KOLM VALSSI KASANOOVAGA
Vallo Raun
Tragikomöödia 6 pildis
Tegelased:
Sylva
Janne
Elsbet
Tavandinõukogu ametnik
1. pilt
Kuigi ruumis on valitsev lein, ei ole seda kusagil otse näha, välja arvatud kolme naise mustad riided. Peiede iseloomgi on kuidagi muretu, nagu oleks kogunetud mingitks järjekordseks seltskondlikuks vestluseks.
Vaatlusorbiidis on, kui nii võiks öelda, naiste maastik. Need naised on kõik nagu omaette, aga ometi on neis midagi ühist mitte ainult teatava tõukesündmuse tõttu – nad on üksikud inimesed, kes igatsevad inimlähedust.
Tavandinõukogu ametnik: Lahkunu erakordsed vaimsed võimed, tema tähelapanelikkus ja abivalmidus... Tänasel traagilisel tunnil peame aru andma selles, et meie, jääjad, jätkame tema alustatut. Niikaua kui elame meie, elavad mälestused. Kõik on väärt igavikku. Lubage veelkordselt avaldada südamlikku kaastunnet...
Sylva: Te rääkisite nii kenasti. Väga armastusväärne teist. Kui ainult üks pisiasi ei häiriks. Te nimetasite – traagiline. Miks te pidite ütlema – traagiline? Mis siin traagilist on?
Tavandinõukogu ametnik: Tegemist on ju teie abikaasaga.
Janne: Tavandinõukogu ametnikul on täielik alus nii öelda. Nii öeldakse ikka selliste sündmuste puhul.
Sylva: Just nii, selliste sündmuste puhul. See on nii šabloonne, kulunud. Kasanoova oli aga erakordne inimene. Ta ei vaja pateetilisi sõnu, kuigi need võisid tulla isegi südamest. Ka täna ei tohi me seda unustada.
Janne: Niipalju on lesel õigus, et te peaksite oma ametis enamat distantsi pidama – las ühed sõnad ühtedele adressaatidele jahtuvad, kui teised algavad. Muidu võib jääda mulje, et te töötate konveieriliinil. Taipasite mu mõtet?
Tavandinõukogu ametnik: Üldjoontes küll, aga...
Sylva: Ma ei vaja teilt muud midagi kui kuulamist. Te vaikige ja kuulake – see on kõige suurem tänu, mida te ühele lesele osutada saate.
Te teate, milles oli Kasanoova omapära? Tema kohanemisvõimes. Keegi ei taibanud kunagi täielikult, mida ta teadis ja mida mitte. Ta oleks võinud teha teaduslikku karjääri või astuda diplomaatilisse teenistusse – ei, ei, see ei ole sugugi liialdus... Alati heatujuline, tasakaalukas... Pean tunnistama, et just see köitis mind eelkõige ja tänu sellele suutsime elada tervelt 23 aastat koos. 23 pikka aastat, minu lavasära kõige hiilgavamad aastad... Miks te ei võta kalamarja? Või ei söö te üldse kalamarja?
Tavandinõukogu ametnik: Mul pole sellist soolt, nagu öeldakse.
Sylva: Nagu temal. Te teadsite seda?
Tavandinõukogu ametnik: Ei. Pigem juhuslik kokkulangevus.
Sylva: Olete te teda elusast peast näinud?
Tavandinõukogu ametnik: Mitte kunagi.
Sylva: Kahju. Ja ometi rääkisite haual temast kui elavast.
Tavandinõukogu ametnik: Ma püüdsin anda oma parima.
Sylva: Aga ometi oli see sõnade raiskamine. Kas teile ei tundu, et need lendavad koos tuulega üle kääbaste? Tema ju ei kuule neid enam.
Tavandinõukogu ametnik: Eelkõige arvestan ma teid.
Sylva: Mida saavad sõnad meiega enam teha. Meie oleme teda elusalt näinud, meile on ta elav mälestus.
Tavandinõukogu ametnik: Pean tunnistama, et mind üllatab täna mõnigi asi. Kasvõi see väikesearvuline matuseseltskond. Ja ometi ei hoitud raha kokku: orkester ja vokaalkvartett... Ja itaalia marmorist hauasammas. Suurejooneline matusetalitus – ja ainult kolm leinajat. Kas tal siis meessõpru ei olnud?
Sylva: Kuidas nii! Ta oli väga läviv. Teda armastati. Ainult... ta ei sallinud välist tühist sära. Ta vajas neid, kes tema juures kõige lähemal on olnud.
Tavandinõukogu ametnik: Siit mu mõistatused algavadki. Teist, auväärne lesk, saan ma aru. Aga teised – vabandage mu uudishimu?
Janne: Ma olen juuksur.
Tavandinõukogu ametnik: Naistejuuksur?
Janne: Mis vahe siin on. Mõnikord teenindan ka mehi. Tema oli üks minu klientidest. Väga armastusväärne klient. Alati tuli ta lilledega. Eriti meeldisid talle kollased roosid. Nii et algul isegi arvasin, et ta on mõni roosikasvataja-aednik, kunstkärner, nagu vanasti öeldi.
Elsbet: Mina olin tema passija, kui ta veel kesklinnas Hermanni tänaval elas. Ta oli vaikse loomuga. Kui ma lapiga tulin, ronis ta kööki või koridorinurka. Kord ei pannud ma teda tähele ja lendasin ämbriga talle otsa. Terve solk otse sülle – aga ometi oli ta kõige paremad rõivad selga pannud. Värisesin nagu haavaleht, tema aga ajas suu naerule ja pani käe rahustavalt ümber mu piha – nii õrnalt, ma tunnen seda siiamaani. Täna on vihmane ilm, ütles ta.
Sylva: Näete nüüd ise, milline ta oli. Tõeliselt kahju, et te teda ei tundnud.
Janne: Aga haual ta rääkis südamest.
Sylva: Mis te arvate, kui teeksime ühe väikese tantsu?
Tavandinõukogu ametnik: Peiedel?
Sylva: See oli kadunu soov. Tõepoolest, teinekord võis ta mõelda mõnevõrra ekstravagantselt.
Janne: Teie praktikas on see ehk harjumatu, aga te peate arvestama lahkunuga.
Tavandinõukogu ametnik: Ma pean ruttama. Mul on veel palju tööd.
Janne: Sedasi võime me lahkunut solvata.
Sylva: Kas te siis aru ei saa, et me tahame tantsida... teiega. Valssi!
Tavandinõukogu ametnik: Valssi ma ei oska.
Sylva: Pole viga, õpetame. (Hakkab kostma muusika. Sylva veab tavandinõukogu ametniku põrandale.) Üks-kaks-kolm. Üks-kaks-kolm.
Tavandinõukogu ametnik: Ikkagi ei tule välja.
Sylva: Isegi karud pannakse tantsima. Üks-kaks-kolm. Üks-kaks-kolm.
Tavandinõukogu ametnik: Oh-oh, olen nii väsinud. Täitsa võhmal.
Sylva: Just siis, kui teil hakkas minema. Veel natuke ja teist saab esmaklassiline tantsija.
Tavandinõukogu ametnik: Suurepärane – matustel tantsida. Ma pole kunagi sellele tulnud. Kõik me oleme natuke eelarvamuste kütkes, eks? Mitmed idamaa religioonid käsitavad seda päeva ju rõõmupäevana. Jälle üks ümbersünd. Elu on viiv. See elu võib olla närune elu. Järgmises elus oled sa maharadža.
Sylva: Usute te sellesse?
Tavandinõukogu ametnik: Ei. Kahjuks on elul algus ja lõpp – ei muud pääseteed. Surm on alati õiglane, demokraatlik: tema ei hooli aukraadist ega ühiskonna hierarhiast. Temata oleks elu maailmas juba ammu otsas.
Sylva: Peate te sellest just täna rääkima?
