NAINE TAHAB TANTSIDA
Vallo Raun
tragikomöödia kahes osas, kuues pildis
Tegelased:
Mees
Naine
Ferdinand, nende poeg
Liida, tema pruut
Meister
Komisjonär
Psühholoog
(Kõik kolm on väga sarnased, soovitav, et neid mängib üks näitleja)
Tegevusaeg: meie armas tänapäev.
I osa
Lava kujutab endast nurka köögist ja stiilitut tuba, kus on kaetud pidulaud kaheksale. Toas peavad olema veel vanaaegne tugitool ja televiisor, muud esemed võivad kujuteldavad olla.
Näidend algab Mehe ja Naise tegevusega köögis.
1. pilt
Mees: Ah!
Naine: Pead sa oma sõrmi ka igale poole toppima. Või tahad sa öelda, et jälle olen mina süüdi?
Mees: Ma olen ju vait.
Naine: Sa kavaldad. Tegelikult otsid sa võimalust süüdistada mind.
Mees: Lihtsalt vastik.
Naine: Kook lõigata kihiti kolmeks... niisutada pihlakaveini ja suhkrusiirupiga... katta vahukoorega... vaniliini ja pähkleid...
Mees proovib pudelist: Ptüi! Siin pudelis on äädikas.
Naine: Kui ma ütlen, et see on pihlakavein, siis see on pihlakavein.
Mees: Võibolla on ta kunagi tõesti olnud pihlakavein, aga nüüd on ta äädikas. Kas sa pole siis sellist asja kuulnud, et pika seismisega käärivad veinid äädikaks?
Naine: Anna siia! Nuusutab pudelit, siis paneb suu juurde. Ma ei ütleks, et...
Mees: Vaata ometi oma nägu. Sa näed oma kõvera suuga kohutav välja.
Naine: See suu ütleb, et pihlakavein on veel päris hea.
Mees: Sel juhul, kas sulle ei tundu, võiks seda hoida külalistele ja torti mõne lihtsama veiniga niisutada?
Naine: Teaksid vaid, kui halvasti ma ennast tunnen, kui asjatult jonninud olen. Muidugi ei ole see mingi pihlakavein, vaid solk. Kalla ta ruttu kraanikausist alla, enne kui keegi veel mürgituse saab.
Mees: Selle päris hea veini?
Naine: Ma ei maitsenudki seda.
Mees: Aga miks?
Naine: Sest ma usaldasin sind.
Mees: Tunnen sind läbinisti, sa ei annaks nii kergesti alla, see pole sul kombeks.
Naine: Tort on valmis. Kõige ilusam tort, mida ma eales teinud olen.
Fernan peaks varsti kohale jõudma.
Mees: Sa mõtled Ferdinandi?
Naine: Fernan kinnitas mulle, et ta tuleb õhtuse bussiga. Ma lisasin nagu muuseas, nagu möödaminnes, et ma vajan tema seltskonda väga. Küll sa näed, kui hästikasvatatud Fernan on.
Mees: Ferdinand.
Naine: Pead sa kogu aeg torisema nagu pahur laps. Fernan või Ferdinand või Fernando või... Olen sulle sada korda öelnud, et talle sai nimeks pandud Fernan.
Mees: Ferdinand.
Naine: Ei, Fernan, ma tean seda täpselt. See oli kolmapäeval, 14. septembril, oli jõle ilm, vihma kallas...
Mees: Sel päeval ei sadanud üldse ja see polnud 14., vaid 11. september. Mina käisin ju talle nime panemas.
Naine: Sa oled tendentslik.
Mees: Kuidas ma tendentslik olen, kui ma kaitsen fakte?
Naine: Säh sulle! Miks sa nii närviline oled? Miks sa ei võiks istuda lauda ja lõigata tordi
Mees: Miks sa katsid laua kaheksale?
Naine: Arvad, et ei jätku? Siis paneme mõne koha juurde.
Mees: Mind huvitab siiski see konkreetne arv – kaheksa. Kaheksa taldrikut, kaheksa küünalt...
Naine: Ma pole sellele mõelnud. Aga ma võin sellele kohe mõelda. Sina istud siia, mina siia, siia Fernan oma oletatava pruudiga... ma arvan, et sul pole selle vastu midagi... Siis Aarne oma naisega... Seda on juba kuus. Ülejäänud kahele kohale võivad pretendeerida töökaaslased... Ei, ei, võibolla tuleb Anatoli – igatahes andsin ma talle delikaatselt mõista... Ja veel Luisa... Siis on juba parem, et Fernan üksi tuleks. Ma paneksin ta Anatoli kõrvale, nad sobivad alati suurepäraselt. Sa ei ole sugugi vaimustatud, sa oled tujust ära? Olen ma jälle kogemata midagi valesti öelnud?
Mees: Täidetud vasikarind, jänesepraad, kukeseened marinaadis, puravikud, sõstratarretis ja siis veel see veinitort... Aga mis siis, kui mitte keegi ei tule?
Naine: Sa oled pessimist. Sina oled süüdi, et ka mina olen muutunud pessimistiks: sa oled mulle külge pookinud igavese kahtlusetõve ja naudid, kuidas see tervikuna mu oma võimusesse haarab.
Mees: Mul on alust niiviisi arvata.
Naine: Ahaa, sa varjad midagi! Ma teadsin, ma tundsin kohe, kogu tänase päeva, et sa midagi haud, hoiad minu eest salajas.
Mees: Tõepoolest, ma olin tänase õhtu pärast natuke mures ja helistasin su töökohta, sinna lasteaeda, kuigi ma tean, et see sulle ei meeldi. Ära karda, ma ei reetnud ennast, moonutasin oma häält ja rääkisin nii ametlikult kui vähegi võimalik...
Naine: Sa alandasid mind.
Mees: Ei, ma ei alandanud sind, üldse ei lähtunud ma oma abikaasapositsioonist, vaid õiglusest. Tahad, ma helistan praegu veel... otse direktorile...? Miks sa muigad? Mis siin naljakat on?
Naine: Vaata ometi, mis kell on. Seda esiteks. Ja teiseks: mida on sul öelda?
Mees: Tõtt! Seda, mida arvan. Ma räägin enda nimel, ma ei veiderda enam oma häälega. Ütlen rahulikult, kes ma olen ja siis räägin sinust kui suurepärasest naisest, kes eluaeg tööd rabanud, lapsi kantseldanud ja keda nii tähtsal päeval...
Naine: Ja mida sa siis ütleksid?
Mees: Kardan, et midagi inetut.
Naine: Ei, ma ei solvu isegi sel juhul, kui me tõesti ainult kahekesi peaksime jääma. Kogu see kulinaarne väljaelamine oli mulle vajalik eelkõige enda seisukohalt: ma tahtsin täna iseendale tunduda kuidagi teistsugusena.
Töökaaslastest ei ole mul kahju, sest nendel ei ole ka minust kahju. Pensioniaeg on nüüd käes, mina lähen niikuinii ära. Miks sa oleksidki tahtnud, et nad oleksid siia kogunenud, piinlikkust tundnud, käsi mudinud ja ruttu ajama pannud või, mis veel hullem, ennast laua alla joonud.
Poegade puudumisest on muidugi kahju. Aarnega on arusaadav, nad sõitsid naisega Kreekasse – seda ei saa ju ometi ära jätta, kui ammu plaanitsetud; aga Fernan peab ju Tartust tulema, ja ta tuleb kindlasti, küll sa näed, ema süda ei peta... Tema ajab enda veel üles, pane tähele; teine ei viitsinud õppida, aga temast tuleb kuulus jurist; juba sünnitusmajas teadsin ma, et temast saab advokaat.
Aga üleüldse, mis on sul selle vastu, et me kahekesi oleme? On meil igav? On selline seltskond sulle vastumeelt?
Mees: Mul on isegi kõne valmis mõeldud. Nüüd ehk pole mõtet... aga sa võiksid seda lugeda, kui viitsid... see on siin paberi peal...
Naine: “... Sa oled kui kalju, mis kõrgub maa ja taeva vahel...” Mis kalju ma olen? Ja kus on siis minu taevas ja maa? Ega mitte sina?
Mees: See on ju piltlikult, poeetilises kujundikeeles.
Naine: “...kallid pojad, sõbrad, töökaaslased...”
Mees: Selle võib vahele jätta.
Naine: Kas sulle ei tundu, et me oleme kahekesi üksikul saarel, sellele saarele unustatud, ja me otsime silmapiirilt valgete purjedega laeva?
Mees: Seda minu kõnes pole.
Naine: Oled sa midagi kuulnud assotsiatiivsetest seostest?
Mees: Sedasi võid sa kõik sõnad pea peale pöörata. See pole ju siis enam minu kõne.
Naine: Muidugi, kui sa räägiksid, kui sinu silmad lõõmaksid ja lõug võbiseks, siis oleks see sinu kõne, sinna ei saaks ühtegi sõna vahele panna ega ära võtta. Aga see siin on tekst, mida võib igaüks niiviisi interpreteerida, kuidas tal parajasti tunne on. Ja kui ma näen seda valgete purjedega laeva, siis ka näen.
Mees: Kõnetekstis ei ole mingit laeva ja pole kunagi olnud mingit laeva.
Naine: Küll oled põikpäine. Miks ma küll sinuga abiellusin?
Mees: Ahaa, miks? Ausalt öeldes huvitab see mind kah.
Naine: Sa küsid seda solvavalt, sa ei ole aus.
Mees: Sa ei võimalda mul aus olla, kuigi... see küsimus huvitab mind tõsiselt.
Naine: Sinu hallid, rahustavad silmad... Võibolla ka mitte see. Sa olid seal peol... sel esimesel korral oma väljakasvanud, kulunud ülikonnas nii abitu.
Mees: Sa hindasid minus mingeid juhudetaile ja tahad siis veel, et ma oleksin kuidagi teisiti. Seda mõistatuslikum, kuidas me siiani õnnelikult elada oleme saanud.
Naine: Õnnelikult? Kas sa tõesti arvad, et õnnelikult?
Mees: Sul on kohutav võime tungida kõigele irevil hammastega kallale, lammutada, purustada. Sa ei saa ju ometi meievahelist elu olematuks tunnistada.
Naine: Aga kuidas ikkagi õnnelikult, tahaksin ma teada?
Mees: Me oleme rajanud oma kodu, kaks poega üles kasvatanud, tööd vihtunud...
Naine: Ja kas sa arvad, et sellest on õnneks küllalt?
Mees: Sinu jaoks kõlas see ehk liiga lihtsalt. Oleksin pidanud rääkima meeleoludest, tujudest, kodusoojusest. Mõnikord koju tulles heldisin, nähes sind poistega juba läbi akna. Või kahtled sa siin milleski? Olen ma siis sulle halb mees olnud?
Naine: Sa lihtsustad kõike. Elu on palju keerulisem, inimestevahelised suhted peenemad ja tundelisemad.
Mees: Ega sa sellega ometi öelda ei taha, et mus pettunud oled?
Naine: Teataval määral küll. See paneb sind imestama? Võibolla. Ma pole sellest kunagi rääkinud. Olen püüdnud üksi üle elada. Pisaratega. Jah, mõnikord olen sedasi omaette tihkunud, kui üksi olen olnud. Ma olen siis kartnud, et just sel hetkel tuled sina või tulevad poisid ja avastavad mu sellisena, et siis võib minuga midagi juhtuda, võin ühe hetkega välja paisata kõik, mis musse kogunenud.
Mees: Sul on täna imelik tuju.
Naine: Ükskord oleksin seda ikka öelnud.
Mees: Aa, ma aiman...
Naine: Sa ei aima midagi. Alati kujutad sa ennast kõiketeadjana ja sa ei talu olukorda, kus teise käes on trumbid.
Mees: Sa oled lootnud mind elus edukamana näha.
Et meil pole oma baari keldris ja beeži autot ukse ees.
