!

Paul: Ooda no, ooda, kas ma tohe tulla?

Valli: Ma jo ütli sullõ! Pakaa!

III. Seto Müürül

      Suvõaig. Inne jaanipäivä (vahtsõst, tsuhknidõ umma).

Seto Müürül (piiril). Tegeläse´: Paul, Viljar (Pauli sõber), Vinne piirivalvuri´ (nuur naistõrahvas istus putkah, tõõnõ, meesterahvas käü siiä´-sinnä´. Mõlõmba´ rohelidsih vormirõivih), Vinne tollimiis (keskealinõ miis, rohelidsõh vormih),  juhuslik Eestimaa-vindläne, Viljari vanaisa Vaim, tasulisõ tii tõkkõpuu miis, paar-kolm jalgrattaga üle piiri minevät miist ja naist).

Paul: Ütskõrd latsõna sõidi  ma esäga siist kaudu Petserihe. Sild üle Piusa oll muidogi olõmah, a naidõ suuri tollihuunidõ asõmõl oll mõts. Paar ilosat ja tuukõrd viil vahtsõt elomajja oll tii veereh ka, selle poolõ pääl, a nuu omma minemä pühit. Tii om ka tõõsõl kotsil.

Vindläne mõist maaha lahku küll.

Viljar (kullõs tsutikõnõ hajamiilselt): Mõist – mõist! Ja mano krahmada mõist kah! Noid töid om tä tennü hoolõga!

Paul: Tuu oll küll vist ilda sügüse, vai kas tä nii ilda olgi – kohki mihklipäävä paiku rehekuu lõpuh. Vai oll juba novembri algus?

Petseri liina veereh olli´ aiapuu´ härmäh ja kümnist – a mullõ tundu, õt sadadõst – korstnist nõssi suits taiva poolõ. Ma olõ-s kunagi nii pallo suitsõvvi korstnit ütekõrraga nännü.

Lummõ oll väiga veidokõnõ, nii õt mi sõidi vankriga, vei kattõ voonakõist turulõ.

Viljar: Imelik mõtõlda, õt tuukõrd peeti viil lambit ja ostõti voonakõisi kah! Koh tuukõrd turg olle?

Paul:  Tiiä-i ma, koskil keskliina lähkoh, selle, õt mi sõidi suurist majjost müüdä ja peris pallö rahvast käve uulitsit pite. Vahepääl oll kivitii ja sis vankri muudkui tõrahtõli.

Viljar:  Tuu oll sis küll vast Pihkva huulitsah, ma olõ sääl esäga käünü. Sääl, koh mäeveeru pääl oll pikkä aigu eesti keskkuul.

Paul: Tuu kuul om ka parhilla sääl.

Viljar: Tiiä, tiiä! Koolihoonõ om, a eesti kuuli inämp olõ-i!

Paul:  Vot tuukõrd ma väiga imesti, õt näe, nii väikese poiskõsõ, must väikomba´, a mõistva vinne kiilt!

Viljar:  Sa imesti, õt vindläne mõist vinne kiilt? (Naard).

Paul:  Nojah, ma imesti, õt väikese´ vinne latsõ mõistva nii höste vinne kiilt. Ma mõista-s üttegi sõnna!

Mul esä mõistsõ. A imä tiidse õnnõ ütte sõnna – parasonok. Põrsas. Perästpoolõ oll eläjaturg tõõsõ kotusõ pääl, liina veereh,  Tsäältsüvä küläst müüdä tullõh inne Petserit hüvvä kätt. Sääl kävemi, sis ku ma jo suurõmb olli, esä vai imäga põrssit möömäh. Säält tä parasonoki är oppõgi.

Piirivalvur (Naistõrahvas): Pasport!

Paul:  ja Viljar:  Palun!

Piirivalvur: Po otseredi! (Ütshaaval). Ne vsjo srazu! Drugoi pust stoit za linijei!

Listok ne zapolnen! (Mille sjoo lehekene olõ-i täüdet!?).

Viljar:  Ma jo täüdi!

Piirivalvur: A zdes – ne zapolnen...

Viljar:  Mis sääl täüdet olõ-i?

Paul:  Ooda, ma kae. Ahah, sul olõi täüdet tõist kõrda. Lehe püürde pääl olõ-i viisa numbrit ja tuud, õt kas sa olõt naane vai miis!

Viljar:  Hospadi! Kas nä esi ei näe´, õt ma olõ meesterahvas. Äkki pias riista näütämmä...

Paul:  Ku näütät, lõikasõ maaha ja võtva hindäle! Sul õks vast väärt riist!

Viljar: Taha-i kuigi ilma jäijä! Jummal timäga, ma täüdä sis taa listoki är.

Piirivalvur: A zdes´ - õks olõ-i täüdet. Kuda idjote?

Viljar:  Kuda, kuda – Petserihe!

Piirivalvur: A v Petšorah – kuda? Adres?

Viljar:  Surnuaialõ, mörtvõi sad.... ah, ptüi – kladbištše! Kae, kuis vormih naase iih värisemmä nakat ja kõik sõna´ meelst läävä! No, ponimajete, tuda, gde mogilõ! Ne znaju, kakoi tam adres!

(Kõrval tahasi Paul taa jutu pääle õkva kõva helüga naarda, a kaes, õt sis või asi peris teräväs minnä ja käänd uma naarunäo kõrvalõ, itsitäs umaette).

Paul (torkab vahele): Vahel väriset sis ka´, ku naasel määnestki vormi säläh olõ-i!

Piirivalvur: A potom?

Viljar:  Essä ristikene! Mis potom? Kuda potom? (Hindämisi) Noh, tutvidõ puul käümi... a tuud aadressi ma sullõ küll ei ütle, persse!

Ah potom – kloster, monastõr, tserkov!

Piirivalvur: Nu, kak ne ponjatno – vot tak-to sjuda i pišite!

Sälä takah järjekõrrah ütles üts eesti kiilt kõnõlõv vindläne, Räpinäst vast:

Kirota ütskõik midä, pääasi, õt täüdet saa, muido päse-i sa kohegi.

Viljar:  Näe jah, õt kahtlustamine om säänesama nigu Liidu aigu. Ütsainus kõrd sai ma tuukõrd Suurõ Liidu piirest vällä – Ida-Saksamaalõ, a sis kah, mäletä, oll säänesama kontroll....

Piirivalvur: Otkrõvaite pagaž!

Viljar teeb oma auto pakiruumi lahti.

Piirivalvur: Taak-taak...nitševo zapreštšonnovo net?

Viljar: Net, net!

Piirivalvur: Dalše – v tamožennõi!

Viljar (umaette, tassa): Kui toll läbi kaes, no mille peräst viil piirivalvur siin nuhkma pidi?

(Sõit autoga neli-viis  meetrit edesi ja jääs saisma, selle õt sääl om jäl järjekõrd. Jääs uutma).

Paul sais tolliputka kõrval ja kaes, kuis jalgrattit käe kõrval tougatõh tulõva mõnõ´ vanõmba inemise´, saava´, hopsti,  ringikujulidsõ tollitempli paprõlipaku pääle ja toukasõ´ umma jalgratast edesi. Paistus, õt näid juba tuntas.

Paul (küsüs üte käest): Kas jalgrattaga om lihtsamp üle piiri kävvü?

Jalgrattur (üts vanõmb miis): Tiiät, jala tuu kats kilomeetrit liina kõmpsi´ om pallovõitu. Sagõhõhõ lää keskliinast viil edesi Pihkva uulitsat pite surnuaialõ. Ja sis om mul viil tutvit. Mis viga jalgrattaga kohalõ sõita! Kes tuu kõikaig taksot joud telli?

Viljar (umaette): Ah, vanaesä, vanaesä, ku sa näesi, ku rassõ om su havva pääle tulla!

Auto mano tulõ ni lätt  Viljari kõrvalõ tühäle istmõlõ istma Viljari vanaesä Vaim.

Vanaesä Vaim:  Näe, näe! Ah õt rassõ? No kohe sa kibõlõt, mu pujapoig? Mi küläh üteldi ka vahel vindläste kõnõkäändü: kibõlõs nigu paläs inemine sanna, vai lavalõ!

Viljar: Tuu olt küll sa´, vanaesä, kes mu-ka kõnõlõs?

Vanaesä Vaim:  Jah, olõ! Kes tuu muu!

Inemise´arvasõ´, õt näid avitasõ ja juhtva esivanõmbitõ vaimu´. Tuu om esiki õigõ.

A mi avitami ja juhimi sis, ku ti tahatõ, ku süämest tahatõ, ku ti pallõdõ, õt mi avitasi. Sis mi tulõmi appi, nii kuis kellelgi jõudu antu. Meil om niisammamuudu nigu elävätel: ütel om joudu rohkõmp, tõõsõl vähämb.

Ilma pallõmalda sekä-i mi hinnäst siiä ilmaelo sisse. A sis küll, ku näe, õt mi järglasõ nakasõ tegemä lolluisi, ku mindäs mi tavadõ vasta, ku mindäs halvas, ku üldäs är umatsist ja umast maast, sis, ku reedetäs.

Viljar: Vanaesä, vanaesä, sa olt mullõ nii lähkoh!