Tavandinõukogu ametnik: Vabandust. Ma läksin hasarti. Tahtsin öelda ainult seda, et matused ei pruugiks olla alati nii surmtõsised. Kaotusvalu asemel lõbu – kas see pole tore? Esimesel võimalusel hakkan ma propageerima tantsu peiedel. Miks mitte tants, optimismi ja elu väljendaja? Kõik tantsivad – leinajad mustas, lesk, ilmalik kombetalituste ametnik. Kõik naeravad ja tantsivad – ja sellest võib olla ainult kasu. Sellega on välistatud igasugune teesklus ja vale.
Sylva: Siiski, te saite must valesti aru. See siin pole mõeldud mingite kogemuste kooliks. Niisugune oli lihtsalt Kasanoova soov. Mis sobib Kasanoovale, ei sobi teistele. Kasanoova ei tohi lahustuda teistes.
Tavandinõukogu ametnik: Mõistan teid. Aga ometi oleks see olnud hiilgav mõte.
Janne: Siin tuleb teile lihtsalt kaasa tunda.
Tavandinõukogu ametnik: Kummaline Kasanoova. Kes ta üldse oli?
Janne: Mhmm... See pole üheselt vastatav.
Sylva: Siin peiedel ju niisuguseid asju ei arutata. Tunnete siirast huvi, astuge mõnel päeval sisse. Siis võin ma sellest pikemalt rääkida.
Janne: Ka mina. Ainult hoiatan ette – kogemuslikku ei ole sealt tõepoolest midagi üle võtta. Ta on kordumatu, uunikum – meeste puhul on see väga haruldane.
Sylva: Aga nüüd muusika. Ma palun teid. Üks-kaks-kolm. Üks-kaks-kolm.
2. pilt
Sylva tuba, mis on buduaar ja külaliste vastuvõturuum ühekorraga. Kõik on natuke segamini, natuke kokkusobimatu – kuigi esemed üksikult võivad olla ju maitsekad. See ruum on inimlik, aga ometi on selles mingi mahajäetuse tunne.
Tavandinõukogu ametnik: Te ei imesta?
Sylva: Mika ma imestama peaksin? Ma teadsin ju, et te tulete.
Tavandinõukogu ametnik: Mina mitte. Kuni viimase hetkeni, kui uksele koputasin.
Sylva: Võtke istet. Siia tugitooli. Kohe pakun teile kohvi.
Tavandinõukogu ametnik: Ärge nähke vaeva.
Sylva: Tema armastas kohvi. Hommikul üles tõustes jõi ta tingimata tassi. Õhtul magama heites samuti. Ja külalistega käis see nagu rituaal kaasas. Tal oli kummaline komme kohvi valmistamiseks. Ta ei lasknud peaaegu üldse tõmmata ja lisas hulgaliselt maitseaineid. See on peamine, ütles ta.
Tavandinõukogu ametnik: Ja teie õppisite tema järgi?
Sylva: Ei. paar korda ma proovisin, aga tulemused olid lohutamatud. Mingi pipra- ja loorberivedelik, vastiku maitsega.
Tavandinõukogu ametnik: Tegemist oli ehk mõne idamaa retseptiga. Rändas ta palju?
Sylva: Ta oli paikne, tubane nimene. Pika koosellu jooksul ei mäleta ma, et ta oleks kuhugi ise kippunud. Kord pakuti turismisõitu Pariisi – mõelda, Pariisi, sinna ei saa ju igaüks! Ta oli võitnud mingi arhitektuurialase sisekonkursi ja see oleks olnud talle preemiaks. “Pariisi,” ütles ta. “Kas keegi on nii loll, et tahab Pariisi?”
Tavandinõukogu ametnik: Hämmastav põikpäisus.
Sylva: Siiski, te panite mind tõsiselt mõtlema. Kust ta küll õppis niiviisi kohvi valmistama?
Tavandinõukogu ametnik: Seletus võib olla muidugi ääretult lihtne. Kord võis ta alateadlikult selle retsepti koostada ja hiljem hakkas kordama ja täpsustama. Oli tal ka muid kulinaarseid võimeid?
Sylva: Vist küll. Aga see oli harv kord, kui ta neile ahvatlustele järele andis. Üks asi oli tema juures huvitav. Soola, suhkrut või maitseaineid ei mõõtnud ta kunagi, vaid lisas niiöelda tunde järgi, aga ma ei mäleta, et kunagi oleks miski üledoseeritud olnud. Ta valmistas toite inspiratsiooni ajel, aga iialgi ei kukkunud need liiga soolased või magusad välja.
Tavandinõukogu ametnik: Ja millega ta veel tegeles selles intiimses koduses miljöös?
Sylva: Ta luges.
Tavandinõukogu ametnik: Mida?
Sylva: Kummaline, aga ma jään vastuse võlgu. Ma lihtsalt ei tea. Ta ei sallinud, kui keegi lugemise ajal ta juures tiirutab. Teises toas pani ta mängima televiisori, siin tugitoolis aga luges.
Tavandinõukogu ametnik: Te pidite ju nägema raamatuid, mida ta endale muretses.
Sylva: Kõige naljakam ongi see, et mingeid raamatuid meil kodus polnud. Ta ei ostnud kunagi raamatuid. Kust ta nad lugeda võttis, ei tea. Ainult ühel korral õnnestus mul raamatu pealkirja näha. Televiisoriparandus algajaile – oli seal kirjas.
Tavandinõukogu ametnik: Tegeles ta siis veel ka sellise hobiga?
Sylva: Oh ei. Televiisorit ta vihkas ja oli siiralt rõõmus, kui see järjekordselt üles ütles. Talle tundus see hea endena ja ta tegi kõik, et pikendada remondimehe kojukutsumist.
Tavandinõukogu ametnik: Kutsus ta teda ise?
Sylva: See oli tema ülesanne, aga tegelikult helistasin ma alati kontrolliks üle. Kunagi ei olnud ta remonditöökojaga veel kontakti võtnud, kuigi väitis, et on seda teinud.
Tavandinõukogu ametnik: Ja milleks seda teievahelist peitemängu vaja oli?
Sylva: Kuidas milleks! Me olime ju õnnelikus abielus!
Tavandinõukogu ametnik: Märkasite ta käitumises... kuidas nüüd öelda... midagi ebaharilikku?
Sylva: Ma ei mõista teid.
Tavandinõukogu ametnik: Püüan ennast sõnastada arusaadavamalt. Näiteks ei jõudnud ta mõnel ööl koju...
Sylva: Ei midagi niisugust. Ta elas nagu kellavärk: hommikul kell 7 ärkas, riietus, sõi kaks kiluvõileiba ja jõi kohvi ning kadus. Täpselt kell 7 õhtul astus ta tuppa... Kõik need 23 aastat. Hämmastava järjepidevusega. Pean tunnistama, et ma ei harjunud tema täpsuse ja suletusega elu lõpuni. Oli tunne, nagu elaks ta eraklikku mehaanilist elu ja nagu kannaks ta endaga kaasas mingit süükoormat. Muidugi see kõik oli näiline, mingites piirides oli ta ääretult normaalne ja terviklik inimene.
Palun pöörake ennast tugitoolis nii, et jääte poolviltu kuklaga minu poole. Ma tänan.
Mõnikord kutsusin ma teda endaga kaasa. Mõnede näitlejate mehed käisid kõiki etendusi vaatamas. Tema keeldus. Algul ei mõistnud ma teda. Siis ühel päeval taipasin. Ta ei tahtnud näha vananevat näitlejat. Ta oli oma peegelpildi minust loonud nendel hiilgeaegadel, kui ma lavale astusin veel Gertrudi, Juuditi või Margaretana, ta ei tahtnud seda rikkuda. See on armastava inimese puhul igati arusaadav talitusviis.
Palun tõuske nüüd. Asetage käed seljale ja vaadake aknast välja, et valguse hämar õhtupaiste valgustaks ainult teie paremat poolt. Võtke see hommikumantel, pange selga ja jalutage vannituppa.
Tavandinõukogu ametnik: No kuulge.
Sylva: Süütu mäng, aga mulle on see väga tähtis. Hiljem mõistate te seda. Vannitoas on roheline hambahari. Peske rahulikult hambaid, ma ainult jälgin teid.
Tavandinõukogu ametnik: Ikkagi on teid raske mõista. (Ära vannituppa.)