Naine: Jah, kõike seda tahaksin, lausa igatsen, kõlagu see pealegi totrana. Aga on midagi olulisemat: inimese alaline lõkkelhoidmine.
Mees: Kui segane jutt.
Naine: See tähendab inimese valmisolekut, lootust; tähtis polnud, et sinust oleks midagi saanud, tähtis oli uskuda, et sinust midagi saab.
Mees: Ah sellepärast sa siis vahepeal tigetsesid, luurasid mu järel, närisid mu kallal... Proua tahtis direktoriprouaks saada! Aga kas sa ei olnud ükskord nagu direktoriproua, kui mind ametiühingubossiks valiti. Ka sina unistasid lõunasse sõidust, ka meil seisis auto ukse ees.
Naine: Sul olid seal laua taga kohutavalt naljakad käed. Ma nägin, kui halvasti istus su hall ülikond, mis ometi oli korralikult sinu keha järgi teha lastud, kui sa seal kaleviga kaetud laua taga tühjusse vahtisid.
Mees: Seda sa ometi öelda ei või, et ma hakkama poleks saanud. Hiljemgi on mind tänatud...
Naine: Ma rääkisin hoopis muust, ma rääkisin, et seal istudes nägid sa halb välja. Sa olid nagu õnnetusehunnik, hädavares, kes ootab võimalust äralennuks.
Mees: On olemas kahte sorti inimesi: kes istumisega tööd teevad, kes muudmoodi. Mina kuulun nende teiste hulka. Tahan sellega öelda, et kui mul oleks isegi vastav haridus, ei sobiks mulle see persega töö tegemine.
Naine: Kui naljakas seda pihtimust sinu suust kuulda! Arvasin, et see uus roll meeldis sulle hullupööra, nägin ju, kuidas sa kodust lahkumisel peeglis ennast igast küljest silmitsesid. kuidas sa särgi enne selgatõmbamist õudse põhjalikkusega läbi uurisid, et äkki mõni koht triikimata jäänud. Sinus oli tärganud karjerist ja siis tegid sa viimase havihüppe – korjasid tänavalt juhuslikke inimesi ning tellisid tuttavalt ajakirjanikult loo, kuidas sa ehitad odavalt maailma moodsamaid villasid. Üha pikemalt jäid sa peegli ette ennast silmitsema; oli tunne, nagu sa ei lähekski tööle, vaid televisiooni esinema. Ja jumal teab, kuidas see lugu oleks veel lõppenud, kui poleks saabunud krahh; see tõi sind mõistuse juurde, pani sind jälle oma õigele kohale tagasi.
Mees: Sa tahad ka praegu olla järjekindel, tahad mu läbi jahvatada, must pulbri teha. Hüva, ma võin olla avameelne, aga ära unusta seda, et me istume ühel ja samal oksal.
Tõepoolest, ma tahtsin midagi suurt ära teha, kogu elu olin ma sellest unistanud, ja äkki oli see hetk käes. Joovastusin sellest mõttest, lasin ennast hasartselt sellese mängu kiskuda, kuni taipasin, et mu jalad on maa küljest
Naine: Sa mõtlesid kõigile, ainult mitte oma perele.
Mees: Sa eksid. Seda sammu tehes mõtlesin ma perele rohkem kui endale. Et panen firma käima, hakkan saama kõva raha, me ehitame suvila mere äärde, me ostame auto ja kihutame puhkuse ajal tolmuseid külateid möödalapsepõlvekohtadesse. Teinekord, kui ma end õhtul väsinult, vaevatult koju vedasin, aitas mul edasi elada ainult see mõte, et me elu läheb paremaks ja õnnelikuks.
Naine: Paremaks? Sellega sa oleksid meie kooselu peaaegu lõpetanud.
Mees: Sa mõtled seda valge peaga noormeest?
Naine: Kust sa teda tead? Sa luurasid me järel?
Mees: Ahaa, nüüd oled sa vahel. Sa arvad, et ma ei tea midagi. Tegelikult tean ma liiga palju, igatahes rohkem, kui teada tahaksin.
Naine: Noh, mida sa siis tead? Et me jalutamas käisime, lapsed käe otsas? Et me alasti merre jooksime?
See kõik on kööme, mida sa tead. Tegelikult me armastasime teineteist. See oli suur puhas armastus ja ma ei kahetse seda siiamaani.
Mees: Küll kõlab ärritavalt ja õelalt! Kui see poleks ilus vale, tormaksin ma praegu sulle kallale kui sõge petetud abielumees: oma fantaasiates tegid sa pattu, elus jätkasid süütu Jenoveva mängu.
Naine: Kas sa tõesti arvad, et ma ei ole patuks võimeline?
Mees: Kõige tähtsam on patu hind... Ja siin sa kartsid, et seda kinni makstes võid kaotada minu.
Naine: Milline enesekindlus! Milline eneseusaldus!
Mees: Sa oled mind kogu elu armastanud ja samas häbenenud seda mulle tunnistada. Sa oled teeselnud külmust, asjalikkust ainult selleks, et pettekesta all edasi lõõmata.
Naine: Eksid. Minu leek on olnud nii suur, kui tugevasti on teda õhutatud. Ma olen vindunud aastaid ja lõõmanud hetki – mis võib veel ilusamat olla.
Mees: Ega sa ometi öelda ei taha, et sa selle blondi mehega... Räägi lõpuni.
Naine: Ah ikka üks pisike uss on puisesse südamesse pugenud. Ah ikkagi see uss uuristab, pureb natuke, ei anna sulle rahu, paneb sind piinlema. Kuidas ma tahaksin, et sa öösiti asemel vähkred, saamata und, luurad mu sabas, käid üksi laanes ulgumas. Kuidas ma tahan, et argipäevaolemus sust maha pestakse, et sa jääksid alasti oma tunnete ja kirgedega.
Mees: Eksid! Mind sa rööpast välja ei löö. Meil on liiga palju kogemusi, et veel mõnele ootamatule karile sattuda. Me teame üksteist liiga hästi, et meis endis veel mingeid ootamatusi oleks. Ükski nõrkus ja tugevus ei ole meie endi teada, vaid meie mõlemi teada.
Naine: Kui naiivne sa oled. Kus sa saad mind tunda, kui ma ennast isegi ei tunne. Sa usud, et me oleme elanud korralikku rahulikku ilusat abielu, et see on isegi musterabielu, nagu sinu musterfirma. Hing karjus tühjuse pärast ja armastus anus vastuarmastust. Aga seda armastust on elus nii vähe, jagatakse nii kiivalt, et temast kunagi ei jätku. Armastus on üheaegselt tärkamine ja loomine, häving ja põlemine.
Mees: Aa, nüüd ma mõistan. Sa pidid selle filosoofilise udu endale välja mõtlema selleks, et hoida ennast tasakaalus tegelikkuse ja väljamõeldise vahel. Sa lõid endale müütilise maailma, et olla seal kuninganna ja ronida kuldsele troonile ainult selleks, et proovida oma enesetunnet.
Naine: Kui sa arvad, et ma ainult fantaseerin, siis sa eksid. Korra isegi mõtlesin, mis oleks, kui sa sured.
Mees: Ma ei usu sind. See ei ole tõsi.
Naine: Kujutasin sind hommikul siin voodil kangestununa, klaasistunud silmad lakke vahtimas.
Mees: See on vale. Selle oled sa praegu välja mõelnud, et mulle viimane hoop anda. Sa oled mind kogu aeg armastanud, oma armastusega piinanud: sa oled mind ülendanud ja alandanud, et mul võimalust jahtuda poleks, kogu aeg luurel ja ärkvel olen.
Naine: Tema ei lubanud seda... tema, see pikk blond mees, kellega alasti meres ujumas käime. Tema ohverdas enda, et päästa sind; ta kadus. Tema reetmine oli hullem kui kidunud elu sinuga. Mulle ei jäänud palju võimalusi ja ma pidin talitama nii nagu poleks midagi juhtunud.
Mees: Me jutt on täna kuidagi naljakas, nagu oleksid ootamatult kokku saanud kaks täiesti erinevat inimest. Me oleme võõrad või olime võõrad? See praegune siin mõjub unenäona, millest peab ärkama, mis peab kord otsa saama. Aga kui see praegune ei ole unenägu, mis siis eelmine oli? Ja kuidas me siis ometi edasi elada saame?
Naine: Võibolla oleme valetanud kogu elu.
Mees: Võibolla on vale reaalsem kui elu. See on väljamõeldud maailm, kus oleme suuremad, otsusekindlamad, ohvrimeelsemad kui tegelikult.
Naine: Näed, sul on ka siin oma variant, oma lohutusvariant.
Mees: Prantsuse abielumehena ütleksin ma: “Madam, te olete täna sandilt halvas tujus. Mulle tundub, et viimasel ajal olete te tihti halvas tujus.”
Naine: Ära lora.
Mees: Isegi seda väikest stseeni ei suuda sa vastu pidada. Sa reedad enda; sellele ilusale muinasjutumingile vaatamata näen ma ainult sinu vana, kortsus nägu.
Naine: Aga ometi oled sa suisa pimedana seda hullupööra ihanud.
Mees: Kust sa seda võtad?
Naine: Kogu maailm ometi teab ju sellest.
Mees: Maailm ja sina maailma keskmes? Miks sa arvad, et sina oled just see kõige õigem ja ainsam? Ei! Sina olid ainult üks kääripooltest. Koos lõite te armastaja naise koondportree, sest te olite asendamatud ja täiendasite teineteist.
Naine: Sa valetad. Ma hoiatan, vale eest tuleb alati maksta. Sul ei ole kunagi hiilgavat fantaasiat olnud.
Mees: Oota, kuulata, kuigi naised kuulata ei oska. Naisi ei huvita loogika ja reaalsus, nad jälgivad ainult meeleolu. Neile on tähtis silmade värv, päikeselaik aknapraost, deodorandi lõhn...
Naine: Noh, lase tulla! Saja, kui müristanud oled!
Mees: Väiksena meeldis mulle naabriplika. Pikkade kondiste päevitamata jalgade pärast. Üksik laisk õhtu, tema tugitoolis, jalasääred välkumas...
Naine: Kes ta on?
Mees: Ei, sa ei saa seda kunagi teada. Sa ei ole seda väärt teada saama, sest sinu arvates olen ma lihtne tahumatu maamats, aga tema äratas minus uue inimese. Me käisime kontsertidel, teatris, kohvikus, varietees. See oli võrratu maailm, mis tõi minusse jälle elu, ja muutis ümbruse huvitavaks.
Naine: Samal ajal, kui sa mind kõige näärusemal kombel petsid, ootasin ma sind kodus ja kannatasin.
Mees: Ja ma nägin, kui ilusad põrandad on restoranidel, kui uhkelt liuglevad kelnerid kandikutega ja kui pöörasteks muutuvad naiste silmad, kui nad on mitu tundi seda õndsat alkoholinestet rüübanud.
Naine: Mõelda – alkoholinestet?
Mees: Jah, sa arvasid, et ma ei oska ennast väljendada, olen kidakeelne, paari pudeli õllega hakkan näost punetama ja ropendama. Aga ma olen tegelikult poeet, õitsevate aasade ja sulnide õhtute poeet.
Naine: Kes ta on?
Mees: Ei, kõike muud, mitte seda. Kasvõi neljaks, aga mitte ühtegi sõna. Sest ma armastan.
Naine: Ma tunnen sind liiga hästi, et taibata: sa tahad mind turri ajada, sa tahad mind vihas keemas näha. Aga näed, ma olen täiesti rahulik. Mu põskedel ei ole erutuspuna, mu käed ei värise, mu süda ei tao kiiremini kui ette nähtud. Ja tead, mispärast. See sinu jutt on kõik fantaasia, vilets poeesia, mis ei vääri kuulamist. Sa tahad ennast kujutada imeliku veidra monstrumina, aga tegelikult oled sa kõige tavalisem mees. Sa tahad olla ebamaine, aga oled
Mees: Kas sulle kunagi kahtlasena ei tundunud, et ma õhtuti kodus ei olnud, või õigemini tulin hilja, viinalõhnad juures? Kas sa tõesti arvasid, et ma teen mingeid ületunde, nagu ma sulle rääkisin? Et leiutame sõpradega mingit... See kõik oli väga primitiivne ja naiivne, aga ometi on just primitiivsel ja naiivsel valel naistele kõige suurem mõju.