Paul: Midä sa, Viljar, kõnõlõt? Mobiiliga vai?

Viljar: Jah-jajah, kõnõli jah, a miski tull vaihõlõ... (Viljar teeskles mobiiltelehvoniga kõnõlõmist).

Vanaesä Vaim: Jah, ma olõ su lähkoh. Ma olõ su kõrval. Olõ alati su kõrval. Sis, ku sa esi ka tahat.

Meilgi omma uma´ käsu´ ja keelu´. Õt las eloh inemise´tegutsõsõ, las nä nägevä´ ja tundva ummi tegemiisi vai tegemäldä tegusit. Las kannatasõ ummi ulluisi peräst!

Kannatus om üts osa elost.

Viljar: Ja ti´ saa-i appi tulla, ku hädä peris suurõs om lännü?

Vanaesä Vaim:  Saami õks. Saami sis, ku ti esi olõt arvu saanu, õt olõtõ essünü, olõtõ võlssi tennü ja tahatõ löüdä õigõt tiid.

Ja otsidõ´ ja pallõdõ kõgõ hingest, õt lövväsi tollõ õigõ tii.

Pallõmine om ka üts osa elost.

Viljar: Nii õt, vanaesä, mi piat esi är tiidmä, kas mi olõmi õigõl tiil?

Vanaesä Vaim: Just-just, nii jah. Esi piat arvu saama, koh sa olõt, kohe sa joudnu olõt. Ja kohe edesi tahat minnä!

Viljar: Näet, vanaesä, kuis ma piat käümä su havva pääl: ostma Vinne viisa, saisma siih mitmit tunnõ, massma viil egasugumaidsilõ rüüvlitõlõ!

Ja pääle tuud ma saa-i õks kasutada su maad ja su mõtsa. Kõik om Vinne riik hindä umast võtnu.

Vanaesä Vaim: Taa piiriületämine tege muidogi murõt sis, ku sa tahasi kümme kõrda sagõdambahe kävvü mu havva pääl ja kodoküläh.

A kas sa õks tahat?

Viljar: Vast tahasi. A olõ-i aigu. Tüül piat käümä. Perele rahha tiinmä. Ma taha ka edukas olla (Muigas ja ohkas ummi sõnno pääle).

Vanaesä Vaim: Mis tuu edukas om?

Viljar: Tuu om... tuu om tuu, kellel om pallo rahha!

Vanaesä Vaim (justkui saa arvu ja justkui ei saa kah): Ahah – rikas.

Viljar: Noidõ kohta üldäs meil praegu – rikkur. A ku tahetas miildüdä, sis üldäs – edukas!

Vanaesä Vaim: A kas sa õks tahat mu havva pääl kävvü. Sääl pallõlda. Mu mälestüses.

Ma näe, õt sa olõ-i peris kindla umah usuh?

Viljar: Olõ, ja ei olõ kah. Nii pallö maad sinnä omgi jäänü ku surnuaial su´ ja vanaimä havvaplats.

Vanaesä Vaim: A mu vanõmbidõ havvaplatsi´? A mu vanõmbidõ vanõmbidõ uma´?! Kas nuu´ sis inämp midägi ei loe!?

A maaga om nii, õt ku sa tahat mu maad-mõtsa, mis papridõ perrä pias mu puja ja nüüd sis ka su uma olõma, rahas tetä, sis joht olõ-i vahet, kas tä om Vinne riigi vai mõnõ võõra rüüvli käeh.

Viljar: Kuis nii?

Vanaesä Vaim: Ku sa mu maa är müüt, sis olõ-i vahet, kas sa müüt tünni heeringit vai maa. Sis sa tiit kõik rahas! Rahas! Rahas, mis hävines, kõdunõs. Ja saa ütskõrd mullas, maas.

A maa olõ-i raha! Maa om mi asõ, mi kodo, mi ainumas väärtus. Inemise hinge järgi. Edimädsel kohal om hing.

Viljar: A, vanaesäkene, ma tulõsi ja harisi sääl su maad, hoiasi... A ma saa-i sääl ellä. Saa-i sääl pereht pitä.  Mis tüüd ma tii ja kuis ma latsi kasvada, ku Petserimaal olõ-i nüüd inämp mitte üttegi eesti kuuli!

Vanaesä Vaim: Mu aigu oll kuuskümmend kuus algkuuli. Är lukõ, sis tulõ vällä, õt egah neländäh küläh oll kuul.

Minkast ma elli? Ja minkaga ma´ uma esivanõmbidõ maal katõsa last üles kasvadi?

Viljar: Sis olli tõõsõ´ ao´!...

Vanaesä Vaim: Ao kaala, pujapoig,  ajava´ inemise´kõik nuu hädä´, millest nä ei taha vai ei mõista vallalõ saija.

Viljar: A praegu om jo nii! Vai ei mõista ma tõistmuudu ellä? Tiiä-i, vanaesä, kas sa-ki praegudsõl aol ellä mõistasi, ma höste ei usu. Praegu omma hullu´ ao´, vanaesä, sa ei kujuta tuud üldse ettegi! Sa ei tiiä, kuis praegu eletäs!

Vanaesä Vaim: Kuis eletäs!? Eletäs nigu mõtõldas.

Ma kõnõli maast, pujapoig! Ku sa maa müüt, ei saa sa tuuga rikkast. Maad müvvä ei tohi. Innemb olgu Vinne käeh!

Viljar: Pall´o´ inmise´ omma möönü. Vai kompensatsiooni vasta võtnu.

Vanaesä Vaim: Mis asi tuu kompensatsioon om?

Viljar: Tuu om....tuu om nigu raha, pangatähe´  tuu iist, õt taad piiritagost maad mi saa-i kasutada. Harida, nigu hariva kõik muu´ eestimaalasõ, maaomaniku´.

Ja mõtsa lõigada saa-i.

Vanaesä Vaim: Tuu om õks ka sis nigu müümine! Mööge-mööge kõik maaha! Ja ti näeti, õt tollõst rahast kasu-i tulõvikurõõmu taimõkõisi.

Sa ütli´, õt hullu´ ao´ omma. A selle ommaki, õt inemise´ omma nakanu arvamma, õt kõikõ saa ja tohis müvvä, õt kõikõ saa ja tohis osta.

(Jääs tüküs aos vakka).

A taa piir olõ-i määnegi piir! Olõ-i määnegi piir inemise vaimulõ!

Ja olõ-i taa määnegi müür ka inemise hingele!

Piir om takistus inemistele, kellel om nõrk hing!

Jäi sullõ miilde? – ma jo ütli sullõ, õt hingi om ka nõrku ja kõvvo...

Viljar: A, vanaesä, kas sa õks eläsi sääntse piiri takah, ku sa eloh olõsi?

Vanaesä Vaim: Pujapoig, ku ma viil maa pääl eläsi, sis eläsi piiri iih, mitte piiri takah!

Kõik paistus niimuudu, koh sa esi olõt. Ja tulõ tuust, kost kotsilt kiäki kaes. Innemb koolõ, ku uma kodo maaha jätä!

A olõ-i kaugust taad piiri, naid piirivalvurrõ, naid traataidu, naid tõkkõpuid ja naid jälgi ajavit pinne!

Viljar: Ku kaugust sis, vanaesäkene? Kas kavva viil?

Paul (tõmbas äkki  autoussõ vallalõ ja  vanaesä Vaim lätt märkamatult minemä): Ma tohi-i väläh vahti´, üteldi. Ma istu ka sis siiä autohe ja ooda. Sa vist kõnõli´ telehvoniga... Ahah, nüüd küll kiäki tulõ!

Vene tollimees: Otkroite pagaznik!

Viljar: Jah, jah, da, da! (Ja tollimehe poolõ kaieh ütles irvitõdõh, seto keeleh muidogi) Igävene tähtsüst täüs sitakott! – aie´ mu vanaesä vaimu minemä! Ma olõ-s tahtnu timäga viil kõnõlda.

Nüüd sõit auto sada meetrit edesi ja sääl tulõ vahtsõnõ tõkkõpuu, neläs juba, viies, ku Eesti oma kah lukõ. Tõkkõpuu iih jääs Viljari auto saisma.

Paul: Sjoo om juba viies tõkkõpuu. Ma loi är. Pallö nä nüüd küsüse´, õt siist hullumajast Petseri liina är jouda´?

Viljar: Sada kuuskümmend ruublit!

Paul: Ei tiiä mille iist?

Viljar: Kas rüüvli sullõ kunagi ütles, mille iist tä sinno rüüv? Sääl Petseri takah om platnaja daroga, selle iist.

Paul: A mi sõidaki-i sinnäpoolõ!

Viljar: Siin küsü-i kiäki, kohe sa sõita tahat vai taha-i. Nä võisi jo küsüdä, a küsü-i, rahahimo om nii suur! Muudkui: raha ja rõiva´! Nabani paljas! Estontsõ – bagatõi narod!

Paul: Tagasi tullõh vast olõ-i sis inämp vajja massa?

Viljar: Nalja tiit vai? Ma olõ sõitnu. Ütskõrd tagasi tullõh ütli näile viisakalt, õt siin edesi olõ-i määnestki platnaja darogat, õt edesi om tolliterritoorium, laskõ no minno läbi.