Sylva: Ta ütles sedasama. Ta ütles, et ma olen liialt teatraalne elu jaoks. Ilmselt oli tal täielik õigus.
Tavandinõukogu ametnik: Tarvitas ta rohelist hambaharja?
Sylva: Ütlesin ju, et see on uus. kahe päeva eest ostetud.
Tavandinõukogu ametnik: Tema matusepäeval?
Sylva: Arvatavasti. Sel seosel pole mingit tähtsust, need on täiesti erinevad asjad. Ütlesin ju, et hambahari on kasutamata. (Kostab suuloputus.) Hämmastav...
Tavandinõukogu ametnik: Olen ma teie uudishimu rahuldanud?
Sylva: Absoluutselt. Nüüd võite teha, mida tahate. Võite hommikumantli seljast võtta ja visata ükskõik kuhu. Võite istuda või seista püsti, kuidas soovite.
Tavandinõukogu ametnik: Arvan, et teil on mingi sügavam tagamõte kui ainult tühipaljas teatraalsus. Te nägite... teda.
Sylva: Ei, ei.
Tavandinõukogu ametnik: Te pidite teda nägema.
Sylva: Millest te seda järeldate?
Tavandinõukogu ametnik: Ikkagi oli mul õigs. Te mängite oma minevikku. Te kujutate ennast Gertrudi, Juuditi, Margaretana ja näete teda.
Sylva: Algul ma arvasin, et te olete lihtsameelne ja loll, juhuseotsija või midagi taolist. Nüüd ma märkan, et te oskate ka järeldada. Iseasi, kas õigesti või valesti, aga see oskus pole kõigile antud. Seda oskust ei õpita, sellega sünnitakse.
Tavandinõukogu ametnik: Mind te ära ei osta.
Sylva: Te olete ettevaatlik kõrvaltvaataja. Te prepareerite inimesi nagu hiirepoegi.
Tavandinõukogu ametnik: Ma püüan prepareeritud hiirtesse elu puhuda, selle eest mulle makstakse.
Sylva: Kes te olete? Kust tulete? Mida tahate?
Tavandinõukogu ametnik: Ma tulin teie kutse peale.
Sylva: Aga ometi oli see ametiväline kutse, mis ei kuulu mingi honorari alla. Teid ei kohustanud miski.
Tavandinõukogu ametnik: Ma olen harjunud oma tööd tegema korralikult.
Sylva (naerab täie, jämeda häälega): Elusana on mul siiski pentsik neid sõnu kuulda...
Tavandinõukogu ametnik: Te saite valesti aru. Kogu aeg ei ole ma tegelnud ainult sellega.
Sylva: Ohoo!
Tavandinõukogu ametnik: Ma olin fotograaf, meremees, baarman...
Sylva: Ka tema oli fotograaf, meremees, baarman...
Tavandinõukogu ametnik: Jumal küll...
Sylva: Loomulikult ei tahtnud ma mingeid asjatuid paralleele... Tema on ju nende lillesülemite ja pärgade all. Tema peab taluma ootamatu lahkumise kibedat rõõmu, sest need, keda ta võis tõeliselt hinnata, jäid siiapoole. Õigemini ei saanud ta kaasa võtta palju, kuigi ta oli alati öelnud, et jälestab neid, kel pole taskus kõrtsirahagi.
Tavandinõukogu ametnik: Kui ma siia tulin, uskusin, et kohtan nutvat leske...
Sylva: Pisarad on kõige võltsim, mida üks naine välja mõelda võib. Pisarad on elavate jaoks.
Tavandinõukogu ametnik: Just elavana te ju teda näete. Teile on ta ikka siinsamas, igal pool, teie sisemus pole veel tõelisuse piirini jõudnud või on tegemist täiesti uue kogemusega, mida minu pikk praktika varem kohanud pole? Võibolla on mu viga selles, et ma ei ole kohtunud ühegi kutselise näitlejaga rambivalguse ja grimmita ja ma lasen ennast ära petta kui esimest korda teatrisse tulnu.
Sylva: Ahaa, lõpuks ometi.
Tavandinõukogu ametnik: Ma tahan teada, kes ta tegelikult oli. Mõistate, mind ei huvita see, kes ta on olnud, vaid kes ta oli?
Sylva: Ja mis see teile korda läheb?
Tavandinõukogu ametnik: Vabandage minu pealetükkivust, aga ma ei ole siiski veel selline inimene, kes oma tööd teeb käsitöölise tuimusega. Ka mina olen kunstnik, näitleja, kui te teada tahate. See ongi ainuke võlu, miks ma selle asjaga tegelen. Tunnistan ausalt, algul mind see juhtum ei huvitanud karvavõrdki. Minu arvates oli ta küllaltki hall kuju olnud, kellele kõlavad epiteedid olid ainult kuldsulgedeks. Hiljem, sellel nukral koosviibimisel taipasin ma, et kõik miskipärast varjavad tema tegelikku olemust. Keegi teist ei olnud huvitatud, et ma saaksin teada tõtt.
Sylva: Mehed eksivad alati, kui mängus on naised.
Tavandinõukogu ametnik: Igal teist oli oma ettekujutus, oma portree, ja te kertsite, et mõni teist selle varastab. Kasanoova portree.
Sylva: Mõnikord on ka mind häirinud see nimi – Kasanoova. Kohutav sarnasus selle lolli itaalia seelikukütiga, kelle memuaare iga koolipoiss tänapäeval teab. Ma ei tea, mida mõtlesid tema vanemad – andku jumal neile rahu, nad puhkavad kusagil kolkakalmistul ja vaevalt Kasanoova nende haual kordagi käinud oli – aga seda võin ma kinnitada, et tal ei olnud midagi selle lolli seelikukütiga pistmist. Me elasime rahulikult, sujuvalt, nagu võiks öelda. Võibolla oli see õnn, võibolla mitte – kust mina tean. Ma olin temaga harjunud nii, et ma ei vabane temast viimse tunninigi. Ta on alati minuga ja mind ei huvita tema füüsise tegelik olukord. Need tuhvlid, mida ta kandis, see hommikumantel, see trümoo, millesse ta tingimata veel pilgu heitis, enne kui uksest välja astus...
Tavandinõukogu ametnik: Nagu muuseumis.
Sylva: Just. Te tabasite mu mõtte.
Tavandinõukogu ametnik: Ega te ei taha öelda, et...?
Sylva: Muuseum tuleb siia. See peab purustama igasuguse väärkujutuse temast. Terve maailm peab teada saama, kes ta tegelikult oli. Siia tuppa tuleb tema kirjutuslaud nende vastikute vanaaegsete tindipottidega. Gobelään, mille ta muretses siis, kui tal mainimisväärset raha ei olnud, aga ometi mind üllatada tahtis... Kui meil oligi teinekord kitsas käes, siis võisime müüa kõik peale selle, kuigi meile head raha pakuti – mõelda, poolnälginuna kingib ta gobelääni... Aga siia seintele tulevad tema projektid. Te ju ometi teate, et ta oli arhtitekt?
Tavandinõukogu ametnik: Üldjoontes.
Sylva: Ta oli väljapaistev arhitekt, kirjutage see kõrva taha. Tema projektide järgi on ehitatud maju ja linnu.
Tavandinõukogu ametnik: Nüüd te vist küll natuke liialdate.
Sylva: Näete, ka teie ei usu. Ja ise tahate teada tõtt. Ta oli väljapaiste arhitekt, kes varjas ennast võõraste nimede taha. Ta oli absoluutselt vaba kuulsusejanust. Ta häbenes oma nime, arvates, et sellega võivad seonduda igasugused rumalad kuulujutud. Te teate ju, et eestlased on väga klatšihimuline rahvas, kes erakordselt raskelt põeb oma väiksust, nii et iga elav geenius on neile jalamatiks. Tahan, et mõistaksite mind: surm ülendas ta, vabastas rumalast kuulujuttudesaastast, valas pronksi. See muuseum tuleb, ma saan aru, mõnedele ootamatusena, aga mitte neile, kes teda tõeliselt tundsid... Te astute siia sisse, teile pakutakse kohvi – ta ju armastas kohvi ja ma saan aru, et see oleks lausa püha kohus igale külastajale tass kohvi pakkuda... Siis me alustaksime ekskursiooni. Need pudinad-padinad. Projektid. Maketid. Ja siis WC – siin ta ju suri. Rahulikult. Õndsa naeratusega. Natuke enne seda oli ta vannis käinud ja pargis jalutanud, nagu valmistudes selleks rituaaliks... Miks te nägu krimpsutate?