Naine: Issand jumal, sinu juttu kuulates võib hulluks minna. Mulle tundub, et see on ju tobe, aga ma ei saa aru, miks peaksid seda tobedust mulle pidevalt külma järjekindlusega sisse süstima. Mis sa sellega saad? Mida sa loodad isegi siis, kui ma seda usun?
Mees: Ma ei looda midagi. Olen sinuga jagelemisest lihtsalt väsinud. Ja kui sa nii väga soovid, ei tee ma täna õhtul enam kordagi suud
Naine: Vilets nääitleja! Don Juan, elupõletaja! Mis rolli sa endale jälle välja mõtled?
Mees: Ma ei räägi enam ühtegi sõna. Jääb tugitooli tardunult istuma.
Naine: Tean kõiki su sõnu, kõiki mõtteid, ka peidetumaid. Isegi kui vaikid, tean ma, millest sa parajasti mõtled. Su vaikimine on nii kuuldav, et ei aita ka kõrvade sulgemine.
Me olemegi vist rohkem vaikinud kui rääkinud kõik need 25 aastat. Meie sõnad ongi liiga ära kulunud, liiga teada, nii et meile jääbki saatuseks vaikimine. Ja see ei ole kõige kurvem saatus, kui tõsiselt asjale mõelda. Rääkima õpitakse paari aastaga, vaikima terve elu.
Nüüd me siis vaikime, kaks mitte kunagi täisealiseks saavat inimest ja meil on hea olla; alles nüüd oleme avastanud vaikimise võlu.
Uksekella helin.
Naine: See on Fernan. Teadsin ju, et ta tuleb. Näed, järjekordselt oli mul õigus. Ema süda ütleb kõige täpsemini.
Oota-oota, ma kohe!
Või lähed sina avama? Või tahad ikka oma totrat komejanti edasi mängida?
Ma ko-he!
2. pilt
Meister: Olengi kohal!
Naine: Mina teid küll ei...
Meister: Te ju kutsusite mind.
Naine: Kuulge, siin on midagi...
Meister: On see teie aadress? On. Noh, kõik klapib ju.
Kus haige on? Aa, seal... Lubate te mul pilli kallale asuda?
Naine: Ma ei saa midagi aru.
Meister: Käkitegu. Esiteks polegi vaja aru saada, prouad, küll hiljem paistab.
Naine: Ah, te olete siis tõeline televiisoriparandaja.
Meister: Na-nah. Võin ma oma tööriistad siia lauanukile laotada? Pöördub tugitoolis istuva mehe poole. Vabandust, teid ma ei märganud.
Naine: Ta on kurt, ärge laske ennast eksitada.
Meister: Na-nah.
Naine: Ja te tulite kutse peale? Just täna? Sellisel päeval?
Meister: Na-nah.
Naine: Segab see, kui ma teiega räägin?
Meister: Mitte põrmugi.
Naine: Me mehega ei oska selle... pilliga kunagi ümber käia. Me lausa imetleme niisuguseid inimesi, kes... kuulge, televiisor näitab ju! Teie käes on see... käkitegu, nagu te ütlesite.
Meister: Na-nah!
Naine: Kas te ei istuks korraks lauda? Muidugi, kui teil midagi selle vastu ei ole ja tormama ei pea.
Meister: Võib kah.
Naine: Kuidas see teil nii... käkitegu... Kindlasti on siin mõni saladus.
Meister: Ma olen nõid.
Naine: Te loete sõnu peale?
Meister: Mu sõrmeotsades on bioväljad. Ma taipan kohe, kus midagi häda on.
Naine: Palun võtke vasikarinda. Kukeseened marinaadis. Ja veinitort.
Meister: Mis tähtis sündmus teil siin on?
Naine: Ei mingit.
Meister: Need kaheksa taldrikut ja süütamata küünlad... Te ootate kedagi?
Naine: Ei, ei oota.
Meister: Ega te ei taha puru silma ajada, te sööte iga päev nii?
Naine: Me sööme iga päev nii.
Meister: Siis olete püstirikas. Või hull. Ja mõelda, need noad-kahvlid on ju puhtast hõbedast. Kus alles ränk raha!
Teate, pange need kahvlid ära. Mul hakkab hirmus hirm...
Naine: Mida te nüüd...
Meister: Ma kardan, et ma võin mõne endaga kaasa võtta. Jaa, märkamatult. See tähendab, endale märkamatult. Kodus äkki avastad, et mõni... ja on taskus.
Ma tahan kangesti rikkaks saada. Kogu elu olen igatsenud rikkust.
Naine: Kui teie sõrmeotsades on... Te olete ju geenius. Ja televiisoreid läheb ju igalpool rikki.
Meister: Inimesed on kröösused. Inimesed ei anna. Nad koonerdavad viimasst veeringut.
Naine: Tõstame veel kord klaasi.
Meister: Äkki... papi...?
Naine: Ärge pange tähele.
Meister: Na-nah! Kui te just nii arvate, prouad. Televussi terviseks, prouad.
Naine: Ja nüüd minu terviseks ka.
Meister: Äkki papi pahandab?
Naine: Võin ma sulle sina öelda? Nii on kodusem.
Meister: Pergeli päralt, minu mõte. Sa oled täitsa...
Naine: Noh, kes ma siis olen?
Meister: Sa oled täitsa eit. Ära pahanda, nii on meil pruugiks naisi kutsuda. Aga ütle nüüd, ega... papi pragama ei pista? Nüüd on täitsa miska olemine. Nüüd tahaks kangesti telefoniposte maa seest välja kangutada.
Naine: Kuulsin ma õigesti – telefoniposte? Oled sa siis ka varem neidsamuseid... telefoniposte välja kangutamas käinud?
Meister: Iga kord, kui ma viina võtan, tuleb sihuke tahtmine peale.
Naine: Aga ka mina tahan midagi. Ütle, kas sa täidad, kui ma väga tahan?
Meister: Kui väga, siis täidan.
Naine: Suudle mind.
Meister: Aga papi?
Naine: Näed ju, papi vahib televiisorit ja tal pole aega millegi muu jaoks.
Meister: Ma... ma... Na-nah!
Naine: See ei ole sugugi keeruline. Käsi minu seljale... nii... surud ennast mu vastu... teine käsi võib aeglaselt allapoole laskuda ja siis...
Meister: Kuradi pärgel, täitsa mutt!
Naine: Aitab nüüd, kallis, sa vajutad mu kondid päris puruks. Nüüd ma tahan tantsida. Otsi sealt midagi. Ma armastan valssi... valssi...
Meister: Aga papi?
Naine: Ütlesin ju, et ta on kurt.
Lindimuusika.
Meister: Kas daamed on nõus härradega üks tuur tegema?
Naine: Kui kaua ma pole tantsinud, kui kaua! Sa tantsid põrgulikult hästi.
Meister: Sina kah. Võin ma sulle midagi öelda? Mulle meeldivad ikka kõmmadijaa lood, kus rohkem särtsu. Noh, roki moodi...
Naine: Oh, ma olen nii väsinud... nii... mu pea...
Meister: Kuidas tahaks nüüd vihtuda. Ainult need tööriided, need segavad, need on vastikud.
Naine: Võta siit kapist mõned minu mehe omad.
Meister: Kas ikka...?
Naine: Ütlesin sulle selge sõnaga – võta!
Meister: Na-nah! Ma olen tahtnud alati rikas mees olla. Ma olen tahtnud alati hästi riides käia. Oma korteris värvisin lae mustaks... ja põranda valgeks... ja külmkapi ka mustaks... Ma tahan alati hästi riides käia.
Kohe kui sisse astusin, nägin, siin puudub mehe käsi. Laua peab akna alla tarima, televiisori teise seina tassima, tugitooli võib ukse taha visata. Ja lae võib samuti mustaks värvida. Mehe poole. Aga mida sina sest arvad, vana põnn?
Mees: Te ütlesite mulle põnn?
Meister: Vabandust. Ma ei teadnud, et te kuulete, mulle öeldi, et te...
Mees: Ja mis te siin minu ülikonnas teete... Röövimine otse oma nina all.
Meister: Korda veel seda sõna, põnn! Ja pea meeles, ma ei andesta seda sulle nii kergesti, ma võin su ukse taha kihutada. Ma ei ole kunagi kedagi röövinud ega ühtegi võõrast asja loata võtnud. Püksid on natuke laiad, need tõmbame kokku, pintsak selja tagant kah lotendab, aga kui siil vahelt ära võtta, siis... Mis need püksid käivad traksidega? Kas sellel idioodil pole ühtegi paari pükse, mida saab rihmaga kanda?
Mees: Mida see siis ülepeakaela tähendab: on mulle jäetud veel õigus küsida seda oma kodus, oma tugitoolis?
Naine: Võta kohe mu mehe riided seljast ja kao ukse taha.
Meister: Mis siin sünnib? Mis siin
Naine: Tee ruttu, mul ei ole aega oodata.
Meister: Kas daamed ei suvatse selga pöörata, kui härrad riideid vahetavad?
Naine: Ma loen kolmeni. Kui sa siis länud ei ole, löön ma su oma käega maha. Üks...
Meister: Pea, pea, lähen juba, näed ju. Ma ei saa ainult aru, kuidas üks eit võib nii ruttu värvi vahetada. Ja üldse, mis punker see siin on? Kes siin käivad? Miks juuakse siin kristallpokaalidest, miks süüakse täishõbedast nugade-kahvlitega? Pidage meeles, te olete mul peos. Ma ei hakka oma suud kinni hoidma. Ma pasundan igale oole, kus vaja, kuidas mind siia meelitati ja alasti võeti. Ma olen läbinisti reaaliinimene ja ma ei salli vusserdusi.
Tormab minema.
Mees: Vähemalt lõpp oli sul hiilgav. Sa ajasid tal hirmu nahka, ta toppis oma kodinad pahupidi selga ja kadus.
Naine: Ma oleksingi ta maha löönud.
Mees: Ei, sa ei oleks teda maha löönud, sa oleksid talle uue klaasi veini andnud.
Naine: Sina kutsusid ta meelega just minu juubelipääeval, et purustada see viimane ilus hetks minu elus.
Mees: Mis sa nüüd! Neil on oma graafikud, kutsuja kuupääevi ja kellaaegu nad ei arvesta. Vaata, televiisor on jälle... Ei näe ju mitte midagi. Äkki oli ta mõni šarlatan?
Naine: Pean ma ta tänavalt tagasi tooma?
Mees: Ma keeran ukse kinni ja peidan võtme ära.
Naine: Aga kui ta ongi nõid? Ta ei vaja võtit, ta ei vaja ust, ta tuleb, imbub siitsamast lukuaugussst läbi, ta täidab ruumi, ta täidab meievahelise ruumi.
Mees: Ah, unustame kord juba selle ebameeldiva vahejuhtumi. Inimeste kooselu ongi pidev unustamine, pidev uskumine miskisse suuremasse ja tähtsamasse. Võibolla petame ennast kogu aeg, uskudes, et oleme õnnelikud, aga tegelikult oleme me väga üksikud. Ju ei ole meilegi antud õigust üle astuda meeste ja naiste sajanditepikkuse vastuollu piirist, kuigi me oleme pidanud seda naiivselt oma ülesandeks.
Ma ei salli neid ilusasti laotud halge. See ei ole eht. Ma süütan kaminasse tule.