Ne hotite platit, tagda budete stojat! – nii haugahtõdi vasta.

Olõt sa kuulnu, õt rüüvli võtt sult är käekellä rihma, a kellä sullõ jätt!?

Istu sa siin autoh, ma lää massa är, muido jäämiki siiä saisma. Kaeh, vunts vahiski nigu ketipini putkast!

No omma õks rüüvli´! Olõsi sis Petseri tii ilma aukudõta! A ei – tii´ omma nigu peräst pommitamist!

 (Nii vannus Viljar tiimassu putka poolõ minneh)

Paul istus autoh. Ja justkui autoraadiost tulõva´ kostkilt üte´ värsi´ (midä üts mehehelü lugõ):

Trõnnõ, Taeluva, Saptja,

Petseri, Saalesa, Raakva,

Podgora, Mõlaorg, Irboska,

Unkavitsa, Kosselka, Truba

Saptja, Alaotsa ja Vilo –

õgal puul, õgal puul silmä ma su silmi,

mu Petserimaakõnõ hallõ.

Õgal puul näe ja silmä su silmi,

mu Petserimaa näio ja naane!

Olõ-i sügävämpä silmämist,

olõ-i valusambat vaadõt,

olõ-i hellembät hellitüst,

olõ-i kodotsõmbat kaemist

ku pilk, su silmist mis tulõ,

Petserimaa, hallõ ja armas,

Petserimaa, mu näio,

Petserimaa, mu naane!

IV. Valli puul, Valli ja timä vanõmbidõ majah. Valli tütre väikene sünnipäiv.

Tegeläse´: Valli, tä tütär Jaana, timä imä Olli ja isa Sass. Ja juba mitmõndat kõrda külälisõna Paul.

Perästpoolõ tulõva viil Sassi ja Olli ja Valli hää´ tutva´ ni sõbra´ – vindläse´ Viktor ja Larissa.

Aig: Mõni päiv jääs vana jaanipääväni.

Sass istus moro pääl pingil. Sinnä tä kõrvalõ istus maaha ka Paul.

Paul: Tereh, isa! Kuis sis lätt, kuis vahepääl elänü olõti?

Sass: Mis mi elä? Näet jo esiki – nigu hiirekese´ luvva vai vaka all – tassahillä. Nii omma seto´ õks kõikaig elänü. Nii nigu jänesepoig tohi-i liialt pallo ringi karõlda – tulõ repän ja süü är.

Pensionäär olõ juba tükk aigu. Näet, kobesta siin majja. A tuud sa olõt juba kuulnu ja nännü...

Vahtsõst katust olõs vaija...

Paul: Mu vanaimä õks kõnõli, õt katus om nigu naane ja naane nigu katus. Õt ku essä olõ-i, nakasõ saina´vaoma, a ku immä jää-i, sis om pereh nii ku maja ilma katusõlda.

Kas saa ma millegagi avitada?

Sass: Saa-i. Ma telle eterniidi jo är. Pihkvast tuvvas siiä ehitüsematerjalidõ puuti, ja säält sis õkva mullõ hoovi pääle. Om pallo asjo, midä siin Petserihe saisma tuvva-i. Õt ku vajja, sis tuvvas...

Õks tä tüküs olõma jah nii – majja om vajja nii miist ku naist. Kaeh, siinsamah, meist mõni maja edesi kuuli naabrinaane Anne är. Pujanaane eläs tah samah majah, a poig kuuli är, Silver oll nimi.

Anne miis oll juba ligi kümme aastat surnuaialõ lännü.

Nelli poiga ja kolm tütärd oll näil. Puja´ jäi küll Petseri rajooni, a tütre´ lätsi Eestimaalõ. Tüüle ja mehele.

Üts poig  – tuusama Silver – kuuli kats aastat tagasi. Süämerabandustõ. Üts poig jäi traktori ala. A sinnä om küll juba vast kolmkümmend aastat tagasi.

Nüüd, ku imä kuuli, es jovvaki tütre – Maia ja Alli – ´immä inne kuulmist nätä, nä´  joudsõ´ siiä jo sis, ku imä kirstuh oll, kats kätt risti rinna pääl.

Es saa´ nä nii ruttu Vinne viisat. Selle õt kiirviisa antas pääle tuud, ku arsti puult kirotõt surmatunnistus faksiga tütrele saadõti ja tä tollõ Vinne saatkonda vei. Sis viil naati viisat tegemä.

Säänest ülekohut näet siin kõikaig.

Hummõn omma matusõ.

Paul (mõtlikult): Mille olõ-s näil aastast viisat? Nojah, tuu olõs lännü ulli-kallis: naase, mehe ja kolmõ latsõ aastaringse´ viisa´ olõ-i sul mõni üts tuhat.

Sass: Muidogi om viis viisat väiga kallis!

Paul: Ma loi ajalehest, õt Eesti valitsus kuts petserimaalaisi tagasi.

Sass: Tagasi?

Paul: Jah! Hospadi pamilui! No küll või ullõ amõtnikkõ olla! Tagasi! Kohe tagasi? Kas su esä vai vanaesä tull Eestist, Piusa takast siiä?

Sass:  Ma sündü Unkavitsah ja sääl oll sündünü ka mu vanaesä. Ja vanaesä vanaesä ka oll siistkandist. Olõ-s Saarõmaalt, esiki Võromaalt olõ-s.

Pääle amõtnikõ om tõisigi ullõ. Kes midägi tiiä-i. Vai kes arvu saa-i.

Paul:  Tuud ma-ki kõnõlõ egal puul, õt petserimaalasõ´ elli´ siin juba mitu tuhat aastat. Tuudaigu ku mõnõ Talina amõtniku vanaesä vai vanavanaesä hoopis Lübecki rannah vai sis Gotlandi saarõ pääl palja persega ringi juusksõ.

Arvu saa-i nuu´, kes huvi ei tunnõ. Arvu saa-i nuu´, kes ei tahaki arvu saija!

Sass:  Mi külä´ olli siih juba sis, ku olõ-s viil haisugi Petseri kloostrist ja Petseri nimest. Tiiäki-i, kuis meid tuukõrd väiga ammu kutsuti. A peräst tuud, ku Pihkva kõvas kindlusõs sai ja nõnna nõstma naas ja ku Petseri koobastõ ümbre kah juba müürü ehitedi, kutsuti meid kas Pihkvamaa-eestläisis vai Petserimaa-eestläisis.

Paul: Jah, seto nimme olõ-s sis viil olõmahki...

Sass:  Tol aol olõ-s vist jah, selle õt muido olõs vannoh raamatuih setosit mainit. A mu tiidä es mainita. Vannoh Vinne ajalooraamatuih ka, nii pallo ku ma nägemä olõ trehvänü, lövvä-i setodõ mainmist.

No sa olt haritu inemine, sa pias tiidmä.

Paul:  Noh, haritu nigu õga tõõnõ... Olõ, jah, esiki ajaloo-oppaja koolih olnu. A midä kooliajalooh Petserimaast vai Pihkvamaast kirotõdas? Kats-kolm rita üldist juttu.

A ma olõ mõtõlnu ja usu küll, õt sjoo nime anni´ meile nuu´ vinne, saksa ja soomõ geograafi´ ja antropoloogi´, maadõ ja inemiste uurja´, kes tahtsõ tiidä, mis maa sjoo sääne om, kuis kutsutas. Vinne külä vindläne ütel muidogi: Vinnemaa, Pihkvamaa!

A ku kohaliku vai soomõugrilasõst põliseläniku käest küsüti, sis tuu ütel: „Mis maa? Sõto Maa!“

Selle, õt siist om nii pallo sõto ja sõakäüke üle käünü. Lääne poolõ ja ida poolõ, ida poolõ ja lääne poolõ.

Sass:  Tuu om nii jah. Siin, kunagi ammu soistõl aladõl oll sääntsit kuivõmbit kotusit, mitä pite sõavägi marssõ. Ida poolõ ja lääne poolõ. Järve pite saa-i hobõstõga sõita. Põhja puul oll järv ja lõuna puul suurõ suu´.

Paul:  Ja ku mi rahvas ütel: „Sõto Maa“, sis vindläsest uurja kirot tuu üles tagurpidi e-ga, mis hääldus pia nigu õ. Soomlanõ kirot vast üles: Soto Maa vai Soton Maa. Sakslanõ võidsõ tuu üles märki nii: Sjeto Ma.

Ja ku säält joti är võtat – jääski Seto.

Sass:  A mille nä Eestimaal kirotasõ: setu?

Paul: Määntsegi keeletarga´ olõvat ülnü nii, õt seto olõ-i eesti sõna, taa nigu rohkõmp soomõ uma. Ja tetti mi nimi viil tõist kõrda ümbre: Sõtost sai Setu. Ja Sõto Maast sai Setumaa.

Valli: Piaaigu kutsu teid lauda! Ma näe, Viktor ja Larissa ka tulõva juba. Nuu´ mi hää´ tutva, olõmi näid õks kutsnu umalõ sünnüpääväle, nüüd mõtli, õt las nä olla ka tütre sünnipäävälavvah. Mi olõ-i võõra´.