Tavandinõukogu ametnik: See jutt ei kõla just pronksausamba moodi.
Sylva: Ma tahan purustada igasuguse vaheseina näitusekülastaja ja eksponaatide vahel. Kirjeldan täpselt, kuidas ta seal leidsin ja koridori põrandale asetasin, kuidas ta alasti võtsin ja viinaga pesin... Alles siis kutsusin ma kiirabi.
Tavandinõukogu ametnik: Te oleksite seda kohe pidanud tegema.
Sylva: Ma teadsin, et ta on surnud ja ma ei tahtnud asjatult aega raisata. Tahtsin temaga veel viimne kord kahekesi olla. Mulle tundus, et tal on mulle veel olulist öelda.
Tavandinõukogu ametnik: Pärast kliinilist surma?
Sylva: Mis tähtsust sel. Ma ei lootnud ju, et ta jutukamaks ja avameelsemaks muutuks. Mind hämmastas hoopis miski muu. Et sellises alastisuses, avaliolekus polnud ta minu ees veel kunagi olnud. Äkki sain ma tema mõttest aru ja tundsin end tema ees tohutu süüdlasena, kes peab enda lunastama.
Tavandinõukogu ametnik: Paar täpsustust. On see tõsi, et teil ei olnud lapsi.
Sylva: Ta ei sallinud lapsi. Aga see ei puutu siia. Algul ma nutsin pikalt ja lohutamatult, püüdes emmata võõraid lapsi. Hiljem elasin oma kired rollidesse. Ma olen olnud elus palju kordi sigitatud naine. Aga ka hüljatud. Jalge alla tallatud. Pikapeale mõistsin, et tal oli õigus. Elu on üks võimalusi, mitte rohkem, ja sellepärast peame olema maksimalistid ka õnnetaotluses. Meie puudused olid meie tugevusteks. Tema vaimsus, tema terav mõistus kompenseeris kõik.
Tavandinõukogu ametnik: Kohe alguses?
Sylva: Alguses oli muidugi kõik teisiti. Ta oli äsja kunstiinstituudi lõpetanud mühakas maapoiss. Nälgis. Lõunasöögiks tänavamüüjate käest ostetud odavad ploomid või marmelaad. Teda kasutati ära. Mõned energilisemad tüdrukud kutsusid enda poole. Lollis usus ta läks ja ta oleks kuivale püütud, kui mina poleks õigel ajal ilmunud.
Tavandinõukogu ametnik: Ja kust te ilmusite?
Sylva: Muidugi mitte taevast. See oli üks tantsupidu. Klubis. Vastik orkester ja vastik publik. Mina käisin teinekord seal, aga tema polnud kunagi käinud. Seekord pidin ma eeskavas väikese estraadisketši tegema. See oli mul kursuse lõputööks. Ja siis nägin ma teda.
Tavandinõukogu ametnik: Ja ta võttis teid tantsima?
Sylva: Ei. Ta ei osanudki tantsida.
Tavandinõukogu ametnik: Aga mis eesmärgil ta siis tookord tulnud oli?
Sylva: Tema elus oli palju mõistatusi, mis jäävadki mõistatuseks – eesriiet kergitades võib meid tabada mingi ootamatus.
Tavandinõukogu ametnik: Pettumus?
Sylva: Ka pettumus. Pole vastikumat meest kui avameelne mees.
Tavandinõukogu ametnik: Aga ometi tahate selle muuseumiga tema striptiisi lavastada.
Sylva: Ma tahan purustada publiku ja näitleja vahekorra, ma tahan luua neljadimensioonilise teatri. Happening´i.
Tavandinõukogu ametnik: Surnust?
Sylva: Igavesti elavast.
Tavandinõukogu ametnik: Me mõtleme ju ühte ja sedasama.
Sylva: Meie küll, aga see ei tähenda, et teised. Meie sunnime ka teisi mõtlema.
Tavandinõukogu ametnik: Teate, ma ütlen tõe. Selle muuseumi mõtlesite te välja ainult meie kahe jaoks.
Sylva: Nende vastikute latataradega ei ole mul midagi ühist.
Tavandinõukogu ametnik: Vabandust, ma eksisin.
Sylva: Ei, te ei eksinud. Teie intuitsioon on teid jälle õigele teele juhatanud. Ma vihkan neid kahte eite ja ma arvan, et põhjusega. Kas see punapea, see käpard, teab üldse midagi soengutest ja sassoonlõikest, mis te arvate? Ja see ilmetu hülgenägu. Elsbet – mis suhe tal üldse Kasanoovaga olla võis?
Tavandinõukogu ametnik: Ma tulin siia küsima, mitte vastama.
Sylva: Tulite te nende käsul?
Tavandinõukogu ametnik: Ütlesin ju, ma tulin Kasanoova pärast. Ma tahan, et ta minu silmade ees elama hakkaks.
Sylva: Mõnikord ütles ta: “Mu väike turunaine, vabrikuplika.”
Tavandinõukogu ametnik: Miks?
Sylva: Ta arvas, et tänapäeva intelligentsed naised on ebahuvitavad. Õigemini, haridus tapab naiselikkuse. Ega siis muidu araablaste keskel kõrgharidusega naisi kolm korda odavamalt ei hinnata kui teisi.
Tavandinõukogu ametnik: Ja mida siis teie tegite?
Sylva: Ma olin vabrikuplika. Punetavate põskedega ja töntsi pilguga. Kord panin pähe patsidega paruka – ma olin halearmas ja kuidas ta rõõmust röökis.
Tahan olla taame lillepoes ja mitte änam Tottanham Court Roadil lilla müia. Aga nad ei võta mind ku ma´i oska peenemalt rääki. Ta ju ütles, et võib mind õpetada. Noh, ja ma maksan ka – egas ma eategu ei palu – tema aga vahib mu otsa nigu oleks ma sõnnik.
(C. B. Shaw. Pygmalion)
Tavandinõukogu ametnik: Kui tore!
Sylva: Siis teie arvates ka? Ka teie olete kretiin. Kes briljante klaasitükkidest ei eralda. Need totrad alaarenenud tänavaplikad ei ole minu ampluaa. Ma olen hoopis Kuu. kask hommikustes päikesekiirtes. Kuninganna. Jaa, ärge muiake kohtlaselt – ma olen kuninganna. Kuldkrooniga kuningannad purpuris on minu ampluaa, mõistate!
Kuis olen saatuselt ma vastu võtnud piinu!
kui mõni õnnetus mult oleks isa viinud,
suurt tuge sinus siis mul oleks leidnud hing
ja juba lohutust, kui oleks näinud sind;
ja võtnud nukruse mult oleks imevägi,
kui oleks pisarad mult pühkind sinu käsi.
Nüüd, isast ilma jäänd, ka sinu jätma pean,
sest kõrgemale au ma armastusest sean.
(Corneille. Cid)
3. pilt
Janne tuba, natuke jahe, professorlik. Suur kirjutuslaud. Raamaturiiul. Isegi uskumatu, et see võib olla mingi õrna naise maitse. Või on see pärandus tema eelmisest abielust, millest me ei tea midagi? Ei usuks.
Janne: Seal te siis lõpuks olete. Astuge aga sisse. (Hakkab äkki naerma.)
Tavandinõukogu ametnik: Mis siin naljakat?
Janne: Pidin juba ütlema: tundke ennast nagu kodus. Aga siis tuli teie elukutse meelde.
Tavandinõukogu ametnik: Mis see siia puutub!
Janne: Teie elukutse esindajatega pole ma varem tegemist teinud.
Tavandinõukogu ametnik: Ma olen pidanud palju elukutseid. See on nendest üks ja esialgu viimane.