Naine: Kuidas ma unistasin sellest päevast ja kuidas ma kartsin seda päeva! Aga nüüd hakkab ta mööda saama, jumal temaga! Mulle on siiski juubelikõne peetud, aitäh selle eest. See on soojalt mõeldud, ja ma ise olen niivõrd kalgistunud, et ma ainult mõistan, aga ei tunneta seda. Meil oleks vaja vist veelkor elus tutvuda, armuda, lapsi soetada, neid üles kasvatada ja neist lahkuda. Ma tunnen, et võin olla veel kord täiesti värske ja süttimiskõlvuline. Terve maailm on ootusi täis ja mina see üks, nii oluline, nii pisike ja suur samas.
Aitäh sulle vabiseva tuleleegi eest – tuli on mulle väga tähtis, see teeb kurvaks, aga ka rõõmsaks. See nagu põletab ja soojendab korraga.
Aga miks sa vikid? Või jälle mängid seda totrat vaikimismängu?
Mees: Lihtsalt kuulan sind. Ma pole kuulnud sind veel kunagi nii ilusasti kõnelemas. Võibolla pole ma osanud sind kuulata, võibolla olen otsinud sinu sõnades ainult mingit argist informatsiooni. Ma olen näinud sind naisena, aga ma peaksin kujutama sind taevase olendina. Taevatähena. Kuuna. Päikesena. Millised imalad tühjad sõnad! Ma olen täna kuidagi täiesti liimist
Naine: Sellepärast, et sa kardad olla sa ise. Sa kardad olla liiga hea, liiga lüüriline, liiga armastusväärne. Sa oled oma näo ette tõmmanud argipääääevaselt väsinud abielumehe maski. Sa arvad, et see on normaalne, ilus ja mõõdukas. Aga kui sa reedad enda – või kujutad ennast reetvat – siis oled sa palju ilusam. Sest siis avastan ma ka endas needsamd iseloomujooned, aga nende varjus veel väikluse, alatuse, õeluse. Nende vohavad väädid on alguse saanud imetillukestest seemnetest. Ja me kanname neid seemneid kogu aeg kaasas, kastame neid iga päev, iga tund, et nad idanemisvõimelised oleksid.
Uksekella helin.
Mees: Olgu mis on, ust avama ma ei lähe. Ja ei luba ka sind.
Naine: Aga kui ta ukse maha murrab? Muidugi ei taha ma öelda, et see peaks tingimata tema olema.
Mees: Ei, seda ta ei tee. Ta on selleks liiga arg. Ta tahab rikastuda, krahvi mängida ja sellepärast ei ole tal teist teed kui kuulekus, alandlikkus ja jõhkrus. Ta ei astu kunagi juriidiliste seaduste vastu, sest ta teab, et sellega kaugeneb ta oma põhieesmärgist. Ta on julm ja kaval. Temas ei ole röövli riski.
Naine: Aga sa unustad temas mehe. Kui mees on oma saagi kätte saanud ja see äkki nii kergesti küünte vahelt pudeneb, siis on ta haavatud kotkas, kes ei hooli miskist, sööstes uuesti saagi kallale. Ta võib tulla andekspaluja ilmega, teades, et naised just sellest kõige rohkem unistavad.
Uus uksekella helin.
Mees: Palugu, see mulle isegi meeldiks. Ma laseksin tal roomates vingerdada televiisori juurde, et ta selle ära parandaks.
Ukse avamine, ebaselged repliigid.
Naine: Telegrammitooja oli. “Kallis ema. Ma ei saanud kuidagi ära sõita. Liida kutsus enda juurde. Suudlen, Fernan.” Noh, näed, kellel oli õigus: Fernan.
Mees: Sünnitunnistusel seisab Ferdinand.
Naine: Sa ei tea midagi. Vaata ise, selgelt öeldud, “suudlen, Fernan”. Aga kes see Liida on?
Mees: Kust mina tean. Mis sa koga aeg minu käest pärid, kui ta sinu poeg pidi olema. Ferdinand teab ise, mis ta teeb.
Naine: Arvasin juba, et ta on haigeks jäänud. Aga ta pole haige, jumal tänatud. Ma tundsin kohe, et ta mõtleb minule.
Oh issand küll, tort on ju proovimata. Aga mis sest, aega on ju külluses. Tõstame parem veiniklaasi; ma tunnen, et Fernan mõtleb praegu minu peale.
Mees: Mulle tundub, et sa meelga vehid selle Fernaniga. Ta nimi on ju Ferdinand ja tead seda ise väga hästi.
Naine: Fernan. Kas jälle hakkab kõik otsasst peale?
Mees: Ferdinand, ütlen ma.
Naine: Fernan... Fernan... Fernan...
3. pilt
Vahepeal on möödunud mitu tundi. Tuba on pime ja vaikne; ainult mees magab vahepeal norsates tugitoolis.
Äkki lõikab sellest öisest vaikusest läbi telefonihelin. Mees virgub, aga suigub uuesti. Telefonihelin kostub üha tüütumalt...
Kõige esimesena on ärganud Naine. Ta tuleb magamistoast öösärgi väel ja hakkab Meest raputama.
Naine: Kuule, seal helistatakse.
Mees: Kus seal? Tukub edasi.
Naine teeb ebamäärase liigutuse ukse ja telefoni suunas: Noh, seal.
Mees: Mis sest. Magab edasi.
Naine kõnnib närviliselt toa ühest nurgast teise, ise pomisedes: “Kohe, kohe!” See pomin muutub rituaaliks, Naine ei mõtlegi telefonitoru võtta.
Mees virgemalt: Telefon! Kuuled ometi!
Naine: Ja siis?
Mees jääb uuesti tukkuma.
Naine: Niisugune sa siis oled, südametu egoist.
Mees: Mis sa ütlesid? Kes?
Naine: Sina.
Mees on nüüd lõplikult virge. Tõuseb ja käib toas edasi-tagasi omaette pahuralt nohisedes.
Mees: Põhimõtteliselt ei tõsta ma seda toru. Öösel kell 2...
Mida veel välja ei mõtle!
Naine: Palun sind.
Mees: Aga miks sa siis ise telefoni ei võta?
Naine: Ma kardan.
Mees: Mida?
Naine: Ma ei tea, mida... lihtsalt eelaimdus. Kallis, võibolla on sul õigus, et meil ei ole seda kõnet üldse vaja, kellel on meiega keset ööd asja!
Mees: Aga äkki on see sinuga seotud. Töökaaslased märkavad, et on sinu juubel ja...
Naine: Öösel?
Mees: Öösel või päeval, mis vahe sest. Läheb täis otsustavust telefoni juurde ja võtab toru. Täiesti vait. Keegi ei räägi.
Valgussõõri on ilmunud Ferdinand, paljaksaetud peaga kombinesoonis noormees. Temaga vallatleb kogu aeg paar aastat noorem tugevasti värvitud tüdruk.
Ferdinand: Isa, see olen mina...
Mees: Sina, Ferdinand... südaööl...? Mis sinuga juhtunud on?
Vaikus.
Naine: Anna toru siia.
Mees: Ma ei ole lõpetanud.
Naine: Anna siia. Näed ju, et ta ei taha sinuga rääkida. Rebib telefonitoru enda kätte. Fernan, kuuled mind? Ega sa, Fernan, haige ei ole? Küll oli kohutav öö, ma nägin sind unes.
Mees: Jäta oma uni ja küsi, mis
Naine Mehele: Ära sega mind, ma ei kuule midagi. Fernan, tahad sa süüa? Kohe süüa? laud on kaetud. Eile oli meil hulk rahvast koos – tead ju ikka neid sünnipäevi, tahad või ei taha, inimesed astuvad läbi – aga midagi pidi järele jääma ka. Saad sa kohe siia tulla?
Mees: Ära tembuta, Ferdinand. Ma teadsin, et sa siin oled. Telegrammil ei olnud
Ferdinand: Kõik on kõige paremas korras, isa. Ma olen õnnelik. Rahul.
Mees: Kui sa oleksid õnnelik ja rahul, poleks sa kunagi helistanud. Pealegi südaööl.
Ferdinand: Ma olen õnnelik ja rahul.
Naine: Ära pane isa torinat tähele. Viimasel ajal on ta teinekord närviline ja tujust ära, ei tea isegi, millest. Väga hea, et sa selle... Liida... juurde kauaks ei jäänud. Või loobusid üldse minekust?
Ferdinand: Kallis ema, ma ei oska enam poeg olla. Ma olllin nii kaua sda oma iseseisvumist oodanud, et kui see kätte tuli, kadusid jalad alt. Ma jäin hõljuma.
Mees:
Naine: Kuidas hõljuma? Kus sa hõljud?
Ferdinand: Ma räägin vist segast juttu, aga eks seegi näita, et ma pole enam poisinolk, keda te ikka veel minus ette kujutate. Ma ei oska enam kuuletuda ja sellest on mul kahju. Ma olen õppinud vihkama teatavaid nähtusi elus. See meie korter seal tundus mulle kõige mullema väikekodanluse pesana. See kristall... ja see iga-aastane tapeedivahetamine... Nüüd ma taipan, et see polnud see, mida oleks tulnud vihata. Aga nüüd on juba hilja: ma ei tea, mida armastada. Vihkamise ma õppisin selgeks, armastamist mitte...
Liida: Tee siva... Lubasid ju ometi...
Mees:
Naine: Kes seal vahele segab? Kuulata võõraid kõnesid pealt, häbi teil pole...
Liida: Mina olen Liida. Pange oma poisile aru pähe, et ta rutem vehkat teeks.
Ferdinand:
Mees:
Naine: Ei, Fernan ei lähe kuhugi. Ta lubas siia tulla. Ta on väsinud, tal on kõht tühi, ta tunneb ennast halvasti. Võibolla palavikki.
Ferdinand:
Mees: Ah teie oletegi siis Liida...
Naine: Mis “ah-oletegi”? Mida su paps sellega mõtleb, Ferro?
Ferdinand:
Mees: Mis kuradi Ferro!
Liida: Ferro, mis sa seal venitad. Räägi see tapmislugu ära.
Naine:
Ferdinand:
Mees: Siis ikkagi...
Naine tõrjub Mehe kõrvale: Ütle, Fernan, juhtus sul midagi? Räägi oma emale kõik nii nagu oli. Oma ema sa ju usaldad, oma armsat ema.
Liida: Noh, tee suu
Naine: Liida, rääkige ise, kui Fernan ei suuda...
Liida: Õhtul pidime sõitma külla... sõbra isa autoga... ja siis see juhtus... Ta nägu oli verine, silmad klaasistunud...
Mees: Politseisse teatasite?
Liida: Ferro, räägi ise... noh, sul tuleb see paremini välja... klaasistunud silmad... Ta karjus...
Mees: Karjus... siis elus?
Liida: Ei, ei, see oli algul... Siis ta ei karjunud enam üldse, siis oli ta valmis.
Naine: Seda siis see unenägu tähendas.
Ferdinand: Te ei vastanud: politseisse teatasite?
Mees: Ei, ei. Selles see asi ongi. Sellepärast me siin olemegi. Meil on raha vaja ja kohe... Me peame põgenema.
Naine: Jumal küll, kuhu põgenema? Kuhu?
Telefonikõne katkemine. Ühes sellega kaovad Ferdinand ja Liida pimedusse.
Naine: See siis on see sinu kuulus kasvatus. Hea, tark, metoodiliselt läbimõeldud...
Mees: Mitte rohkem kui sinu oma.
Naine: Ta on täpselt sinusse läinud.
Mees: Taga targemaks!
Naine: Ma räägin sellest, et te ei oska suhelda. Nii kui ta sinu häält kuulis, viskas ta toru ära.
MeMind ei huvitagi, mida ta seal oma vabanduseks kokku keerutab.es:
Naine: Oma poeg ei huvita ka?