Paul: Mis taa laud küll nii uhkõ om? Jajah, muidogi, ma vahepääl kõnõldõh unõhtigi är, õt Jaanal om jo ütsäs sünnipäiv!

Üts kingitüs om õks mul ka üteh!

(Lätt seenisehe ja võtt säält põrmandult pappkarbi, mille seeh om üts vähämbät sorti CD-plaadimängja)

Ma tõi sullõ, Jaana, ka mõnõ´plaadi´: siin om üts plaat noortõ muusikaga. A vanaesä ja vanaimä tahtva vast ka seto muusikat kullõlda – üte plaadi pääl omma Mikitamäe seto koori laulu, tõõsõ pääl Kossolka koori uma´. Ja om üts plaat viil seto pillilugudõga.

Nii kavva ku lauda istutas, võtva Jaana ja Paul karbist vällä raadio-plaadimängja ja pandva mängmä plaadi lõõtsapillimehe Ain Raali mänguga´.

Ku om tükk aigu süüdü-juudu ja pääväuudissit  kõnõldu, kiputas laulma. Eriti Larissa, sääne elläv tragi keskiälinõ naistõrahvas.

Vindläse´ seto ja eesti kiilt mõista-i. A Sass, Olli ja Valli, ka Jaana, kõnõlõsõ vinne kiilt vabalt.

Larissa: Teper pet´! (Ja alostas):

Vinovta li ja, vinovata li ja,

vinovata li ja, što ljublju?

Vinovta li ja, što moi golos drožal,

kogda pela ja pesnju jemu?

Olli mõist ka tsutikõnõ Larissat ja Viktorit laulmisel avitada. Sass põrotas refräänidõ koha pääl: Vinovta li ja, vinovata li ja...

....Oi tõ mama maja, oi tõ mama maja!

Otpusti tõ menja poguljat´!

Notšju zvjozdõ garjat, notsju laski darät,

notšju vse o ljubvi govorät!

Järgmisena lauldas „Podmoskovnõje vetšera“. Tuud mõistva kõik, pääle Jaana.

Ne šlõsnõ v sadu daže šorohi,

vse zdes zamerlo do utra.

Jesli b znali võ, kak mne dorogi

Podmoskovnõje vetšera.

Retška dvižetsa i ne dvižetsa,

vsja iz lunnovo serebra.

Pesnja slõšitsa i ne slõšitsa

v eti tihie vetšera.

Pesnja slõšitsa i ne slõšitsa

v eti tihie vetšera....

 

Viktor: Ah, bože moj, nado bõla mne karmošku saboi vzjat´!

Možet poidu, prinesu?

Valli (Paulile seletäs):  Viktor olõ-i määne suur pillimiis, a vahest õks mäng.

(A lausus Viktorilõ) Viktor, spasibo, sevodnja ne nado, vidite, prinesli padarok, proigrõvatel, i plastinki. Pus´t Jaana sama tam võbiraet, što jei ponravitsa.

Sis ku väikene vahe pitsi tõstmiseh ja süümiseh sisse tulõ, kihõlõs ka Paul midägi üldä.

Paul: Tiiä-i kas mul omma kõik sõna´ meeleh, a edimäne salm küll: „Kljon tõ moi opavšii“, Jessenini sõna´.

A Larissa, ma usu, tiid tervet luulõtust, laulu?

(Larissa noogutas rõõmsalt, elävält)

Kljon tõ moi opavšii, kljon zaledenelõi,

što stoiš nagnuvšis, pod metelju beloi?

Ili što uvidel? Ili što uslõšal?

Slovno za derevnju poguljat´ tõ võšel.

Larissa jätkas häämeelega, algul ütsindä, sis Viktori, ja sis – kes toda võidsõ arvada´! – esiki Sassi abiga:

Ii-ii, kak pjanõi storož, võidja na doroo-oo-gu,

Utonul v sugrobe, primorozil noo-oogu....

Paul (Vallilõ): Läämi natukõsõski vällä?

Valli: Höste natukõsõs. Muido nakas Jaanal naidõga ikäv. Imä, kalla Jaanalõ morssi. Jaana, sa panõ´ mängmä mis sullõ miildüs. Paari minodi peräst olõmi tagasi.

Jaana: Ma mõista-i viil plaati mängmä panda. Määnest nuppu vaota?

(Paul avitas tütärlatsõl plaadi plaadimängjähe panda ja näütäs, määntsest nupust plaat mängmä nakas ja määntsest tõisi lugusit valida)

Paul (moro pääl): Näeh, jasmiinikõsõ´ ommaki juba är häidsenü!

Ma taha sullõ midägi lukõ! Ma olõ-i Jessenin ja julgõ-i kõigi iih ummi luulõtuisi lukõ...

A kõgõpäält tahasi sinno kallistada, õt sa minno kutsi´!

Valli: Olõ-i midägi – inne loe´! Sis kaemi, kas sa tohet kallistada. Kes tiid, midä hullu sa sinnä kokko olõt kirotanu!?

Paul lugõ:

Mille armasta ma sinno – tuud ma küll ei tiiä.

Mille igatsõ? Kas om tuu üts ja sama?

Küll olõ armastanu pallo nuuri preilnit,

a maganu kõõst mõnõ ütsikuga.

Õks koskil kiäki om jälki märku andnu,

õt midägi om puudu.... A ei tiiä, kellel?

Oh, armutuli küll ei olõ hüdses saanu,

a vast om puudu tulnu igatsusõ valust.

Säng ütine om kõgõst puul maailma.

A sagõhõhe olõ-i timä tuudki.

Ma armas, kallis, äkki ma ei saa-ki

nüüdsest inämp sullõ süämehe minnä?

Tahas ülevältpuult nätä umma lootust.

Tahas olla pall´o korgõmp ku ma olõ.

Vast ilmaasjata ma praegu petä hinnäst –

jah, ütsindä ei nõsõ ütski ülendüsse.

Küll taiva poolõ nõsõs tuu, kel kats om siibo.

Valli: Sa mõistat lukõ küll! Illos oll!

Paul: A naa´ ria´ õks olõ-i tõisilõ, tõistõ kõrvu jaos.

A kallistus?

Valli (häätahtlikult ja leebelt): No tsipakõsõs... Tulõ siiäpoolõ! Naabrinaane, näeh, kõikaig uma sibulaaiah. Mu meelest om täl ammu kõik hainavoonakõsõki är kidsut!

Loe sis viil midägi! Mullõ nakas miildümmä!

Nii Pauli ku Valli kallistusõh om õkva silmäga nätä kirge, puhangut, uutmist ja löüdmist ja janu.

Sis, tahtmalda Vallist vallalõ laskõ, kaes Paul  Valli silmä, õt kas tuu tek´k  niisama nalja vai miildü´ tälle nuu´ ria´ tõsimeeli.

 Tõmbas sis hinge, pilgutas hingepuhanguh ummi silmi ja lugõ sis poolõldõ paprõ päält, poolõldõ pääst:

Olõ-i viil harinu uskma, õt su käsi mu käeh

ja õt tõõnõ su kallis ümbre mu kaala viil käändüs!

Sul om keskpäiv, a õdak mul tulõma nakas.

Võibolla pikk ja illos – nigu jaanikuu uma.

Mõista vähämbält hinnata ausust, hellüst ja õrnust.

Saa-i olla ma huulmalda taivadsõ anni vasta.

Kuut kanti õnnõlik olõ ja varsana õhku ma karga,

säidset viisi ma näe sinno nii päivä ku üüse.

Tõõnõ pilt om ilosamp tõõsõst. Ja neländäst viies.

Nüüd ma tunnõ, mis tähendäs kaokõnõ kõrbõh,

koh essünült hulknu olõ ja piinanu haigõs hinnäst.

Nüüd ma tunnõ, mis tähendäs kodonõ akõn –

kõgõ ilosamp valgus võõrah ja pümmeh maailmah!

Valli om tükk aig vaiki. Pand sis jäl käe´ ümbre Pauli kaala ja ütles:

Illos ja vallus!

(Naaratas sis armsahe) A nüüd piat minemä tagasi lavva taadõ. Mis tetä...

V.  Luha Anne (Anna ) puhtõ´ Petserih Varvara kerikoh.

Kerigu altari ette om pantu kirst, mille seeh, valgõ peenükese piinvilladsõ seto salliga katõtult maka igävest und vana, a noorusliku ja rahuliku näoga setonaane. Ümbre kirstu palasõ kündle´.

Kündle´palasõ ka kandõlaabritõh kirstu päitseh ja ikoonõ iih. Kerik om täüs leina ja viiruki lõhna.

Väikene, a ilosa helüga kerikukuur laul:

Kiidetud oled sina, Issand! Õpeta meile oma seadusi!

Mina olen kui ärakandunud lambake, otsi mind üles, oh Lunastaja, lunasta mind!

Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule!

Laulgem ja hüüdkem Kolmainut Jumalat, ja kiitke!

Püha oled sina, algmata Isa, sina, niisama algmata Poeg ja sina, Jumalik Vaim!

Valgusta meid, kes meie selle surma teenime! Ja päästa meid sellest igavesest tulest!