Janne: Aga miks te just selle valisite?
Tavandinõukogu ametnik: Mul oli hulgaliselt jutukaid sõpru. Et nende jutukust piirata, hakkasin ma ise jutustama. Nii avastasin ma oma suuvärgi. Edaspidine oli lihtne, natuke ümber piiluda ja leida sellele kohasemat rakendust.
Janne: Arvasin, et see on teie kutsumus.
Tavandinõukogu ametnik: Väljendasin ennast natuke primitiivselt. Muidugi kutsumus.
Janne: Olete te rahul? Olete te... enda leidnud?
Tavandinõukogu ametnik: Kui te silmas peate, et... See ei ole sugugi tuim töö. Kui iniesed ongi elanud ühtemoodi, siis lahkuvad igaüks isemoodi.
Janne: Te tahate sellega öelda, et lähenete igale nii-öelda individuaalselt?
Tavandinõukogu ametnik: Kuidas siis muidu! Muidugi, mitte alati. Igas elukutses on käsitööd, mis pikapeale saab nii omaseks, et sa hakkad kasutama klišeesid. See tähendab, sul aitab ühest pilgust ja sulle näib, et tead tema kohta kõik. Arvan, et nii on iga õpitud elukutsega. Kas siis teiega nii ei ole?
Janne: Minu töö ongi käsitöö. See tähendab, minul on peaaegu üks klišee. Vaimsus lisandub ainult teisejärguliselt, hobi korras.
Tavandinõukogu ametnik: Ma ei mõista teid.
Janne: See tähendab, ma ei tegele ainult juustega, vaid natuke ka sellega, mis nende alla jääb. Pügades küsin ma alati endalt: kes ta on, millega tegeleb, kui palju tal raha taskus on... Loomulikult ei pea ma seda närust jootraha silmas.
Tavandinõukogu ametnik: Siis teate ka minu kohta kõik.
Janne: Teiega on teistpidi. Kõigepealt sain ma teist teada lähteandmed ja alles siis langes mu pilk teie juustele. Mulle tundub, et te hoolitsete oma juuste eest vähe. Kui te ei hakka bioaktiivseid vanne tegema, võite jääda kiilaspäiseks.
Tavandinõukogu ametnik: Võin ma vaadata raamatuid? Armastate te väga lugeda?
Janne: Need olid tema raamatud. Võiks öelda – raamatud olid ta suuremaid kirgi. Aga ainult raamatud, mitte lugemine. Kui ta teinekord mind mõne raamatuga nägi, hakkas ta naerma – lugemist pidas ta sekundaarseks kõrvalnähteks.
Tavandinõukogu ametnik: Te siis tahate öelda, et ta... ainult kogus neid?
Janne: Jah, ta oli tõeline bibliofiil. Ainuke tõeline bibliofiil Eestimaal. Ma nägin, kuidas ta salaja raamatuid silitas. Isegi nuusutada võis ta neid. Kui tal oleks tulnud valida naise ja raamatute vahel, oleks ta silmapilkselt raamatud valinud.
Tavandinõukogu ametnik: Teid see rahutuks ei teinud?
Janne: Miks? Ma ei saanud tema juures nagunii pretendeerida esimesele kohale. Minu juures elas ta välja oma vaimsuse. Millised võrratud õhtupoolikud meil olid! Kuidas ta armastas seltskonda ja kui vaimukas ta seal oli! Hämmastav teadmiste rikkuse ja loogilise mõtlemise sulam.
Tavandinõukogu ametnik: Kummaline vastuolu – mitte ühtegi raamatut lugeda ja kõike teada.
Janne: Ta oli üldse natuke ebaharilik mees. Raamatud nagu andusid temale juba üksnes puudutusega.
Tavandinõukogu ametnik: Sylva rääkis, et ta nägi Kasanoovat tihti raamatuga.
Janne: Ta mõtleb välja. Haiglase fantaasia vili. Kadedus. Olude sunnil pidi ta ju mõnikord viibima selle emahane juures, kes ei suutnud talle midag vaimset pakkuda. Sylva on andetu vananev näitleja. Tal oli tähtis ainult välispidine. Kasanoovale ei saanud see loomulikult vastuvõetav olla.
Tavandinõukogu ametnik: Aga ometi suri ta seal.
Janne: Kui Kasanoova saaks kõnelda, puhkeks ta laia häälega naerma...
Tavandinõukogu ametnik: Mida see tähendab?
Janne: Ta suri minu juures. Suvilas. Ma olin suvila üürinud selleks õhtuks, aga Sylva oli haisu ninna saanud ja ka enda kohale vedanud. Kasanoova oli tujust ära, õhtu oli ju rikutud, ta jõi rohkem kui kunagi, jäi kõvasti vinti ja kadus... Hiljem leidsime ta mitte kaugelt metsateelt. Südamerabandus.
Tavandinõukogu ametnik: Nüüd olen ma küll täbarasse olukorda sattunud – üks teist valetab.
Janne: Ja ise peate ennast veel heaks psühholoogiks. Selgeltnägijaks.
Tavandinõukogu ametnik: Ma olen spetsialiseerunud surnutele, mitte elavatele.
Janne: Võtke siis teatavaks – ainukene koht, kus Kasanoova end hästi tundis, on siin. Kui mu intuitsioon oleks natukenegi ette öelda suutnud, oleksin selle saunaõhtu ära jätnud, uskuge seda. Me oleksime korraldanud mingi väiksema seltskondliku koosviibimise ja näiteks öö läbi tantsinud. Või oleks ta lastega tegelenud.
Tavandinõukogu ametnik: Teil on ka lapsed?
Janne: Jaa, kaks poega. Aga ärge kartke, neid ei ole kodus.
Tavandinõukogu ametnik: Nii et ta armastas lapsi?
Janne: Hullupööra. Lasteta poleks ta suutnud elada. Ta võis unustada ennast terveks päevaks või ööks laste hulka. Lapsed jumaldasid teda. Muuseas, tänu lastele saime me tuttavaks. Ta oli tulnud oma naisele järele, kui pargis juukselõikla ees mu lapsi nägi. Mul oli kaks võimalust: võtta tema või anda lapsed.
Tavandinõukogu ametnik: Ta naine ei teadnud sellest midagi?
Janne: See pime kana?
Tavandinõukogu ametnik: Armastuse parimaks tõendiks oleks olnud ju...
Janne: Abielu? Ah, ärge ajage titajuttu. Just armastuse pärast ei tahtnud ma teda nende formaalsete köidikutega siduda. Pole midagi halenaljakamat kui abielus inimene. See ruineerib pikapeale ka kõige sügavamad ja vastupidavamad tunded. Tänu minule suutis Sylva abielus olla. Mina aga omakorda olen saatusele tänulik, et kõigi nende Kasanoovaga koosveedetud aastate jooksul ei rääkinud me sellest mitte kordagi. Külalisabielu on parim baromeeter tunnete mõõtmiseks. Inimesed ei muutu igavaks, sest nad ei saa igavaks muutuda. Las Sylva peseb ta sitaseid pükse, see mind ei huvita. Nagu tema poleks kannatanud mu make up´i, kosmeetilist üleslöömist. Ma teadsin ainult, et voodist tõustes pidin ma olema juba daam, mitte tolgendama ringi kulunud roosa kombineega ja keerama kõikide nähes rulle pähe. Kui meie armastus oleks lakanud, oleksime lahkunud päevapealt. Ja muidugi mitte vihaga, meil poleks ju midagi jagada ja katkuda olnud. Me oleksime lahkunud sõpradena, kes võibolla mõnikord teineteist veel vajavad. Armastusele pole midagi ohtlikumat kui sõprus. Viha on armastuse üks pooltest, sõprus – antipood. Üks on tuli kaminas, lahvatav leek, teine radiaator; soojendada võivad mõlemad, aga üks annab elusat, teine surnud soojust.
Tavandinõukogu ametnik (kes on sirvinud üksikuid raamatuid): Mõned on siin väga vanad ja haruldased. Kust ta need hankinud on?