Mees: Saa aru, ma olen murest lausa hulluks minemas. Ka mina olen süüdi. Alati oli mul kiire, kunagi ei tulnud vaba aega, et temaga tõsisemalt kõnelda. Ma jäin rahule sellega, et ta ülikooli läks ega vaevunud vaatama, kuidas tal seal läheb. Aga naeeeeruväärne oleks olnud ka see, kui ma oleksin võtnud lasteaiatädi rolli.
Naine: Ka isarollist oleks jätkunud küllalt.
Mees: Mis ma siis sina srvates oleksin pidanud tegema? Sõitnud tema juurde, patsutanud õlale, ja teinud kaks pudelit õlut välja? Ja siis koos selle autoga uppi käinud.
Ma kuulun nende hulka, kes ei hala. Minu kasvatusprobleemid lahendaks rihm ja paljas tagumik.
Naine: Ütle, see võis olla mingi kokkusattumine, õnnetu juhus? Kui palju juhtub maailmas õnnetusi, kus keegi pole süüdi.
Mees: Ta oli täis.
Naine: Kust sa selle võtad?
Mees: Noh, oletame, et ta oli kaine – oletame seda... Kas see kaine inimene võtaks sõbra isa auto ja...?
Naine: Kui ta poleks kaine, ks see sõbra isa oleks üldse autot andnud?
Mees: Aga kes sulle seda ütles, et tale anti?
Naine: Nüüd annad sa talle viimase hoobi. Nüüd süüdistad sa teda ka veel varguses.
Mees: Hea küll, hea küll! Oletame, et ta ei võtnud seda autot ise, see talle anti. Aga miski ju ei muutu. Ta on inimese tapja.
Naine: Eelkõige on ta meie poeg.
Mees: Seda enam peab meis jõudu olema jääda ausateks.
Naine: Ei, sa ei aruta kui isa. Isegi kui kohtunik sa ei aruta. Me ei tea ju, kas oli tegemist õnnetusjuhtumiga. Purjuspea sõiduga. Või mingi muu võimalusega. Ja mis me teame sellest inimesest, kes alla jäi? Võibolla oli ta joodik, kes ihkaski siit ilmast lahkuda. Ta heitis ennast meelega pimedas sinna tee peale siruli.
Mees: Taga targemaks. Nüüd kujutad sa Ferdinandi juba heategijana. Inimene tahtis sellest maisest elust
Naine: Nimeta mõni fakt, mis minu oletuse ümber lükkaks.
Mees: Ka sel juhul pole poeg muud kui...
Naine: Noh, näed! Sa ei viitsi teha midagi poja heaks, sa ei viitsi isegi mõelda tema kasuks. Sulle on ta ükskama.
Mees: Alles õhtul matsime me sõjakirve sügavale maase ja juba taod sa jälle lahingutrummi. Aga mida oled sina poja jaoks siis teinud? Mida sa kavatsed?
Naine: Ma kraabin selle raha kokku ja lasen tal kaduda. Siin on hõbenoad-kahvlid (loobib neid hooletult laual edasi-tagasi), siin ema kuldsõrmus... Mida veel saaks teha? Midagi peaks maha müüma. Kui ehk mööbli? See on küll vana väärtusetu kolu, aga mõne krooni ehk ikka saab. Klaverist võime loobuda. Meist kellestki pole õiget mängijat, nii et on isegi hea, kui selle jalust ära saab. Siis see antiiktugitool...
Mees: Seda ära puutu. See oli mu isa lemmiktugitool. Töölt tulles armastas ta alati sellel kiikuda.
Naine:
Uus telefonihelin. Naine tormab esimesena juurde ja haarab toru.
Ferdinand ja liida on ilmunud valgussõõri.
Ferdinand: Ma pean rääkima tõtt. Autoõnnetus oli, aga ohvrit ei ole, ei ole ühtegi allaaetut...
Naine: Kuhu ta siis kadus?
Ferdinand: Selle me mõtlesime välja. Surm, see on midagi väga mõjuvat ja konkreetset...
Naine: Ja järelikult ka raha ei ole vaja?
Mees: Just raha pärast mõtlesime ta välja. Raha või trellid. Selle professori auto peame me kinni plettima.
Naine: Vaatasin lauahõbeda üle... Mööbli müün maha... Ehk on sulgi toetusrahadest säästu.
Ferdinand: Mis säästu, ema... Ma pole enam ammu üliõpilane.
Mul pole punast krossigi hinge taga.
Naine: Aga mida sa siis, kallis Ferdinand, teed? Oled tööle läinud?
Ferdinand: Meie Liidaga...
Naine: Ma tahan kuulda, mida sina teed.
Ferdinand: Kuidas juhtub. Mõnikoord “turuvarblane”, mõnikord katlakütja...
Naine: Ja see Liida on kogu aeg sinu juures?
Ferdinand: Ma armastan teda.
Naine: Ja mida te peale hakkate?
Ferdinand: Elama.
Naine: Mida see tähendab? Seleta lähemalt.
Ferdinand: Mulle meeldib temas kõige rohkem, et ta ei ole mingi emantsipeerunud tüüp. Ta on läbinisti naine. Me toome jälle siia maailma tagasi armastuse, naise ja mehe.
Naine: Aga naised ja mehed on ju elu algusest peale olnud. Nendeta ei oleks elu jätkumist.
Ferdinand: Siiani on kõik olnud rööloomad. Ema ja isa, ma mäletan teid ainult tööd rabamas. Isa läks hommikul vara ja tuli õhtul hilja, väsinud, tülpinud, meiega, lastega ta peaaegu üldse ei rääkinud. Sina, ema, oled meelde jäänud ainult küpsetavana, keetvana, nõeluvana. Nii kui sa lasteaiast koju tulid, tormasid kööki või õmblusmasina taha või... Ma ei mäleta, et sa oleksid mõnda muinasjuttu jutustanud, kuigi sa võisid seda teha. Ma ei mäleta isegi seda, et sa oleksid pead paitanud. Sa muidugi paitasid, aga ma räägin, et ma ei mäleta seda.
Naine: Tööta ei saa siin ilmas midagi. Tööta pole armastust ega vihkamist.
Ferdinand: Aga me ei teha olla töö orjad, mingi ettevalmistus uueks eluks. Me tahame ise elada.
Ema, kas annad siis raha? Annad eks?...
Naine: Ma püüan, Ferdinand... Ma helistan kohe Komisjonärile...
Ferdinand: Nägemiseni, ema! Suudlen sind.
Telefonikõne lõpp. Ühtlasi kaovad Ferdinand ja Liida pimedusse. Telefonikõnestseenid võivad lahendatud olla ka omavahelise tantsuna.
Mees: Ja mida sa nüüd mõtled peale hakata?
Naine: Komisjonärile helistada, nagu sa kuulsid. Kogu selle krempli maha müüa.
Mees: Ogaraks läinud! Vastutustunde kaotanud!
Naine: Vastupidi. Ma teen seda poja pääärast.
Mees: Pean midagi otsusttavat ette võtma. Kiirabisse, hullumajja hellistada?
Naine: Helista.
Mees: Ja sa ütled seda nii stoilise rahuga.
Naine: Jah. Mul ei ole karta midagi.
Mees: Ma räägin, et viimasel ajal oled hakanud veidralt käituma. Mõnikord ripud sa laes, pea allapoole. Täna öösel otsustasid müüa mööbli. Mis homme juhtub, seda ei või keegi ette teada.
Naine: Ja mida veel?
Mees: Kas siis sellest ei aita? Minu meelest on siin fakte juba üle igasuguse piiri.
Naine: Aga põhilise fakti oled unustanud.
Mees: Millise?
Naine: Õhtul tulid sa koju juua täis – järjekordselt juua täis – ja lubasid mu maha lüüa.
Mees: Ogaraks läinud! Päeva jooksul ei ole ma üldse jalga majast välja saanud.
Naine: Ah nii, ütleb sanitar. Või mitte kordagi? Ja ühtegi tilka pole te ka võtnud, eks ole? Hakkame astuma.
Mees: See on mu naise juubel, kinnitan ma. Ja ka sel puhul lubasin ma ainult mõne pitsi.
Naine: Kas tõesti mõne, küsib see tarmuks sanitar. Aga kuidas siis selle tapmisähvardusega jääb?
Mees: Lollus, totrus!
Naine: Noh, näed, kohe näed. Seda oligi vaja tõestada.
Mees: Ütlesin ju seda naljaks.
Naine: Naljaks, küsib sanitar. Kas sellel mehel on tihti taolised naljahood?
Mees: Kuule, tule ometi mõistuse juurde. Püüame arutada rahulikult, ilma emotsioonideta.
Naine: Emotsioonideta, kui mängus on poja saatus?
Mees: Jälle käänad sa kõik pea peale.
Naine: Ma ütlesin, me müüme kogu selle krempli maha. Ja otsekohe. või on sul ikka veel mõni eriarvamus?
Mees: Mõtled sa sed tõsiselt?
Naine: Loomulikult.
Mees: Siis arvesta – mina olen mängust väljas. Mind ei ole olemas. Ma olen surnud. Vähemalt sinu jaoks.
Naine: Seda parem.
Mees: Misasja?
Naine: Surnutega, arvan ma, on lihtsam asju ajada. Surnud mõistavad elavate vajadusi paremini.
4. pilt
Uksekella helin. Naine läheb avama. Sisse astub Komisjonär, kes on üllatavalt Meistri nägu. Ta ei ütle musta ega valget, vaid jääb ukse kõrvale seisma.
Naine: Te olete siis see...
Komisjonär: Komisjonär.
Naine: Astuge edasi. Riputage mantel nagisse ja võtke istet selles tugitoolis. Minu mehe isa armastas siin...
Komisjonär: Ei huvita.
Naine: Õieti ei kavatsenud ma temast pikalt rääkida.
Komisjonär: Kui te, prouad, arvate sellega tooli hinda üles kruttida, siis eksite.
Naine: Loomulikult mitte seda. Tool ise on väga väärtuslik, ampiir, 19. sajandi algus.
Vana kresla.Komisjonär:
Naine: Sel juhul ei müü ma siin midagi.
Komisjonär: Mis te siin keeruttate! Te ei lase isegi öösel inimest magada, te lööte ta üles just siis, kui tal on kõige parem uni. Loodetavasti te teate, et öised taksid on odavamad kui päevased.
Naine: Tekkis probleeme, asja ei saanud enam edasi lükata.
Komisjonär: Ha-haa!
Naine: Te ei usu?
Komisjonär: Kõik nad räägivad nii.
Naine: Mu mees sai Ameerikast päranduse, suure päranduse. Me mõtlesime, et me ostame uue mööbli.
Komisjonär: Öösel?
Naine: Esialgu küll mitte, meil olid hoopis teised kavad... Siis aga ta ootamatult suri.
Komisjonär: Kes?
Naine: Minu mees muidugi.
Komisjonär: Mis te keerutate! Müüte te siis või ei?
Naine: Lähme nüüd mõne teise eseme juurde.
Komisjonär: Mind huvitab tugitool.
Naine: Võtaksite ehk ikkagi mantli seljast.
Komisjonär: Minu elukutse on sehvt, mul ei ole aega.
Naine: Naine ootab?
Komisjonär: Jumal küll! Olen ma siia pihtma tulnud?
Naine: Vabandage naiselikku uudishimu.
Komisjonär: Naistega on halb sehvti ajada.
Naine: Miks?
Komisjonär: Nende käest saab odavamini, aga nad kukuvad lobisema.
Naine: Teil ei ole naist?
Komisjonär: Kuulge, kui te ei lõpeta, lahkun ma otsekohe.
Naine: Tegelikult pole te sugugi ebasümpaatne inimene.
Komisjonär: Ha-haa!
Naine: Mekite ehk siit laualt midagi. Vasikarind, kukeseened marinaadis, veinitort.
Komisjonär: Vein? Ei.
Naine: Veinitort. Midagi suupärast ja originaalset, mida te elus pole veel proovinud.
Komisjonär: Enne sehvt!
Naine: Noh, hüva – kui enne, siis enne. Tool – 500 krooni.