Nüüd ikka ja igavesti – aamen!

Sina oled inimestele lunastust andnud, oh Issand, sinu läbi peame paradiisi leidma!

Oh anna meile andeks, Jumala sünnitaja!

Halleluuja - halleluuja – halleluu-uuja! Au olgu sulle, oh Jumal!

Halleluuja - halleluuja – halleluu-uuja! Au olgu sulle, oh Jumal!

Halleluuja - halleluuja – halleluu-uuja! Au olgu sulle, oh Jumal!

Papp (ehk preester, vana Isa Jevgeni): Anna kadunud Annale rahu Issandas!

Koor: Issand, heida armu!

Papp: Anna, oh Issand, oma ümmardajale hingerahu ja anna andeks tema kogemata tehtud patud!

Koor: Issand, heida armu!

Papp: Issand Jumal vii ta sinna, kus ta õige koht on keset valgust ja igavest elu!

Koor: Issand, heida armu!

Papp: Kõigekõrgema, Kõigevägevama käes on Jumala arm ja pattude andeksandmine!

Anna andeks tema kui inimese patud!

Koor: Anna seda, oh Issand!

Papp: Palugem Issandat!

Koor: Issand, heida armu! Issand, heida armu! Issand, heida armu!

Papp: Lase puhata oma ümmardaja Anna hingel!

Koor: Lase puhata oma magama läinud ümmardaja hingel!

Papp: Kui sa võtad vastu inimese, kelle sees on kokku segatud nii madalad kui kõrged hingeomadused, lase, oh Lunastaja, puhata oma ümmardaja hingel!

Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule!

Koor: Ikka ja igavesti – aamen!

Paul ja Valli saisva´ tõõnõtõõsõ kõrval saina veereh, veidökõnõ  kavvõmbah kirstust. Nigu tõõsõki küläinemise´.

Näide sälä takah sainal om suur ikoon Jumalaemaga, kelle üsäh väikene Jeesus Kristus.

Tõõsõl puul kirstu saisva´ igävedsele unõlõ lännü Anna latsõ´: kats poiga ja kolm tütart uma abikaasadõ ja lastõga. (Anna latsi olõs kirstu kõrval olnu rohkõmpki, a üts tütär kuuli väiko latsõna, sõa aigu ja kats poiga juba suurtõna).

Paul (press hinnäst tõistõlõ märkamatult vasta Valli lämmit puusa ja olga ja ütles naasele kõrva sosistadõh):

Siin, surnu ja surma man ja igävedse elo lävepaku lähkoh taha üldä sullõ, kallis inemine Valli: ma olõsi küll nõuh saisma sinuga siin altari iih.

Valli (muidogi kah sositadõh, kaieh Paulilõ silmä sisse): Ma olõ kunagi juba saisnu siin altari iih ja andnu uma tõotusõ...

Paul: Ma olõ kah tuud kunagi tennü. A nüüd ma teesi sedä viimäst kõrda!

Ja – õkva nüüd tull mullõ sääne mõtõh – ku sa ei saisa kunagi mu kirstu kõrval, sis saa-i mu hing kunagi rahulikult är minnä! Jääski ripõndamma su sängü kotsilõ!

Valli (kortsutas kulmu ja sis naaratas): Ajagu-i ulli juttu siin kerkoh! Sa tiiät küll, kelles ma sinno pia ja midä sust arva...

Midä ma sullõ p r a e g u  rohkõmp saa üldä!?

Paul (täütsä erutunult): Jah, eelä õdagust saati ma tiiä. Tiiä, kelles sa minno piat.  Sääntsit kallistuisi nigu ma sinult sai, olõ-i ma saanu uma tütre tegemisest saati. Sinnä saa pia katskümmend aastat.

Valli: Ja nondõ peräst kutsut minno siiä altari ette?

Paul: Nondõ peräst just! Mille peräst sis viil altari ette kutsutas? Ku tahetas varandust jaka, sis mindäs notari mano.

Nüüd siin kerkoh, siin, sääntsel puhul, sai ma arvu, õt vahel otsõ ma kihhä ja vahel otsõ hinge. Su man olõ löüdnü nii hinge ku kihä!

Valli: Sul om õks uma naane. Mis timäst saa?

Paul: Üldäs, õt ku tiit üte sammu tõõsõ poolõ, sis tege tõõnõ ütesä sammu su poolõ. Meist kumbki ei olõ mõistnu toda ü t t e  sammu tetä...

Valli vangutas pääd,  naaratas Maarja Magdaleena naaratust ja käänd õigõ pisut õlgugi, mis tähendäs  mitteuskmist, kahtlõmist. A esi press nüüd hella nõksakuga uma puusa vasta Pauli jalga.

Papp õõtsutas viirukipanni suurõ hooga, rehk kõvastõ.

Tuujärgi  pidä tä väikese ilosa palvusõ kirstu päitseh saisva kandõlaabri iih  künnelde valgusõh.

Ku kerikukoor laulmise jätt, sis nakas rahvas tassakõistõ, kiirustamalda kadonukõsõga jumalaga jätmä. Kuulda om õnnnõ naistõ nuutskmist.

Valli ja Paul, ku tulõ näide kõrd, saisahtasõ´ kah kirstu kõrval, surnust hüvväkätt, löövä risti ette ja pututasõ tsutikõsõ koolnu külmi kässi. Sis läävä nä uma kohalõ tagasi.

Kostus tasanõ kerigumuusika, sellest pisut-pisut üle lugõ üts mehe helü luulõtust:

Kas sa, helläkene, näet taad inglit, kes mi kotsilõ kummardus?

Kas näet, mu helläkene, tedä, ja kas tedä tunnõt?..

Ütskõrd latsõna ma üüse heräsi ja näi, õt helendüväh uduh

üts ingli uma´ peo´ mu põsõ pääle pand.

Tuul silmäpilgul heitü är, a sis nii hää oll olla

ja sis sai arvu ma, õt taa mu uma imä

sängükese mano tull ku ingli korgõst taivast!

Kas sa, helläkene, näet taad inglit, kes mi kottal nigu kevväi,

hoit ja õnnistas ja armastas ja usk, õt mi katõ kihä hinge´

kurja tetä kunagi ei mõista-s, õt mi hinge´ armu perrä käävä´.

Nüüd lugõ naase helü:

Jah, mu kulläkõnõ, näe, taa ingli  ülendäs nii naisi kui ka miihi,

a kõgõ muu jaos hindäl meil õks tulõ valmis olla –

tuu om ütehtüküh vaim ja kihä. Kallistustõ tuli

meid palotas, meid ütskõrd tuhas tege...

Vast elo omgi sääne –

tuhaasõmõlõ vohavamb ja tervemp kasus hain.

Edesi lugõ jäl miishelü:

Pelgä-i tuld ma, helläkene, pümmet ka ei pelgä,

mi hummok ilosamp om õdagust,

ku usk om ütine ja ütine ka ootus.

Ku inemine väiga taht – küll juhatõdas tiid

ja tetäs ussõ´ valla.

Kas sa, helläkene, arvu saat – taal inglil om su nägo....

Valli: Paul, kas sa piat nüüd täämbä kodo tagasi minemä?

Paul: Jah, ma olõ tollõ paprõ pääle, mis Vinne piirivalvõlõ passiga kuuh tulõ anda, kirotanu täämbädse kuupäävä.

Nüüd ma inämp ei tiiäki, koh om mu kodo.

Valli: Sa tiiä-i, koh om su kodo?

Paul: Tiiä-i jah. Ooda´- ooda´, ma siski vast tiiä. Mu kodo om sääl, koh om mu hing!

Mitte sääl, koh korter vai maja. A sääl, koh hing!

Valli: Sa piat parhilla sis hüväste jätmä?

Paul: Jah. Ma piat minemä. Ma saa-i tüült är olla, puududa. Saasi. Esiki saasi. A sis lät katski taa rahalinõ eloratas: tüü´, massu´ ja võla´, tüü´, massu´ ja võla´...

Ma olõ-i joudnu viil vällä mõtõlda, kuis olla ja mis tetä...

Valli (Mõtlikult, kurvamiilselt, sis Paulilõ julgustavalt naarahtadõh): Jah, sis lät katski... A katski minnä ka ei tohi...

Kas meil aigu olõ-i mõtõlda?

Paul: Mõnikõrd tulõ hirm, õt olõ-i aigu.

Valli: Jäl sul hirm? Olgu-i hirmuh, Paul!

Paul: Aitümma sullõ! – ma olõ tõepoolõst määntsehki hirmuh elänü!

Ma loe sis viil midägi inne minekut. Sinust. Sinu uutmisest ja sinu löüdmisest:

Sa tulõt rata pite häitsvä rüä vaihõl.

Ma oodi sinno tuhat ja viistõist aastat.

Vaid sina taipat, mille ma nii ütle.

Jah, tuhat viistõist aastakka ma oodi

su tulõmist mi Petserimaad pite.

Ei olõ imälikult kiäki nii pühä

ku naane, sa´, kes tulõt rüä vaihõl,

kes tulõ nigu Maarja Magdaleena

ütsaigu niivõrd patunõ ja pühä.