Janne: Tal oli eriline vaist. Bibliofiiliks ei saada, vaid sünnitakse, tavatses ta öelda. Kui ta raamatute kogumist alustas, töötas ta tehnilise joonestajana, töö oli väheloominguline ja ebahuvitav. Seinale pani ta loosungi: riided võivad olla, raamatud peavad olema. Selles suhtes mängis ta ohtlikku mängu. Ta teadis ju väga hästi, et ükski naine tõelist bibliofiili ei suuda taluda. Õnneks olen ma hariduselt filoloog.
Tavandinõukogu ametnik: Teie?
Janne: Arvasite te siis tõesti seda, et terve eluaeg armastan ma inimesi ainult nende juuste järgi? Kuigi selles on tõde. Mulle jäävad näod hästi meelde; ka aastate pärast võin ma juhuslikus vastutulijas ära tunda selle, kes kunagi minu käe all olnud. See on umbes nii, nagu üks mu tuttav kingsepp – kõigepealt vaatab ta inimese jalgadele.
Tavandinõukogu ametnik: Miks te siis oma õpitud elukutsest loobusite?
Janne: Selleks oli mitmeid põhjusi. Olin valitud aspirantuuri ja mind ähvardas teaduste kandidaadi troositu saatus. Mul oli valida: kas nooremteaduri näguripalgale jääda või töötada ennast üles... Muuseas, mu klientuuri hulgas on väga huvitavaid inimesi, akadeemikute ja riigimeeste naisi. Ei ole sellist defitsiitset asja, mida ma ei saaks kerge vaevaga. Alatasa kutsutakse mind peentesse seltskondadesse ja Kasanoovale see meeldis; tema suutis niisuguste seltskondade ehteks olla... Aga tegelik põhjus on selles, et ma ei tahtnud saada järjekordseks emantsipatsiooni ohvriks, sinisukaks, viljatuks naiseks, kes hädistel konverentsidel püüab olla naeruväärsuseni meestega võrdväärne, kes aga ikkagi on ülelahjendatud äädikas, mis süldilegi ei suuda maitset anda.
Tavandinõukogu ametnik: Ja nüüd siis müüte selle raamatukogu?
Janne: Mitte mingi hinna eest. Nende raamatute ja minu vahekord on hoopis teine, meie vahel on Kasanoova. Ma armastan neid raamatuid Kasanoova pärast, need on mulle tema mälestussambaks.
Uksekella helin.
Janne: Pean vabandama, aga... Ma ei taha, et minu korterist leitakse mõni mees. Mitte et ma nunn olen – ka nunnakloostris on mehed, eks ole – aga mälestus Kasanoovast on veel nii elav, et ma ei tahaks kellelegi vale muljet jätta.
Tavandinõukogu ametnik: Mida ma siis tegema pean? Voodilinadega aknast välja ronima?
Janne: Palun minge sinna tahatuppa. Kasvõi riidekappi... Vannutan teid.
Uus uksekella helin.
Janne: Ja-jaa, tulen juba. Kes seal on?
Sylva: Mina.
Janne: Ah sina... Nii vara hommikul.
Sylva: On sul keegi siin?
Janne: Ei.
Sylva: Siis on hea. Mul on sinuga vaja rääkida. See loll matusekõnede vorpija käis minu juures.
Janne: Tss!
Sylva: Mis sul hakkas?
Janne: Sa karjud, nagu tahaksid seda tingimata ka esimesele korrusele teatada.
Sylva: Ja mis sellest! Saagu kõik teada! Mis tal vaja on? Miks ta topib oma nina sinna, mis ei ole tema asi? Äkki on tal hais ninas?
Janne: Lollus, Sylva. Ma annan sulle ühe tableti eleeniumi. Sa oled täiesti läbi.
Sylva: Kes ta on?
Janne: Kust mina tean. Ma pole tema vastu vähimatki huvi tundnud.
Sylva: Siis sinu juurde pole ta veel jõudnud?
Janne: Mis tal siit otsida!
Sylva: Teda huvitavad Kasanoova surma asjaolud. Ma kardan, et ta saab jälile.
Janne: Tss!
Sylva: Sa siis... oled kindel?
Janne: Täiesti! Ta on erakordne...
Köha teisest toast.
Sylva: Sul on seal keegi?
Janne: Ei.
Sylva: Mulle ometi tundus, et...
Janne: Võibolla teiselt korruselt... Kõrvalparaadnast. Maja kostab õudselt läbi. Räägime parem millestki muust. Sul, mu kallis, on välimus käest ära. Sa pead kõige kiiremas korras minu hoole alla tulema.
Sylva: Üleelamised. Viimastel aegadel. Eriti täna öösel. Ma nägin seda kretiini unes. Ta oleks nagu minule matusekõnet pidanud. Ikka et: lahkunu oli ja lahkunu oli...
Tavandinõukogu ametnik on ilmunud uksele.
Sylva: Appi! Seal ta on.
Janne: Sa kuulsid kõik?
Tavandinõukogu ametnik: Ma olen õppinud mitte kuulma, kui ma ei pea kuulma.
Sylva: Ikkagi mängisid sa temaga kokku.
Janne: Loll. Ta on minu juures eraasjades.
Sylva: Mulle aitab sellest komejandist. Mul on kõrini.
Janne: Mõistad, Sylva, mul on ju mõned nõrkused meeste suhtes.
Tavandinõukogu ametnik: Te ajate lollusi suust välja.
Janne: Kuuled, Sylva, kuidas ta minuga käitub. Ja pärast kõike seda. Võid minna. Ma ei vaja sind enam.
Tavandinõukogu ametnik: Just nüüd ei lähe ma kuhugi.
Sylva: Mina lähen. Minule aitab. (Ära.)
Janne: Vabandan, et ma nii vulgaarselt käitusin. Mul olid teatavad põhjused.
Tavandinõukogu ametnik: Tunnete te teineteist pikka aega?
Janne: Vist 10 aastat. Kasanoova tutvustas meid.
Tavandinõukogu ametnik: Miks ta tahtis, et te tuttavad olete?
Janne: Temale oli see vist ükskõik. jah, nüüd tuleb meelde. Sylva oli saanud haisu ninna ja ilmus ükskord ootamatult ukse taha. Ma ei teinud ust
Tavandinõukogu ametnik: Karjumise ja rusikatega?
Janne: Vaikse mediteerimisega. Kasanoova pidi tegema oma valiku. Aga ta ei valinud. Ta oli väga heasüdamlik inimene ja ei tahtnud sellest krohvitud kangelannast vabaneda.
Tavandinõukogu ametnik: Mis siis sündis?
Janne: Triumviraat. Abielu kõigis tema keerukustes, nagu öelda tavatsetakse. Igaüks püüab oma õnnemudelit maksimaalselt rakendada.
Tavandinõukogu ametnik: Ja te ei tundnud Sylva vastu mingit viha?
Janne: Viha ma tundsin, aga armastus Kasanoova vastu oli suurem.
Tavandinõukogu ametnik: Ja siiski ei räägi te kõike.
Janne: Läbi nägite? Ära arvasite? Jah, ma kirjutan raamatut. See on lugu Giocomo de Seingalt Casanovast, kes elab tänapäeval oma kommunaalkorteris. Ambitsioonid ja võimalused on muutnud ta naeruväärseks. Ta on nagu kusagilt teisest maailmast, teiselt planeedilt, teisest ajastust. Mu romaani idee ongi näidata rüütlimeelsuse naeruväärsust tänapäeva tingimustes.
Tavandinõukogu ametnik: Ja selleks te siis suhtlesitegi Kasanoovaga.
Janne: Ei. Tema pole prototüüp, tema on ainult inspiratsiooni andja. Ma registreerisin aastaid ta meeleseisundeid ja veidrusi – see ei olnud nii keeruline, tal polnud vähematki kahtlust, et ma niisuguse asjaga hakkama saan, ta ei teadnud mu kirjanduslikest noorpõlveharrastustest midagi. Aga õieti ei huvitanud mind tema, vaid hoopis kolm naist.
Tavandinõukogu ametnik: Kolm?