Komisjonär: 500? Peast põrunud. Selle hind on 50, mitte sent rohkem.
Naine: Ampiir, 19. sajandi algus...
Komisjonär: Te võite selle ampiiri sisse soolata. Keda te tõmbate. mind kui spetsialisti? Mul on ometi kõrgem kunstiharidus.
Naine: Oos, seda ma oletasin.
Komisjonär: Teie?
Naine: Teie näos on midagi intelligentset. Ma taipasin kohe, et te pole lihtne komisjonär.
Komisjonär: 50 krooni ja mitte üks sent rohkem.
Naine: Aga see puhveet?
Komisjonär: Stiilitu, koi sees käinud...
Naine: Klaver?
Komisjonär: Ära taotud. Odav saksa töö. Vana pakk.
Naine: Ja see seinakell?
Komisjonär: Kolmanda järgu Pariisi kellassepa haltuura. Kolm päeva käib õigesti, viis valesti...
Naine: See antiikmagamisvoodi? Tulge vaadake siia tuppa.
Komisjonär: Odav ennesõjaaegne tellimistöö, kehv erameister. See seal, kes seal on?
Naine: Mu mees.
Komisjonär: Jumal küll, ta on tõepoolest surnud. Veini on?
Naine: Veinitorti?
Komisjonär: Ei, veini. Läheb laua juurde ja kallab endale kaks klaasi järgemööda. Kõige rohkem kardan ma surnuid. Nad kummitavad.
Naine: Tema ei kummita.
Komisjonär: Olete te kindel?
Naine: Enne kui see juhtus, andis ta ausõna.
Komisjonär: Seda, mida elavad annavad, ei pruugi surnud täita.
Naine: Ka kummitustega on teil suured kogemused?
Komisjonär: Mõnesugused. Ma maalisin kord ühe pildi tontidest. Sellest ajast peale.
Naine: Tõeline kunstihing!
Komisjonär: Ärge hingest rääkige. Tsss!
Naine: Tahtsin öelda, et te olete tõeline looja. Miks pidite te sellise vana prahi ülesostja elukutse valima?
Komisjonär: Naine sundis.
Naine: Milliste vahenditega? Ähvardustega?
Komisjonär: Ta lubas mu maha jätta, kui ma kunstiga edasi tegelen. Kunstiga tegelevad hädavaresed, ütleb ta. Ma pidin valima mingi tavalisema, tänapäevasema elukutse.
Naine: Ja ometi oleks võinud teist suur kunstnik saada.
Komisjonär: Arvate? Ilma töid nägemata?
Naine: Intuitsioon. Ma oskan mehi läbi näha.
Komisjonär: Te olete tore naine, ma tunnistan seda. Aga kui te arvate, et mind mõjutada saate...
Naine: Jätan ma sellise mulje? Tegelikult ei huvita mind müük mitte põrmugi. Ma olen nüüd rikas lesk nagu te aimata võite. Mingil määral olen huvitatud vaid oma mälestuste lahtisaamisest. Palju rohkem aga köidab mind eluline kontakt, inimene kui selline, ainueksemplar. Mul ei ole tähtis, kas ma selle mööbli müün, mul on tähtis, et tulite teie, kellega saab meeldivalt vestelda. Üksindus on ju kõige õudsem siin maailmas. Muuseas, mul oli eile sünnipäev ja ma võõtsin oma kulinaarsed memuaarid kokku, et midagi teha. Ma saan aru, et teiesugusele kaunishingele on see kõik lapsikult tobe, aga ometi ei saa ma
Võin ma teile veel veini kallata?
Komisjonär: Selle kordumatu öö terviseks.
Naine: Nagu te aru saate, pole ma enam noor. See võimaldab mul maailma vaadata erapooletult, rahulikult ja huviga. Ma tegelen jooga ja meditatsiooniharjutustega. Ega teie selle vastu pole, et ma muusika mängima panen?
Hakkab kostma tugevat muusikat.
Komisjonär: Prouad... Kas tasemini ei saa? See äratab isegi su... ei taha valjusti öelda, aga ma arvan, et te taipate, mida ma mõtlen.
Naine: Nüüd ma tahan tantsida. Ma armastan valssi... valssi...
Komisjonär: Kas daamed on nõus härradega koos tuuri tegema?
Naine: Kui kaua ma pole tantsinud, kui kaua! Sa tantsid põrgulikult hästi.
Komisjonär: Sina kah. Võin ma sulle midagi öelda? Mulle meeldivad ikka kõmmadijaa lood, kus rohkem särtsu. Noh, rokimoodi...
Selle tantsu ajal on ilmunud magamistoa uksele Mees, ülikond korralikult seljas, mantel üll, kohver käes. Ta tahab märkamatult lahkuda, aga komisjonär näeb teda; ta laseb karjudes Naisest lahti ja jookseb toa nurka, peites näo kätesse.
Naine: Kuhu nüüd? Öösel?
Ta tahab Mehele järele joosta, aga see on juba sõnatult lahkunud ja ukse väljastpoolt lukustanud.
Naine otsib paaniliselt võtit, siis aga voolab temasse mingi rahu, ta keerab muusika vaikseks ja alustab.
Naine: Kus me pooleli jäimegi. tugitool – 5000 krooni.
Komisjonär: 50.
Naine: 200 – viimane hind.
Komisjonär: 100.
Naine: Hea küll, lähme edasi. Puhvetikapp 2000 krooni.
Komisjonär: 50.
Naine: 100.
Komisjonär: 75.
Naine: Hea küll, lähme edasi. Voodi – 1000.
Komisjonär: 25.
Naine: 50.
Komisjonär: 35.
Naine: Hea küll, lähme edasi. Seinakell – 1000 krooni.
II osa
Lavapilt peaks kujutama Tutvumiste Tuba. Nagu niisuguse asjaga ikka, kõik on mõeldud ilusasti (ja mis peaasi, teaduslikult igati põhjendatud), aga välja tulnud maitsetult.
Kamin, kus vist kunagi ei põle tuli (kui see just mitte elektrikamin pole). Nurgadiivan, laud erakordselt erksates ja sobimatutes toonides. Seinal totralt tippuv kitarr.
1. pilt
Naine istub nurgadiivanil ja närveldab, kohendades aegaajalt soengut või riideid.
Äkki avaneb uks ja sisse ronib neljakäpakil psühholoog. Nimetame teda tinglikult psühholoogiks, kuigi ta on väga Meistri nägu ja oma intellektilt ei kuulu just kõrge vaimsuse kandjate hulka.
Naine on ehmunud, aga pikapeale püüab sellest üla saada, kuigi ebamugavustunne säilub.
Naine: Vabandage, kas teil on halb?
Psühholoog: Kes seda ütles?
Naine: Lihtsalt arvasin, et... See teie sisenemine...
Psühholoog: Ehmusite, jah? Läksite pasale?
Naine: Mitte just seda.
Psühholoog: Aga ikkagi, tunnistage, natuke te ehmusite?
Naine: Natuke ehk... natuke jaa.
Psühholoog tõuseb püsti, klopib püksid kätega tolmust puhtaks: Siis on korras.
Naine: Misasi?
Psühholoog: Korras, noh. See psühholoogiline eksperiment võimaldab mõõta inimese emotsionaalset pinget.
Naine: Ja mis see mõõtmine minu juures näitas?
Psühholoog: Andmed on küll lõplikult läbitöötamata, aga me oleme saanud väga vajaliku informatsiooni: te käitute ja mõtlete kui naine.
Naine: Aga ma olengi ju naine.
Psühholoog: Paljud arvavad nii, aga siiski vähesed on naised. TTR-i keerulistes sotsiaalpsühholoogilistes tingimustes on väga väike võimalus naiseks jääda. Tunnistega, te ei taipa sellest jutust midagi?
Naine: Ega vist.
Psühholoog: Noh, näete.
Naine: Mida?
Psühholoog: Naine mis naine. Suurem osa väidab, et neil on see jutt arusaadav, aga ometi ei taipa nad ka midagi. See on ilmne tõend mehelikkuse faktori, YANG-i suurenemisest. Ausalt öeldes, kui ma poleks niisugust vastust kuulnud, ma oleksin loobunud. Seda nõuab meie asutuse prestiiž. Me ei lähe riskile välja. Me ei ole mingi kosjakontor, vaid Sobilikkuse Mõõtmise Instituut.
Naine: Aga ometi väitsite te alles poole tunni eest, et minu partner on teaduslikult välja arvutatud, et kõik ...pa-ra... ühesõnaga, et kõik on selge.
Psühholoog: Kõik on selge ja midagi ei ole selge. Arvuti otsib teile kõige sobivama partneri nii iseloomu, välimuse kui ka huvialade järgi. Aga see ei tähenda veel, et te olete abieluks kõlvuline.
Naine: Ma olin 25 aastat abielus.
Psühholoog: Te võite 250 aastat abielus olla, ka see ei tähenda midagi. Meie kartoteegis olete te sotsiaalne indiviid perekonnaseisuga: lahutatud naine.
Naine on hämmastunult vait, hakkab siis suure häälega naerma. Psühholoog, arvates, et Naine naerab tema üle, vaatab murelikult oma riietust ja ennast peeglist, ei leia aga naermise põhjust.
Psühholoog: Mis teil ometi hakkas?
Naine: Tuli meelde, kuidas te seal käpuli... Ma arvasin, et te olete purjus.
Psühholoog: Kuidas purjus?
Naine: Noh, kärakat pannud.
Psühholoog: Jätke sündsusetud märkused.
Siseneb mees. Ta märkab Naist ja tardub paigale. Naine on samuti kohkunud. Naine keerab põlglikult selja.
Psühholoog kaob hõljuvate liigutustega ruumist.
Naine: Kust sa siia said?
Mees: Imelik küsimus. Uksest nagu kõik.
Naine: Ja miks sa siin oled?
Mees: Ma... ma ei teadnud, et sina siin oled.
Naine: Sa pidid kellegagi kokku saama?
Mees: Nojah. Ja sina ka? Sa ootad kedagi?
Naine: Jälle oled sa mind luurama hakanud. Pärast 3-aastast lahusolu.
Mees: Ei, ausõna, sinu pärast ma siin ei ole.
Naine: Aga minul on juba kõigest kõrini. Kõigest siiasaati. Ma lähen minema.
Mees: Oota, oota. Kui me juba sedasi juhuslikult kokku saime, siis võiksime mõne sõna rääkida. Kas me oleme siis vahepeal tõesti nii võõrandunud, et meil pole teineteisele midagi öelda?
Naine: Kuidas sa... need aastad elanud oled? Oled uue naise võtnud?
Mees: Veel mitte.
Naine: See tähendab, sul on plaanis?
Mees: Ma ei salga, et...
Naine: Kas üks nendest kääripooltest, millest sa tookord rääkisid?
Mees: Ei, ei, sa võtsid seda vist liiga tõsiselt.
Naine: Kes ta on?
Mees: Mhh... ta on väga sümpaatne inimene, sul ei peaks tema vastu midagi olema.
Naine: Vastupidi, ma olen rõõmus, et lõpuks oled sa leidnud selle õige. Ka mina olen leidnud selle õige ja nii on maailmas neli õnnelikku inimest rohkem. Seda polegi nii vähe, kui üldistada. Mis siis ikka, soovin sulle kõik head. Tunne ennast oma uues abielus paremini kui varasemas. Nüüd aga hakka astuma, mul on siin kokkusaamine määratud.
Mees: Ka minul.
Naine: Ah, küll need mehed on mõismatud olendid. Psühholoog, psühholoog!
Psühholoog ilmub samamoodi hõljudes, kui lahkus.
Naine: Mis see siis ometi tähendab. Kas ma saan ükskord rahu või mitte! See tüüp jälitab mind.
Mees: Hoopis tema segab minu elulisi plaane. Igal pool on ta ees.
Psühholoog: Mis mina siin teha saan?
Naine: Visake ta ukse taha.