Nii pühä nigu maa, kost võrsus üles

hain, vili, inemisetaim, ja lilli´,

kõik, mis meil iholik, mis nätä´,

a rohkõmp viil – ka tuu, mis olõ-i nätä´.

Sa tulõt õkva ku mu esiimä

säält kaugõst aost, a muido kõrvalküläst,

siistsamast, kost tä mehenaases tulle.

Ma lasõ põlvili su ette nigu ringihulkja,

kes ilma piteh hinnäst takah otsnu

a löudnü lõpus hindä sünnükodo lävel.

Sa tulõt rata pite häitsvä rüa vaihõl.

Ma oodi sinno tuhat ja viistõist aastat.

VI.  Telefonikõnõlusõ´ ja luulõtusõ

Paul helistäs tuusama puu mant, kost esimädsehki vaatusõh:

Vallikõnõ! Mis ma tegemä piat? Õgal puul näe ma su silmi! Õgal puul näe su kõnnakut! Egal puul tunnõ su kässi! Ummõhtõ olõ-i sinno siin.

Ullis lää ma vist?

Valli: Kas ma siin süüdü olõ vai?

Paul: Ma es ütlegi, õt kiäki süüdü om. A võibolla ma esi? Esi ma valisi hindäle kannatustõ tii.

Valli: Sa esi valisi jah. Sa olli tuu, kes mu löüdse!

Paul: Mu meelest hoopis sa´!

Valli: Kuis ma´?

Paul: A kes mullõ ütel sääl Petseri poodih rahulikult: „Taso-i vihatsõs minnä...“

Valli: No ütli! Ma olõs tuud ütskõik kellele, ka naistõrahvalõ, ülnü!

Paul: A kes ütel mullõ ütel õdagul: „Ma võinu sinno ka kutsmalda jättä. Ku ma tahtnu, sis olõs ülnü: tulgu-i!“

Sa´, sa´ olli´ tuu! Kõik arvasõ´, õt miis, esäne, om tuu, kes vali. Naase´ omma tuu seletüsega väiga peri, sis om hüä üldä: tää käve pääle, presse pääle, lasõs minno vallalõ, mis mul üle jäi.

Tegelikult valiva õks naase. Ja eläjäriigih – imätse´.

Ku imäne õks ei taha, sis esäne või kolmõ, nelä, viie vai kuvvõ jala pääl saista, laulda, vilistä, möirata vai üü otsa tandsu lüvvä – õks midägi ei saavuta, õks midägi ei tulõ vällä.

Valli: Olõnõs tollõst, määne taa tands om! A noh, esästele piat õks muudkui õigus jäämä!

Paul: Tuu om vast nii, õt kes kostkilt puult kaes. Hindäga rahul olijalõ jääs üts õigus. Kannatusõ tiid käüjäle jääs tõõnõ õigus.

Õigõmp om üldä nii: üts nõud ummi õiguisi – om täl näid vai ei olõ. A tõõnõ mõtlõ-i õigustõ pääle.

Kannatustõ tii olõmi mi mõlõmba´ valinu.

Valli: Kas sa mullõ täämbä midägi ei loe´?

Paul: Oh-jah – muidogi õt loe. Tuuperäst helistigi! (Loeb):

Mõtli, õt und näe – su silmä mu kotsil!

Kats järvekeist mõtsah – tasadsõ´, salajadsõ...

Mõtli, õt und näe – a su silmä mu kotsil

lämmisti näko ja naardma ai suu.

Kuuli – kloostri takah üts ütsik

kägo heräsi üles, kedägi kukkma tä naas.

Ja ku aknõ tei vallalõ – ööbiku´

meile midägi hõiksi, a midä... arvu es saa´.

Kohki üts traktor äkitselt jaurama nakas,

hää noh, õt kavvõmbah koskil.

Tahsamah trobikond pinne uulitsat pite lipas.

Midägi otsma naksi mu sõrmõ su hiusih.

Midägi otsõ mu suu, sääl, koh kaalakett sul –

ütekõrraga silmi iih pümmes ja valgõs lei ilm.

Ütekõrraga nõsõsi päiv lilla tsirelimüürü takast

ni palama läts kõik kerigukuplidõ kuld.

Midägi otsõ su põsk takah mu põskõ pite.

Miski huugavalt nakas sädemit pildma mi seeh.

Olõ-s tuu määnegi uni. Hulga ilosamp unõst oll hummok

koh su silmä mu kotsil, koh mu palvõ´ nõssi´ su poolõ

üteh pühäkojah mõõtmatuh, igävedseh.

Olõ-s tuu uni. Ma tõemeeli näi ütte inglit.

Saladus tuu om – kes timä siiä saat.

Valli: Jah....ilosahe kirodi´! Sääntse´, näeh, ommaki su tantsu´ ja su vilistämise´! Nigu sa mullõ nüüdsama ütli´.

Sääntse´ meelütämise´. Kas tuu om tollõst edimädsest kõrrast?

Paul: Edimädsest. Ja tõõsõst. Ja kolmandast...

Taa olõ-i mul määnegi tands. Ma saa-i midägi tetä, ku naa´ sõna´ esihindäst tulõva. Vai nigu ma ütli: kõik om su kirotõt. Mis tuust, õt mu käega.

Tuu edimäne kõrd oll niisama illos. Ku sa mu tõistõ tarrõ magama panni´ ja esi är´ lätsi´ tütre kõrvalõ.

Ma jää-s tuukõrd üldse magama, võibolla tsutikõsõs. Ja sis sa juba herädi´ minno. Ja sis näi su silmi mu kotsil.

Tuu lää-i mul ilmahki meelest!

Valli: Ütli sullõ, õt koolih kirodi mõnõ luulõtusõ. A nüüd, imeh küll, olõ esi ka nakanu pandma ummi mõttit paprõ pääle. Mille peräst? Kelle jaos?

Paul: Äkki mu jaos?

Valli (naardõh): Jah, äkki su jaos! Kullõ sis, kulläkõnõ:

Kui sa tulli´ mu mano, mu mõttidõ mano,

kui sa tulli´ mu mano, mu iho lähkohe,

är sis kunagi minemä mingu-i

ütlemäldä mullõ, salaja sadagu-i mujalõ.

Ärä sa pruuvkugi pettä suud umma, ja kihhä,

pruuvku-i pettä hinnäst ja pruuvku-i ka minno.

Andis anda ma või, õt mu hing ei lindasi hõklis.

A ku tulli´ mu mano, mu mõttidõ mano,

a ku segäsi´ juba ummiga mu ummi mõttit –

hoia sis näid nigu igävest andisõandmist,

midä ümmärdäjäke pallõs, peopesä´ ülespoolõ,

tuu iih, kes tiid meile näüdädä või.

Kui sa tulli´ mu mano, mu mõttidõ mano,

kui sa tulli´ mu mano, mu iho lähkohe,

sis olõ-i sa ütsindä tiikäüjä tuulitsõh oroh.

Hoia minno sis hingest ja hoia sis kässist,

muido jäijä või ütskõrd su hing

takah hõikma ja ikma julgit ja valgit siibu.

Tükk aigu omma mõlõmba´ vaiki.

Valli: Hõklõ – nuu omma klaasikillu´.

Paul: Tiiä, armas-kallis Valli. Ma kuuli tuud sõnna väiga ammu, kadonu vanaimä käest. Sis olli ma väikene. Vahel läts süä täüs, vahel tetti mullõ ülekohut, vahel sai vitsa kah, ja sis lätsi ma lauda taadõ takjidõ ja nõgõsidõ vahelõ ikma. Ütskõrd vanaimä näkk ja ütel: „Latsõkõnõ, mingu-i sinnä paljajalo – sääl om hõklit maah!“

Vaikus. Kostki nakas kõlama-kostma viiulimuusikat, mis segunõs mingi kohinaga.

Paul kuulahtas algul mõtlikult, sis rahutult. Võtt telehvoni kõrva mant, sis pand jäl kõrva mano, raputas pääd. Telehvon om vaiki.

Nüüd võtt Paul telehvoni hindä ette, vali vahtsõist Valli numbri, a telehvonist kuuldus: „Telefon on välja lülitatud või levipiirkonnast väljas!“

Lava lätt aigupite pümmes.

Ja sis varsti tulõ valgus aigupite tagasi.

Nüüd sais lava üte veere pääl Paul, tõõsõh veereh Valli.

Paul om pesupüksikõistõ väel. Valli om pikäh üüsärgih.

Paul (Lugõ mõtlikult, aigupite, nii õt vahelõ tulõ vaikusõhetki, sis om kuulda jäl tuud viiulimuusikat, mis keväjätuulõ muudu hoogsalt kappas ja vahel valust, vahel rõõmust hõisatas):

Nigu tasko käänä hinge su iih pahupite.

Egaüte iih ma tetä nii ei taha,

olõ-i mõtõt – kes õks taht mu hingepõhja kaija,

vai ku mõni tahtki – midä mõist tä nätä.

Olõ nätä andnu mõnõlõgi hinge,

a ei olõ midägi tuust tulnu hääd –

olõ-i tõõsõ´ laotanu mu ette ummi mõttit,

lähedädses saija olõ-i tahtnu nä.

Milleperäst näütä ma sis umma hinge?