Janne: Jälle kokkusattumus, millel pole tegelikkusega vähematki pistmist. Casanova on avaldanud ajalehes kuulutuse, et võtab kaasüürilise. Selle peale koguneb tema trepikotta naiste armaada – loomulikult huvitab kõiki korter, mitte kedagi Casanova. Sellest rikkalikust võimaluste tüübistikust valisin ma välja kolm – kahvatu Milke, soliidse Riniida ja imeilusa
Tavandinõukogu ametnik: Mind huvitab eelkõige Casanova.
Janne: Enda avab ta sisemonoloogiga. – Inimesele, kelle elukutseks on armastus, on kõik kordumatu, ka korduv... Mäletan veel hästi oma kalleid sõpru Rousseau´d ja Voltaire´i, neid omamoodi õnnetuid selle, kes teinekord tühisest napsistki alalhoidlikkuse pärast loobusid. Maailm jumaldab neid, ja õigusega, sest lõppude lõpuks on nad päris huvitavad semud. Mina halastasin vaesele maailmale ja vaestele kooliõpilastele mitte mingisuguse kaastunde pärast, vaid kättemaksuks väikekodanlikule heaolule. Ma armastan uhket mööblit, aga ma ei muutu kunagi tema orjaks. Ma armastan delikatesse, aga ma ei salli neid, kel kõht kogu aeg pungil täis. Ma armastan naisi, aga ma ei talu nende võimu, nad tüütavad ja väsitavad. Sellepärast alustasingi ma kord sõjakäiku kõige saatanlikuma inimliigiga, kes oma nõrkuses on tugev ja tugevuses nõrk.
Tavandinõukogu ametnik: Et ta avameelne on, ei jõua ta kunagi oma eesmärgile.
Janne: Vabandust, see on lihtsalt kirjanduslikust vilumatusest. Tegelikult on ta väga painduv ja sõnaosav. Tema tugevus ongi kohanemises. Ta on Igavene Suur Mängur.
– Te olete nagu lummus, millest vabaneda ei oska, te olete nagu südant veristav kivuvitsaoks. Taganege minust enne kui hilja. Või ei kuule te, kuidas kooskavad hobused akende all, kääksatab õlitamata tõllauks... Need on ometi parimad täkud selle päikese all... Kõik, teenrid, kuldlivreed ja tühised ballid on teie käsutuses nagu ma ise, väeti ja patune. Mis väärt on kuningriigid teie kuldsete lokkide ees, maailma kõige kuulsamate portselanivabrikute serviisid naeratuse ees ja toretsevad lossid paindlike põlveõnnalde ees...
Ja teate, mida teeb kahvatu Milke – selle asemel, et öelda, et see on jama ja ta kuradile saata... Ta kohaneb, sulab Casanovaga ühte ja hakkab ette kujutama, et ta on lilleneiu...
– Siis, kui kõik vaikseks jääb ja kuu naabermaja korstna kõrvale on kinnitunud, tuled sina, Casanova. Tuled ja sosistad: “Lähme nüüd Uneluste Maale.” See maa on meie maa, kus linnud laulavad meile, päike paistab meile ja kuu kumab meile...
Tavandinõukogu ametnik: Maa, kus linnud laulavad meile, päike paistab meile ja kuu kumab meile...
Janne: Näed sa neid aasu kullerkuppudega, ojahõbedat ja tähnilisi hirvi?
Tavandinõukogu ametnik: Neid aasu kullerkuppudega, ojahõbedat ja tähnilisi hirvi?
Janne: Ja kas sa näed neid jalgratastel piimanaisi lepavõsavahelisel teel juttu lagistamas?
Tavandinõukogu ametnik: jalgratastel piimanaisi lepavõsavahelisel teel juttu lagistamas?
Janne: Aitab! Mulle aitab!
Tavandinõukogu ametnik: Just mina läksin oma rolli nii sisse, et unustasin enda. Ma olin – Casanova. Ma tundsin, mida tähendab olla Casanova. Palun jutustage edasi.
Janne: Soliidne Riniida on kuivik. Ajalooõpetaja. Teda ehmatab üksnes juba Casanova ankeet. Sünnikoht ja –aeg: Veneetsia, 1725. Elukutse? Tal on raske sellele vastata, sest tänapäeval ei ütleks väide, et elukutseks on armastus, arvatavasti midagi. Aga ta on ju olnud veel ohvitser, muusik, diplomaat, insener, majandusteadlane, vabrikant, matemaatik, impressario, ajaloolane, kunstiteadlane, astronoom, alkeemik, raamatukoguhoidja...
Tavandinõukogu ametnik: Vaatamata kõigele poleks ta naisteta maailmakuulsaks saanud. Kurblooline tõik.
Janne: Jääb veel imeilus
– Komöödial on lõpp, teie ees ongi Casanova.
– Komöödia alles algab. Casanova on galantne, esinduslik, rühikas, naisi kohtleb ta nagu muinasjutuprintsesse, neid tõotuste ja lubadustega üle külvates. Tema silmades on tuli, huultel mürk ja embustes kogu maailma õndsused.
Ühesõnaga, nii palju kui Casanova ka pingutab, jääb ta ikka diletandiks. Diletantism on hirmus asi, armastuses eriti.
Tavandinõukogu ametnik: Te olete halastamatu.
Janne: Ma olen aus.
Tavandinõukogu ametnik: Milline neist kolmest naisest olete siis teie?
Janne: Kõik kolm.
Tavandinõukogu ametnik: Ja armastate te Casanovat?
Janne: Igaüks otsib oma Casanovat. Ja kui ei leia, siis peab ta selle välja mõtlema.
4. pilt
Elsbeti tuba. See on kahtlemata nähtutest kõige rikkalikum ja, riskiks isegi äelda, maitsekam. Ruum on lahendatud must-valge kontrastiga. Näiteks must diivan, must tugitool, valge põrand ja valged seinad. Kogu seda tänapäeva disainikõledust ilmestavad mõned antiikesemed.
Tavandinõukogu ametnik: Kasanoova surma kohta on kaks versiooni. Üks, et ta auri näitlejanna, see tähendab, ta enda korteris. Teine, et juuksuri suvilas.
Elsbet: Ja nüüd tahad kuulda, et ta hoopis minu juures kõrvad pea alla pani? Võta teatavaks, minu juures käis ta ainult elusalt.
Tavandinõukogu ametnik: Mis te arvate, kumb variant on õige? Kumba võis ta küll rohkem armastada?
Elsbet: Miks ta pidi neid kanu armastama?
Tavandinõukogu ametnik: Siis pidi olema keegi kolmas.
Elsbet: Ja ongi.
Tavandinõukogu ametnik: Teie?
Elsbet: Loll. Lihtsalt juhtumisi tunnen seda kolmandat. Ta on mu sõbranna.
Tavandinõukogu ametnik: Aga kas teile ei tundu, et ka see kolmas oleks tookord pidanud sarga juures langetatud päi seisma?
Elsbet: Miks? Mis tähtsust on sellel, kus inimene seisab?
Tavandinõukogu ametnik: Siis, kui mina oma lahkumissõnu ütlesin...
Elsbet: Sa said oma raha, sinusse see ei puutu.
Tavandinõukogu ametnik: Miks te valetate ja fantaseerite?
Elsbet: Eeh, argpüks! Kui sa teada tahad, kokku said nad siinsamas minu juures.
Tavandinõukogu ametnik: Ja kus siis teie olite?
Elsbet: Ma vaaritasin toite. Ta pidas lugu söömisest. – oh-oh, kuidas pidas! Ta oli, kuidas seda öeldakse, gurmaan. Kokakunst on kunst, ütles ta.
Tavandinõukogu ametnik: Ja mis kasu teie sellest saite?
Elsbet: Ütlesin ju, ta oli mu sõbranna.
Avab väikese seinaluugi ja hakkab nagu märkamatult lauda katma.
Tahad sina ka? On sul kõht tühi? Kanapojad veinikastmes. Riisikad marinaadis. Ja tikutajad... See oli tema lemmikroog, niimoodi oskan ainult mina valmistada.