Psühholoog: Kuulge, te olete hulluks läinud. Ja teie ka. Lõppude lõpuks oleme me soliidne asutus ja me arvutid ei eksi kunagi.
Naine: Issand jumal, masin on valinud tema minule?
Mees: Me oleme juba abielus olnud.
Psühholoog: Väga võimalik, väga võimalik. Nüüd pöördusite te meie poole ja me loome teile veelkordse võimaluse.
Naine: Loll!
Psühholoog: Auhaavamise pärast on siin eri taksid.
Naine: Ei, ma ütlesin seda endale. Mina, loll, arvasin, et õnne on võimalik teaduslikult planeerida.
Mees: Saate aru, me oleme omavahel abielus olnud 25 aastat, me neame neid aastaid ja nüüd valib masin meid tuhandete seast jälle välja.
Psühholoog: Aga mis mina siia parata saan. Me suhtume objektidesse eelarvamuseta, see tähendab, meile ei lähe korda, kellega te 25 aastat abielus olete olnud. Me hoolitseme selle eest, et te uus abielu oleks õnnelik.
Naine: Aga kui masin on eksinud? Kui näiteks, oletame, mingi mutter hakkas logisema?
Psühholoog: Mutter, issand jumal, mutter! Meil ei logise mingid mutrid. Meie masinatel ei olegi mutreid, nad töötavad elektroonikal.
Mees: Noh, hea küll, kui see kahetsusväärne juhtum juba aset leidnud on, siis jätke meid rahule. Me tahame omavahel rääkida.
Psühholoog hõljudes ära.
Naine: Keskealine 60-aastane mees, varanduslikult kindlustatud, kaal 75 kilo, kasv 1 meeter 79. Miks sa pead valetama! Kahe aasta eest kaalusid sa 82 kilo, ja nüüd, paistab, ei ole sa mitte peenemaks jäänud. Ja sa oled meeter 75 pikk, ära tule üldse vaidlema.
Mees: Ma lihtsalt ei arvestanud, et see, kellega ma esimest korda elus kokku saan, tunneb mind minust paremini.
Näe, meil on pandud siin kohv valmis. Kui juba tänane päev või meie elu nurja on läinud, võiksime me ometi tassi kohvi lubada. Pealegi kui see nagunii on kinni makstud.
Selle jutu jooksul katab laua.
Naine: Sa oled muutunud. Ma ei tunne sind äragi. Sina katad lauda. Sa vist suutsid hetkeks unustada, kes ma sulle kunagi olin, ja lased end hasartsest tutvumismängust kaasa haarata.
Mees: Lihtsalt väikesed harjumused. Kui oled kolm aastat enda eest hoolitsenud, siis kui paljuks see üks kord teise eest enam on.
Naine: On need kolm aastat sul õnnelikud olnud?
Mees: Nii ja naa. Ega kurta pole.
Naine: On sul palju naisi olnud?
Mees: Ma pole neid lugenud. Mul pole aega olnud nende lugemiseks. Ma hakkasin ehitama maja.
Naine: Kellele?
Mees: Ei ole mõelnud, kellele. Arvasin, et lihtsalt ehitan.
Naine: Veider mees. Kuigi sa oled veidrik kogu seg olnud.
Mees: Mulle tundus, et üks elu on otsa saanud ja sellepärast hakkasin ehitama uut elu.
Naine: Tulin ma sulle kunagi meelde? Natukenegi?
Mees: Ei tulnud.
Naine: Sa valetad.
Mees: Palju meeldivam oleks öelda: jah, tulid.
Naine: Siis ikkagi?
Mees: Ja mis siis?
Naine: Näed, nüüd ma tunnen su ikkagi ära. Äärmine kaljukitselik põikpäisus. Jonn. Ja see on ometi nii armas. Vähemalt praegu. Mulle teeb tohutult rõõmu teadmine, et sa laod enda ümber telliskividest müüri ja mina pääsen ometi sealt läbi. Veel enam, ma olen sul meeles iga pääev, eriti õhtuti, kui kõik on juba vaikseks jäänud ja uni tulemas...
Mees: Loll jutt. Miks ma peaksin sind meeles pidama. Vaata kus asi kedagi meeles pidada! Mul on muid muresid. Suhtlen paljude inimestega. Vestleme, mängime kaarte, käime jahil... Mul mõelda väga paljust, sinu jaoks ei ole lihtsalt aega jätkunud. ja kas mina olen huvi tundnud, kuidas sa elad; kas ma olen vähematki pärinud, kellega sa oled olnud ja kus sa oled olnud?
Naine: Aga ometi huvitab see sind väga. Sinu silmade luuravast pilgust näen ma, kuidas sa ahmid endasse igat sõna, igat silpi, mis mu reeta võib. Ma vaatan su silmi ja mul on tunne, et sa oled meelega natuke valed andmed masinasse söötnud, et me, just meie siin kohtuksime.
Mees: Lollus! Kui ma oleksin seda teadnud, et ma su siit eest leian, ei oleks ma üldse siia tulnud.
Naine: Aga ometi tahad sa kõike minust teada. Ja ma ei varja sinu eest midagi. ma olen avatud raamat.
Mees: See blond noormees... See alasti ujumine... Mäletan, mäletan!
Naine: Ahaa, sellepärast valisid sa just minu masina kaasabil. Sa kavaldasid masina üle, sundides seda valima mind. Kohutav vandenõu.
Mees: See blond noormees...
Naine: Võibolla teda ei olnudki olemas. Lihtsalt väljamõeldis, rumal naiivne lohutusfantaseering... Tõtt öelda ei meeldinud ta mulle kunagi; ma ei kannata kõrkust, uhkust, egoismi. Õigel ajal tuli mulle meelde, et mulle blondid mehed ei meeldi. Nad on liiga kirglikud, hoolimatud enda ja teiste suhtes. Mulle meeldiks alati rohkem meister või Komisjonär... või isegi see veidrik Psühholoog.
Mees: See pseudoteadlane. See kanaajudega kosjamoor.
Naine (hüüab): Psühholoog! Psühholoog!
Psühholoog ilmub momentaanselt käratult hõljudes tuppa.
Psühholoog: Loomulikult ei ole ma midagi kuulnud. See käib juba meie asutuse soliidsuse garantiisse.
Mees: Siis on väga hea. Tooge... veel üks kann kohvi. Naise poole. Oled sa sellega nõus?
Naine: Ja pudel konjakit.
Psühholoog: See käib lisatasu alla. Kui sellest asjast siin välja ei tule, kumba käest raha sisse kasseerida?
Naine: Minu käest.
Mees: Ei, minu käest.
Naine: Mina tellisin.
Mees: Ta solvab minu kui mehe au.
Naine: Teil peaksid selles valdkonnas mingid kogemused olema. Ega te ometi väita ei taha, et niisugust arusaamatust pole enne ette tulnud?
Psühholoog: Juhtumit ehk küll, aga ta on vastupidise väljendiga. Üks ei taha maksta ja teine ei taha maksta. Selline variant on lihtsam, seal võib loota, et varsti on kõik okei. Teie puhul aga...
Mees: Mida te seal oma habemesse puhute?
Psühholoog: Kui te arvuti garantiid vastu ei võta, kes garanteerib, et te mulle üldse maksate? Aga noh, hea küll, ma riskin. Võtab seinanišist konjakipudeli.
Mees: Suurepäraselt välja mõeldud. Lähema viie minutiga oleksin ma selle ise avastanud.
Psühholoog: Nii räägivad kõik mehed.
Naine: Kuulsid, kui vaimuvaene sa oled! Kõik mehed on kaunis ühesugused ja masinal oleks võimatu eraldada neid üksteisest, kui pikkusi ja kaale juurde pandud poleks.
Psühholoog: Ma ei olnud nii kategooriline. Ma lähtusin meesisendi empiirilisest vaatlusest.
Mees: Kas te ei saaks meid nüüd kahekesi jätta?
Naine: Aga muidugi. Klientide arvamused on mulle käsuks.
Hõljudes minema.
2. pilt
Mees: Noh, lõpuks saan ma olla teiega omavahel. Kui selle lõbu eest on makstud, siis peab seda maksimaalselt kasutama. Kallab konjaki klaasidesse. Olen tahtnud teiega juba ammu tuttavaks saada, kuigi õigupoolest ei tea teist midagi. Tunnistan otsekoheselt, ma ei usu masinatesse.
Algul jälgib Naine Meest imestusega, siis läheb mänguga kaasa.
Naine: Ka mia ei usu.
Mees: Aga ometi otsustasite te riskida.
Naine: Ebaõnnestumine masina kaela veretada – see on ikkagi kergem.
Mees: Mida te oma tulevaselt elukaaslaselt nõuate?
Naine: Teate, te esitate väga raskeid küsimusi. Ma olen praegu liialt erutatud. Ärge vaadake mulle nii teravalt otsa. Istuge, palun, minust natuke eemale. Ma pean kontsentreeruma. Ma tahan natuke ilusam ja targem välja näida, kui ma tegelikult olen. Kuhu ma nüüd oma jutuga jäingi?
Mees: Mida te oma tulevaselt elukaaslasselt nõuate?
Naine: Küsimus on taktitu, sest see annab pigem värvingu, nagu mina kosiksin teid. Ma olen klassikalise haridusega, eluvaadetelt konservatiivne, ka siin eeldaksin ma, et peigmees tuleb kosja, kuljused kaasas.
Mees: Oh!
Naine: Ohked, hingeldused... Südame puudulikkus, seedehäired?
Mees: Ei üks ega teine. Ma tahan ainult meelde tuletada, et mind pannakse paari kõrgel teaduslikul tasemel ja siia enam hobused ja valjad ei sobi. Siin lähtutakse sellest, et emantsipatsioon on toimunud, mees ja naine on võrdseks saanud, nad teavad, mida nad tahavad ja nad annavad kõigis sammudes endale aru.
Naine: Ja kuidas ometi ei tahaks seda. Mulle tundub, et kui niisuguses tähtsas asjas nagu abiellumine, armumine, armastus kaob juhuslikkus, segasus, siis kaob kõik, mis teeb elamise elamisväärseks. Te ei ole minuga nõus?
Mees: Ei, ma ei vaidle vastu. Põhimõtteliselt. Ainult ma tuletan meelde praegust konkreetset situatsiooni. Oi, ma olen unustanud...
Naine: Misasi?
Mees: Lilled. Need olid siin põuetaskus. Nüüd on nad närtsinud.
Naine võtab lilled vastu, kohendab neid, otsib vaasi, lõpuks topib šampuseklaasi: Need maikellukesed on väga ilusad. Kust te teadsite, et ma maikellukesi armastan?
Mees: Võin ma aus olla? Need lilled käskis kaasa võtta Psühholoog.
Naine: Need on siis temalt?
Mees: Oh ei. Ta ainult ütles, et maikellukesed meeldivbad kõigile naistele ja nad küsivad siiralt sulle otsa vaadates: “Kust te teadsite, et ma maikelukesi armastan?”
Naine: Te olete julm. Aga aus. See on väga tähtis. Loodetavasti te teate, et ma olen varem abielus olnud?
Mees: Põrgulik mees. Joodik. Liiderdaja.
Naine: Ei midagi sellist. Uskuge, tal olid omad nõrkused ja veidrused, aga muidu oli ta täiesti talutav mees.
Mees: Ma ei saa siis aru, miks te temast nii krega südamega loobusite.
Naine: Ma ei tea. See sündis kuidagi märkamatult. Äkki oli sinu kõrval võõras inimene. See ei olnud salapärasuse võõrus, see oli kulumise võõrus. Meil oli vaja otsustada mõni pisiasi. Ja me ei mõistnud teineteist. Sel abielul polnud enam mõtet.
Mees: Võiksite te konkreetsemalt rääkida, mida te pisiasjade all mõtlete?