Misasja pahupite käänä tä ku tasko?

Aga kuis ma tulõ sullõ vasta, nägo käänet?

Aga kuis ma lää su poolõ, vari silmih?

Nigu tasko käänä hinge su iih pahupite.

Tõisi iih ma inämp tuud ei tii´.

Sa, ma usu, võta-i teritädä küüdsi

vasta pal´ast, niigi äräkraabit hinge.

Nii ma käänä hinge su iih pahupite.

Valli (lugõ pääst):

Ma ei käänä su iih umma hinge pahupite –

niigi pahupite tedä käändse juba elo.

Ütskõrd saisi tollõsamatsõma kerko kupli all,

koh nüüd kirst oll, ja koh sa´ mu man saisi´...

Saisi altari iih üte mehega, niiskõ peo täüs ilosambit lilli,

mi pääde kohal, tundsõ, kroonirõngit hoieti nii uhkõlt.

Kõik oll helle, valgõ, pühälik ja illos,

– nii illos, õt kõikaig ikk tükse pääle –

ja hingele umalõ lubasi: timägä käü

lõpuni tiid pite, alas mis tolsamal suvõl...

Oll aimdus, vai olõ-s, a saatus mullõ nii valusalt võllsõ –

üteh tsihih meist kaejit es tulõ´,

üteh hoitvat pereht es saa´.

Tütär-lohutus sündü mul tõõsõst sis mehest.

A tuugi es mõista, es taha hinge mul kaija,

mõista-s pitä eishindä ihoviljagi kallis....

Lapõrda nüüd nigu vahtrõleht tuulõh,

lõdisõ ütsindä tüve armutsõh varjoh,

pelgä pääväpaistõt, hellüisi pelgä,

pelgä tuud, õt mu vars muutus hapras,

ja õt ma peritselt puu külest minemä linda...

Valli: Tahas viil üteldä: mingu-i. A tuud ma ei saa.

Tulõ sis jäl!

Lava lätt pümmes. Muusika lätt kõvõmbas. Koskil müristäs. Piksevihm om siinsamah. Sis tsutikõsõ ao peräst om  kuulda  mehe helüga (tuu või olla ka Paul esi) loetav luulõtus:

Olõ terve, mu kallis, sinno om vajja meil kõigil!

Su tütrel, su isal, su emal. Ja niisama sinu mehel,

kelle sa kodo nüüd tõi´. Tiid pite, mis alas su silmist

ja lõpõs otsa vaid sääl, koh otsa saa silmävalgus.

Olõ terve, mu hääkene, sinno om vajja siin ilmah

egalõ silmäpaarilõ, sinno kes nännü om ütskõrd.

Ma, kes sinno es tunnõ´, olõ kaotanu tuhandit päivi,

miljoneid kalleid hetki selleh ainsamah eloh.

Olõ terve! Ja olõ mu hummoguvalgus!

Olõ´ tuu edimäne, kedä ooda, kedä nätä nii taha!

Olõ viimäne peopesä, mis mu põsõ pääl liuglõs

inne und, inne reisi ... vai inne otsatut tiid!

VII.            Telefonikõnõlusõ´ ja luulõtusõ

Lava om viil pümme. Vai piaaigu pümme.

Nii mehe kui naase helü´ lugõva´ ütsi ja sammu värsse.

Üte ria lugõ mehe helü, sis kordas tuudsamma rita naase helü:

Üteh väikoh kerkoh ma saisa su kõrval,

saisa su kõrval ja tunnõ, õt pühä om ümbreringi

ja õt olõ su kõrval ni kõgõ pühämbä seeh!

Saisa aastit su kõrval, õkva su ligi

üte silla pääl korgõl, oh, pallo korgõmbah viil –

pilve pääl saisami, trepil pühämbäl taivah!

Saisa su ligi – ja üts tolmunõ uulits sai armsas,

nii rõõmsas ja umas sai nüüdsama väikene liin.

Äkki näe – terve ilm on uskmalda ilosas lännü!

Saisa su ligi, ja ma tunnõ, õt saisa-i siin maa pääl,

jõudu nüüd antu om linnada murõdõst üle.

Saa-s ma usku tuud sis, ku sinno olõ-s mu kõrval.

Tiiä-s ealõs inne, ja es tunnõ´ mitte kunagi inne,

midä tähendäs olla su kõrval, olla su ligi,

taivah, koh kunagi innembält olla saanu´ ei olõ´!

Ku lavalõ tassahillä kahvatu´ valgusõkiire´ joudva, om nätä haiglapalat. Sääl haiglapalati muudu ruumih sais Paul, säläh haiglarõiva´.

Paul om väsünü näoga, tuu olõ-i üldse tollõ Pauli muudu, kes Vallilõ pidevalt helist ja kes suurõ rõõmutundõga Petserimaal käve.

Paulil om käeh mobiiltelehvon ja tä mõtlõs helistädä. Vaotas klahvõ pääle, a sis mõtlõs ümbre ja vaotas loobumise klahvilõ.

Käü sis tükk aigu edesi-tagasi, istus sängü pääle, sis hüppäs säält püstü, mõtlõs kavva.

Ja kõnõlõs hindämisi, kõnõlõs nigu olõs Valli siinsamah lähkoh ja kuuld:

Paul:  Valli, mu armsaimp, mu kõgõ umatsõmp! Ma ei taha pääle su tundmist kuigi sust ilma jäijä! Kats aastat tagasi olli ma nõuh....olli saadana muudu irvitedeh nõuh siist ilmast är minemä. Kõik oll mullõ ütstapuha! Kõik oll mullõ vasta miilt...

Vai mis ... vasta miilt olõ-i tuu peris õigõ sõna...

Vasta miilt vast olõki-s midä, a õigõ om üldä, õt meele perrä es olõ midägi. Ei määnestki rahulolu, ei määnestki õnnõstumist, ei määnestki rõõmu, ei määnestki kirge!

Ja sis, ku haigõs naksi jäämä, kattõ ellätahtmine peris är!

Kas ma ummist lastõst es mõtlõ? Kas näide pääle es mõtlõ? Muidogi mõtli! Kes ei mõtlõ sis!

A näil omma juba uma´ pere´, kui ka olõ-i viil lastõga pere´, sis omma nä löüdnü tõõnõtõõsõ. Tütär õks helistäs, a pujalõ piat esi helistämmä, õt küsüdä, kuis näil lätt.

Kuis mul lätt – tuud küsse vahetevahel ütsnes tütär.

Nä ei olõs saanu avitada.

 (Jätkuvalt  käü Paul palatit pite edesi-tagasi, kõnõldõh)

Kõgõ rohkõmp mõtli ma tuu pääle, mis saa mu mesilästest? Kes näid kaes, raamõ vahetas, süüt, talvõkõrda pand?

Nii lätsi päävä´. Tüüd teteh. Ja tuu tüü iist saadu rahaga egasugumaidsi massõ ja egasugumaidsi arvit masstõh.

Ja nigu tervüs halvõmbas läts, muutu elo peris mõttõtus. Kihä haigõ. Ja hing haigõ. Kumb rohkõmp, ei tiiä?

Ja sis näi Petserih, Valli, su silmi!... Tulle miilde küll, õt olli sinno nännü Petseri eesti koolih ütel talsipühäl. Ja sis perästpoolõ, ildampa, tulle miilde tuugi, õt näi su silmi Petserimaa poolõ sõitvah rongih...

A koolimajah es kae´ ma su silmä. Olõs vast ärä tundnu?

A mul es olõ aigu. Ma muudkui joosi. Joosi üte tüü mant tõõsõ mano. Ja tiiä-s, es taipa sis viil, õt olõ hindä tühäs joosnu. Haigõst joosnu.

Sis tiiä-s ma, õt maailmah olõt sina, Valli.

Paul jääs kangõstunult, nigu välgulöögist saisma. Haard nigu millegi järgi. Nigu miski olõs tedä löönü.

Vähäke vaikust. Sis lugõ üts mehe helü (ei pia olõma Paul):

Sa vast esiki ei tiiä, määne võim sul antu?

Võim ja arm ja midagi vist viil, mil olõ-i nimme.

Tunnõ ütsikuna hinnäst, ku sa olõ-i lähkoh.

Koh ja kuis sa innemb ollit – sa võit minult küssü...

Jah, ma olli nigu pilv, mis liigus mõtlõmalda,

olli nigu leht, mis ilma pääle kantu.

Mis sis, ku olõs sinno tundnu juba viistõist aastat –

nii mõtlõ, tiidmäldä, mis tähendänü tuu.

Tähendüst ma tunnõ, a kas kahetsus om abi?

Kes tuu oll, kes meid nii lahuh hoit?

Ja kes oll tuu, kes ütskõrd ütte juhtõ?

Kõik kaugusõ´ nüüd imeliku´omma´–

sa üteh tarõh ja ma tõõsõh, koiduvalgust ooda

ja pallõ ütteainsat kallistust su käest.

Lüü´, pikne, lüü´ nüüd pääle lahuh oltit aastit!

Ma olõ nõuh, õt pikne lüü mu maaha!

Kõgõ tävvega ma olõ nõuh!

Üts sekund kallistust om kümme kõrda kallimp

tühä aasta päivist,

mitmõst tühäst aastast....

Paul: Ja sis... Ma ei tiiä siiäni, mis vei meid kokko. Olli ütskõrd Petserih poodih. Mõtli osta jäätist. Selle, õt õkva trehvsi nägemä, kuis müüja jäätisetopsõ suurõst pappkastist külmkirstu valasi, ammut ja pand.

Ütli sis: „Andkõ mullõ tuu suurõmb jäätis!“

A müüja ütel, õt naa´ jäätise´ just õkva tuudi, nakladnõje ehk saatõlehe´ omma juhataja kapih ja tä tiiä-i hinda.

„No kaegõ sis noidõ nakladnõjje päält tuud hinda!“ – lätsi ma vihatsõs.

A müüja ütel, õt juhataja läts är kodo, selle õt puut pandas ka varsti kinni.

No omma teil õks paräädka´ – karas mul hing peris täüs – kelle jaos ti tüütät, ku mitte ostjidõ jaos!?

Ja sis mu takah ütel kiäki puhtah seto keeleh: „Taso-i vihasta´, õt siin käävä asja´ tsuti tõistmuudu ku Eestimaal“.

Kai mu sälä takah saisvalõ naistõrahvalõ otsa.

Ja sis näi su silmi, Valli...

Tuu võtt mu viha säälsamah maaha.

Sis oodi poodi ussõ takah, kunas sa vällä tulõt. Aigu mul oll. Küssegi otsõkoheselt nii, õt koh sa tüütät, midä tiit. Õt ma võisi tõõnõkõrd eestikiilsit lehti tuvva, vast huvitas?

...Läts müüdä terve talv. Ku vahtsõ Vinne viisa sai, käve mõnikõrd Petserih. Ja lätsi sis millegi peräst puulhäbenedeh, süämekripõldusõga su tüükohta sinno kaema. Sis sai ma tiidä, õt sul om telehvon, mis tüütäs Eesti telehvoni levi piireh ja pia-i rahvusvaheliidsi kõnõsit võtma. Sa helisti´ tuuga vahel sugulaisilõ.  

Nii naksi ma sullõ mõnikõrd helistämmä.

Ja sis tulli´ mu tühja hinge ja tühja süämehe sääntse´ mõttõ´, mis esiotsa tuud suurt tühja ruumi es täüdä, a kõmahti´ õks kimmähe vasta laest ja õgast sainast. Sääntse´:

(Lugõ üts miishelü, mitte Paul)

Sis ku häitsese är´ kunnakapsta´ siin võpsikukraavih,

sis ku toomõpuu´ värskele hainalõ puistasõ lummõ,

sis ku ööbiku´ üü otsa jutlõsõ suulumbi takah,

sis ku tsireli lillakas hõng kinni pitsitäs hinge –

olõs paremb, ku olõs kinni mähit mu nõna, silmä´ ja kõrva´.

Sis ku uibos, üleni vallõv, sumisõs miitsirgu helül,

sis ku vislapuu vabisõv, valgõh üüsärgih minno naard,

sis ku ringi hulk tuul kullast võililletekki pite,

olla tahasi lipkas, kes puhkas su hiussidõ pääl.

Sis ku päiv ütes tunnis vaid kükütäs mõtsadõ taadõ,

sis ku und olõ-i silmih, a silmih om maailma heldüs,

olõs paremb, ku süäme paksult ja kõvastõ mähisi kinni.

Kinni mähigi tä, a mõtõh õks su mano juusk.

Sis ku tagasi tulõva üü´ ja lõpmata laotusõ huikõ´,

ku viil  sõrmitsõs suvi kaarapõldudõ miivahast hiust,

jäl sis küünütäs süä su poolõ, õt tõmmada hinnäst su ligi,

õt tunda, mis tähendäs arm – üttesaaminõ taivadsõl maal.

Paul: Ma helistä sullõ! Ma piat helistämmä! Ah-ei-ei, ma ei tiiä, kas ma õks piat helistämmä praegu?

Mis ma uma hallõ helüga praegu sullõ ütle??

Vast ütle, õt, Valli, ma taha mitte saija, a anda.

Anda sullõ – mis mul om.

A mis mul sis om? Mitte määnestki rikkust. Olõ-i aktsiaid, olõ-i rahha, õt sinno kohegilõ ilosalõ reisilõ viiä.

Pisut varandust om, egapääväst. Naasega katõ pääle. Naasega, kelle naaselikku kallistust tundsõ viimäti nii ammu.

Sinnä om katskümmend aastat tagasi!

Mille nii läts? Kelle käest tuud küsümä piat? Ei tiiä!

Kostkilt üleväst kuuldus Valli helü:

Valli: Ma taha-i saija, a anda. Nuu´, kellele anda ma tahtsõ uma hinge ja uma iho – nuu es saa´ tollõst arvu.

Ma tahasi anda. Tahasi, õt kunagi üts inemine ilmah saasi tollõst arvu ilma sõnnolda´.

Ilma ütlemäldä!

Silmäkaemise kaudu!

Sõrmi kaudu!

Huuli kaudu!

Külg küle kaudu!

Õt ütegi pikä jutulda saasi tä tollõst arvu hinge kaudu!

Hingeõhu kaudu!

Õt saasi arvu ja hoiasi tuud tiidmist kimmält. Õt hoiasi tuud ainukõst varandust, mis mu hinge seeh!...

Paul: Kas ma saa arvu? Kas ma õks mõista su kaudu hindäst arvu saija. Õt sis ka sinno mõista – selgelt ja otsast lõpuni?

Mu varandus om niisamamuudu siin....siin – igatsusõ seeh!

Kas ma saa sinno viil kallistada....aasta, kats, kolm....kümme?

Ma piat saama! Ma pia!

Palati laetuli nakas millegiperäst vilkma. A tuuh valgusõh om õks nätä, õt Paul käü palatit pite edesi - tagasi, edesi – tagasi.

Om jäl kuulda viiulimuusikat, sinnä sekkä lisandus kavvõst Petseri kloostri kelläde kumõhtivvi lüüke.

Paul: Jah, Valli, ma helistä sullõ hummõn! Peräst operatsiooni! Nõuh?

Ku ma eloh olõ.

Ma helistä sis, ku mu helü and sullõ ja mullõ hindälegi edesi elämise usku, elämise lootust, elämise tahtmist!

Sis ma helistä, ku mi saami jäl jagada ja kokko panda tuud ainukõist varandust, mis meil om – igatsust tõõsõ hinge perrä!

Sis ma helistä sullõ, Valli ja ma loe sullõ ette tuu, mis ma täämbä siin kirodi, mis ma siiä paprõ pääle panni:

Kutsu minno, ku var´o´ vinnüse pikäs –

nii saadi ma palvit su poolõ ütskõrd ütsindä siist.

Mõtsa vari mu kodoküläni haardu,

ja ma olli ihootsani ütsindä jätet.

Küll ma oodi, a sis sa hõiksi minno ku meigas

pedäjämõtsah paksuh, nigu tõist umma meigast.

Ma kuuli sinno, ja süä läts paigast,

paigast süä, ni jala´ võtt nõrgas.

Su kutsmist ma oodi küll vast viiskümend aastat.

Siibu lehvitä tahtsõ ma säälsamah,

naksi näid minekus säädmä su poolõ,

õt linnada üle piirijõõs tettü Piusa,

üle traataidu linnada korgõlt,

õt linnada õkva su tarrõ,

õt linnada õkva su olalõ, kaalalõ kallilõ,

su kuuma käekese pääle,

su põlvõlõ palavalõ, su puusalõ pehmele...

Siibo naksi ma säädmä, ku tundsõ

õt hallaüü hiilmä nakas

mu uhkidõ siibu ja mu süäme poolõ.

Kuulõ sinno ja rõõmust viil uika,

uika sinnäpoolõ, koh oodat nüüd minno,

inne ku kangõhtult samblalõ sata

uma Petseri pedäjämõtsah.

Kutsu õks minno, ku var´o´ vinnüse pikäs –

küll sis ma viil linnada jovva!

Sa kutsut, ja väiga ma püvvä!

Aga ku külmkuri inne joud haarda´ mu silmä´,

sis mu hinge tä kuigi kinni pitä´ ei saa´.

Kutsu minno, ku var´o´ vinnüse pikäs –

kutsu minno ku tuvvi, ku mõtstuvvi, meigast,

ku miist umma, ület, ku osakõist hindäst!

Kutsu sis, ku su uibo vari kodotsõ läveni vinnüs

ja kutsu, ku hummoguvari lühkeses sulama nakas!

Kutsu minno ku umanõ, umma kodo sa kutsu´ –

ja ma kindlahe jovva su poolõ, su mano

mi mõlõmbi Petserimaalõ!

Viiulimuusika lätt kõvõmbas, tormitsõmbas, ka kloostri kellä´ nakasõ pessmä rututsõmbalt. Kloostri kellä´ löövä´ilostõ  nigu Jumalasünnütäjä taivaminemise pühäl.

Ja olõ-i arvu saija, kas kerikuh kedägi matõtõtas, puhtit peetäs, vai hoopis õnnistõdas.

Lühidraama lõpp.