Naine: Noh, näiteks ükskord oli vaja mööbel ära müüa. Poiss oli teinud sõbra autoga väikese avarii ja see tuli kinni plettida, nagu ta ütles. Ma müüsin siis mõned ülearused mööbliesemed.
Mees: Te mõtlesite kõiki mööbliesemeid?
Naine: Mitte kõiki, vaid ülearuseid. Tuppa jäi välivoodi, riietekapp, söögilaud, kaks tooli, kõik, mis on kõigi mugavustega korteris vajalik.
Mees: See on ju röövimine.
Naine: Huvitav, minu mees ütles sedasama.
Mees: Tähendab, ei tasu riskida.
Naine: Riskida võib, aga riskida tuleb osata.
Mees: Ma ei taipa vihje tagamõtet.
Naine: Kui inimene väljendab oma seisukoha, siis see on ohutu. Tavaliselt ta varjab oma tõelist arvamust. Seda õppisin ma Psühholoogilt.
Mees: Praegu peame me siin selgeks saama, kas on mõtet selleks sammuks, mille pärast me siia tulnud oleme.
Naine: Te pole rääkinud oma naisest. Või tahate te väita, et teil pole naist olnud?
Mees: Minu naine oli nii tavaline, et ei mäletagi, milline ta oli.
Naine: Liiderdaja?
Mees: Ei tea. Ma ei usu.
Naine: Loll? Ebaperenaiselik? Sinisukk?
Mees: Ei üks ega teine. Mõnikord paistis, et ta on nii tark, et teda pelgama peab. Teinekord võis ta välja mõelda mingi totra lapsuse, et aga minesta.
Naine: Konkreetsemalt.
Mees: Mul pole harjumust koduseid asju laiali kanda.
Naine: Siiski. Kui me tahame oma vahekordi täpsusstada, ei tohi meie vahel olla saladusi.
Kord müüs ta meie mööbli ära. Terve aru juures. Öösel. Tuli pähe ja kõik.Mees:
Naine: Huvitav-huvitav! Tuli pähe ja kõik! Ta mõtles oma pojale. Et see mitte istuma ei läheks.
Mees: Mina räägin oma naisest.
Naine: Mina räägin meie pojast.
Mees: Poiss läks ikkagi istuma.
Naine: Aga mitte siis. See oli tükk aega hiljem.
Mees: Sa päästsid ta esimese korra ja võtsid sellega talt vastutustunde tunnetamise võimaluse.
Naine: Poisil on lihtsalt õnnetult läinud.
Mees: Et autosid varastada... või ärandada... Kas selle kaitsmiseks on kah mõeldud ilusad fraasid: õnnetult läinud? Ta on varas.
Naine: Eelkõige on ta meie poeg. Meie süü pärast ta kannatab. Me ei osanud tookord tema plikat läbi näha.
Mees: Miks me seda praegu siin arutame? Mida see paremaks teeb?
Naine: Aga ta on ju ka sinu poeg.
Mees: Konkreetselt.... ma olen aidanud. Liidat. Ma andsin talle raha.
Naine: Selle l...le?
Mees: Meie poja lapse emale. Ta on õnnetu tütarlaps. Ta ei oska midagi teha. Ta ei ole õppinud midagi tegema. Kui sa tahad teada, miks ma siin olen: ma olen siin selleks, et oma lapselapsele vanaema saada.
Naine: Taga targemaks.
Mees: Ma tean, et ühtegi naist vanaemaks saamine ei vaimusta. Sina müüsid mööbli, et poega päästa. Mina pakun välja oma maja, et pojapojale vanaema leida. Võibolla sedasi suudan lunasstada natukenegi oma süüst.
Naine: Ma vaatan sind ja mul hakkab kõhe. Viie minuti jooksul oleks sind nagu ümber vahetatud.
Mees: Ennist olin ma inimene ilme eluloota ja probleemideta. Nüüd olen ma jälle mina ise.
Naine: Veider, mis oleks, kui me abielluksime? Tingimuseks peab ainult olema, et ma ei tea sinust midagi. Sa tuled ei tea kust ja lähed ei tea kuhu... Niipea aga, kui sa hakkad oma minevikku meelde tuletama, on kõik läbi: kivi kivi haaval variseb see hoone, mida ma alles vallutada tahan. Aga kui ei ole vallutamisvõimalust, siis ei ole midagi. Kui me puhastame endast salapära, hävitame me inimese ja muutume nende tarkade masinate sarnasteks, kes meid paari panevad või mitte.
Mees: Ma ei suuda lõpuni mängida. Ma pigistan silmad kinni ja panen ennast uskuma, et sa oled keegi muu, ja kui ma need avan, siis oma rõõmuks märkan, et see oled isna. Miks mitte sina, mõtlen ma. Ma arvan, et tean sinust kõik ja tegelikult ei tea ma nimetamisväärset. Vahepeal ma kujutasin, et sind pole enam olemas – asjata, varsti näen jälle sind.
Naine: See olengi mina. Ma olen igal poole. Ma luuran sinu järel. Ma ei anna enne järele, kuni ma selle saan, mida tahan.
Mees: Kuigi mul ei ole sinust õhkagi. Kuigi ma tean, et sind ei ole olemas. Ja et ma praegu siin olen, see on mingi saatuse pilge. mingi rumal kokkusattumus.
Märkamatult hõljub sisse Psühholoog.
Psühholoog: Seanss hakkab läbi saama.
Mees: Milles asi on? Rahas? Me meksame teise seansi kinni.
Psühholoog: Ei ole ette nähtud.
Mees: Kuidas ei ole ette nähtud?
Psühholoog: Sedasi me viime efektiivsuse koefitsendi alla.
Naine: Aga ma ometi ootasin teid.
Mees: Mind?
Naine: Muidugi. Kas te siis tõesti arvasite, et ma oma endise mehega vajan tingimata kohtumist ja just nendes ruumides?
Psühholoog: Taga targemaks. Aga arvuti?
Naine: Ütelge otseselt: olete abielus?
Psühholoog: Ei ole. Aga see ei muuda midagi.
Naine: Miks te ei ole abielus?
Psühholoog: See on kõrvaline küsimus.
Naine: Ma tahan teada.
Psühholoog: Niikaua kui ma oma prestiižika asutuse teenistuses olen, ei või ma riskida.
Naine: Mida tähendab: riskida? teil on ju masinad.
Psühholoog: Seda enam. Ebaõnne puhul ei võta masinatelt keegi vastutust. Sellega ma riivaksin oma asutuse huve.
Naine: Aga minu huve? Kas minul ei ole õigust oma huvidele?
Psühholoog: Niisugustele küsimustele ei ole ma harjunud vastama. Ma pean elektronarvutisse mõningad andmed sisse söötma...
Naine: Olete te nõus minuga abielluma? Jah või ei?
Psühholoog: Ma ei saa aru, mis siin
Naine: Klient. Loomulikult klient nagu meiegi. Võtame pisti konjakit.
Aga nüüd ma tahan tantsida. Otsi sealt midagi Ma armastan valssi... valssi...
Psühholoog: Kas daamed on nõus härradega üks tuur tegema?
Naine: Kui kaua ma pole tantsinud, kui kaua! Sa tantsid põrgulikult hästi.
Psühholoog: Sina kah. Võin ma sulle midagi öelda? Mulle meeldivad ikka kõmmadijaa lood, kus rohkem särtsu. Noh, rokimoodi...
Mees: Õudne eit.
Naine: Ütlesid midagi? Kuule, ta ütles midagi väga solvavat.
Psühholoog: Kui sa veel midagi kobised, viskan su ukse taha.
Mees: Ma olen klient.
Psühholoog: Ka mina olen klient. Ma hakkan selle naisega abielluma.
Naine: Kust te selle võtate? Kuulge (Mehe poole pöördudes), kas teile ei tundu imelik: te kutsute tutvumisteenistuse ankeedi alusel mu siia ja nüüd see jõhkard tahab minuga abielluda. Te peate otsekohe valiku tegema, kas te tahate mind või ei. Ma tunnistan otseselt: ma olen väga eksalteeritud naine, kes vahetevahel ei vastuta oma tegude eest; halb perenaine; mul on kaks abielus poega, üks nendest istub vangis; seksuaalselt ma ei nõudlik...
Psühholoog: Kuulge, mis komet see on; te olete ju ometi omavahel abielus olnud.
Naine: Võibolla. Ei mäleta.
Mees: Meie omavahel? Ei.
Psühholoog: Te tahate öelda, et minu vaimne katarsis... Kas te siis ennist ei tahtnud minuga abielluda?
Naine: Ei.
Psühholoog: Aga kuidas ma siis siia tuppa olen sattunud?
Naine: Ei tea.
Mees: Pole vähematki aimu.
Psühholoog: Te siis tahte väita, et... Mu jumal küll, milline blamaaž. Kas te võite mulle ühe teene osutada? Et te sellest, mis siin juhtus, kellelegi ei hinga.
Mees: Muidugi võime. Eks, kallis?
Naine: Minugi poolest. Kuigi mulle tundus, et ta jõi liiga palju.
Psühholoog vaatab hirmunud pilgul ümberringi ja lahkub joostes.
Mees: Ha-ha-haa! Noh, oli vast tore etteaste. Sa olid tubli.
Naine: Hoopis sina. Ma ei teadnud, et sa nii otsustusvõimeline oled.
Mees: Nii olemegi ennast kiitusega üle kallanud. Hakkan juba kartma, et sedasi võime tõepoolest liialt lähedasteks saada.
Naine: Sa kardad mind? Või abielu?
Mees: Nii ühte kui teist. Ma kardan kõike. Ma tulin siia unustuse eest. Ma tulin üksinduskartusest. Ja ma kardan ka seda üksindust kaotada.
Võtab seinalt kitarri, hakkab mängima.
Naine: Ma ei teadnud, et sa oskad kitarri mängida.
Mees: Oh, kas seda just mänguks lugeda... Kaua aega pole kätte saanud.
Naine: Mulle tulid meelde kauged ajad, kui poisid veel väikesed olid. Kuhu need aastad küll läinud on? Kas nad on meilt võtnud või meile juurde andnud?
Mees: Nii ühte ja teist. Arukust ja kogemusi on meil rohkem. Aga nüüd oleme aremad ja kahtlevamad kui varem. Ühelt poolt oleme rikkamad, teiselt poolt vaesemad.
Naine: Kõige tähtsam, et meil on pojad. Kuigi nad on kaugel ja kokku saame harva. Me oleme alati süüdlased oma laste ees. Liialt palju energiat oleme elus kulutanud oma nääklustele ja norinatele. Kes aga maksab selle osa armastusest, mida me lastele ei viitsinud või ei suutnud anda?
Mees: Ilusasti ütlesid: kõige tähtsam, et meil on pojad.
Naine: Aarnega pole midagi, Aarne on kindlalt oma jalgadel, nad ostsid kreemi Opeli, oled seda kuulnud? Fernaniga on muidugi tegemist...
Mees: Ferdinandiga.
Naine: Küll sa oled põikpäine. Noh, mängime siis nii, et me ei ütle tema nime välja, vaid – see... Tal on jäänud veel kaks aastat. Üks asi on kindel. Nii kui ta välja tuleb, võtan ta enda juurde. Ma valvan tema igat sammu, igat liigutust, igat tutvust...
Mees: Aga mina võtan Liida ja tema poja enda kasvatada. Küll sa näed, kui tubli poiss sellest veel tuleb. Ja Liida panen oma firmasse tööle – rääkisin juba läbi. Ega tal algul kerge pole aga...
Naine: Küll näed, et Fernanist tuleb tubli mees. Küll hakkad Fernani pärast veel uhkustki tundma.
Mees: Sa rikkusid kokkulepet. Sa ei pidanud tema nime välja ütlema. Ta nimi on ju Ferdinand ja sa tead seda ise väga hästi.
Naine: Fernan! Kas jälle hakkab kõik otsast peale?
Mees: Ferdinand, ütlen ma.
Naine: Fernan... Fernan... Fernan...