Tavandinõukogu ametnik: Vastab see tõele, et te töötate koristajana?
Elsbet: Ja mis sellest. Nagu see töö polegi auasi. Siin on pudel veini 1725. aastast. Sinu terviseks. Et sa rutem selle surma põhjuse...
Tavandinõukogu ametnik: Ma pole kriminalist. mind ei huvita tema surm, vaid elu.
Elsbet: Ükskama. Siis selle terviseks.
Tavandinõukogu ametnik (võpatades): Ega te sellega ometi ei vihja, et...?
Elsbet: Temaga juhtus kõike. Tema oli sihuke naljamees.
Tavandinõukogu ametnik: Ta on ületanud piiri, kust enam tagasi astuda ei saa. Mõned asjad siin maailmas on pöördumatud.
Elsbet: Mis sa pabistad, kust mina tean.
Tavandinõukogu ametnik: Mis teil temast meelde on jäänud? Oli tal migeid iseloomulikke harjumusi?
Elsbet: Jah, muidugi, kel siis põle. Kas sinul siis põle?
Tavandinõukogu ametnik: Mis mina siia puutun?
Elsbet: Kui ma sind siit abaluu alt kõdistan, on sul kõdi?
Tavandinõukogu ametnik: Kuulge, jätke juba...
Elsbet: Aga tema naeris. Hobuse moodi hirnus, aga tahtis, et siit abaluu alt kõdistatakse.
Tavandinõukogu ametnik: Ehk teab teie sõbranna sellest kahekordsest surmast midagi?
Elsbet: Ära püüa teda sisse mässida. Ta ei salli. Lasku käpakile, ma tahan su seljas ratsutada.
Tavandinõukogu ametnik: Mis juttu te ajate!
Elsbet: Tema armastas nii. Tema tahtis nii. Või ma ei räägi enam ühtegi sõna.
Tavandinõukogu ametnik (laskub neljakäpukile): Aga ainult tõtt.
Elsbet: Ainult tõtt.
Tavandinõukogu ametnik: Armastasite te teda?
Elsbet: Kuule, sina laiskelajas, liigu kiiremini.
Tavandinõukogu ametnik (lükkab naise seljast ja tõuseb üles): Minule aitab.
Elsbet: Väsisid ära, vana põnn? Oled vahul?
Tavandinõukogu ametnik: Nüüd ma tean, te olete... hull.
Elsbet: Ma lubasin tõtt rääkida – räägingi. Muidugi armastasin ma teda ja vihkasin seda lehtsaba Teevet. Ta polnu pooltki väärt, mida mina olin. Tal polnud rinda ollagi, aga ometi silkas Kasanoova tema järele.
Tavandinõukogu ametnik: Kas teil siis kunagi võimalust polnud?
Elsbet: Üks kord.
Tavandinõukogu ametnik: Millal?
Elsbet: Ma ei tea, kas ma räägin, ma lähen näost punaseks.
Tavandinõukogu ametnik: Rääkige.
Elsbet: Ükskord Teeve ei tulnud. Kasanoova istus siin diivanil – ma ei teadnud, kas talle söögid nina alla toppida või ei... Ja siis ütles äkki tema, et hakkame tantsima. No ja hakkasime. Mul oli kangesti himu ja kui ta mu magamistuppa vedas, siis... Ta võttis mu riidest
Tavandinõukogu ametnik: Mängis ta tihti suupilli?
Elsbet: Ei. Ma ei olnud veel kordagi kuulnud. Ma ei teadnudki. Tal ei tõusnud. Noh, ta oli impotent.
Tavandinõukogu ametnik: Ja Teeve ei tulnudki?
Elsbet: Tuli järgmine kord. Siis jälle Kasanoova ei tulnud. Ma rääkisin, mis meil juhtus. Teeve ütles, et siis ta ikka mängib suupilli. Ta mängib tihti suupilli.
Tavandinõukogu ametnik: Kirjeldage teda lähemalt.
Elsbet: Kas seda, kuidas ta sügab oma selga – tal oli hästi karvane selg, sihukest pole ma ühelgi mehel näinud. Ja mõnikord vaatas ta oma käsi. Sõrmed olid pikad, nagu klaverimängja omad kohe. Ma ei tea, kas ta klaverit klimberdas, mul klaverit polnud... Aga kuldsed käed olid tal.
Tavandinõukogu ametnik: Mis mõttes?
Elsbet: Igas mõttes. ja nupp lõikas. Ta alustas sellest, et ehitas köögi ümber. Köök, see ei olegi nagu köök. Nagu väike baariruum. Pliit on kusagil nurgas kapis. Nii et kui tahad süüa teha, avad luugi ja vajutad nuppudele. Magamistuppa ehitas ta voodi nagu poksiringi. Ta ütles, et see rahustab närve. Seal ei käi luupainaja kiusamas.
Tavandinõukogu ametnik: Kus ta tööl käis?
Elsbet:
Tavandinõukogu ametnik: Miks?
Elsbet: Ma teenisin siis nelja koha peal – mul oli raha küll. Ma tahtsin, et ta oma ehitustega rutem valmis saab.
Tavandinõukogu ametnik: Aga pärast tööd – luges ta raamatut?
Elsbet: Mis sa nüüd! Lugeda ta ehk oskaski, aga raamatuid ta põlgas. Muusika oli tema maa. Need on tema lindid. Ja tantsida. Tantsida lõpmatuseni. Teinekord ta tantsis üksi.
Tavandinõukogu ametnik: Saab siis ka üksi tantsida?
Elsbet: Tema sai. Tema oli... fenomen. Oled sa kuulnud sihukest sõna? Tema oli fenomen.
Paneb magnetofoni mängima.
Elsbet: Tantsime.
Tavandinõukogu ametnik: Te tantsite hästi. Tunnistage, et olete seda õppinud.
Elsbet: Tema pärast. Oskad sa suupilli mängida?
Tavandinõukogu ametnik: Ei.
Elsbet: Kahju küll. Mulle hakkas suupillimäng meeldima. See on nii ilus.
Tavandinõukogu ametnik: Te armastate muusikat?
Elsbet: Jätan ma sellise mulje? Tõmbasin sind haneks?
Tavandinõukogu ametnik: Hästi valitud palad. Võiks öelda, minu lemmikpalad.
Elsbet: Tema valis. See oli tema värk. Ma võin siit edasi lasta. ...siit... ja veel...
Äkki hakkab kostma mehe tekst...
Ja selles maises maailmas olen ma valinud kõrgeima rolli.
Naine peatab lindi.
Tavandinõukogu ametnik: Laske edasi.
Elsbet: See oli tema. Tsss!
Tavandinõukogu ametnik:Palun teid.
Elsbet: Saladust pidada suudad?
Tavandinõukogu ametnik: Suudan.
Naine paneb magnetofoni jälle käima.
...Ja selles maises maailmas olen ma valinud kõrgeima rolli. Kuningate rolli. Ma olen valinud raskeima kunsti, armastuskunsti, tuues selle altarile kõik muu. Ma olen olnud nagu tulekahi, põledes lahvatava leegiga. ja kui ma peaksin endalt küsima, kas ma kahetsen, siis – ei, ma ei kahetse midagi. Ma olen elanud intensiivsemalt ja õnnelikumalt kui teised.
Magnetofonilint kusagilt teise koha pealt.
...Ja sõudsin õhtuni, kuni väsisin ja aerud paati tõmbasin. Paat triivis kõrkjatesse, kuni vastu jändrikku puunotti põrkas ja ta karjatas: “Me upume!” Mis sest, mõtlesin ma ja nägin, et hirmununa oli ta veel ilusam kui kunagi. Ma tõusin püsti – paat rappus ja ma oleksin äärepealt tasakaalu kaotanud, kui ta poleks mu enda sülelusse tõmmanud...
Magnetofonilint jälle uue koha pealt.
...Mõnikord kujutan seda päeva täpselt ette... See peab olema suvi, see peab olema päikesepaisteline päev, kus ma olen osaleja ja kõrvaltvaataja ühtaegu.
Kui matuserong linnast läbi läks – nõtkuvate nõtkete jalgadega setukad vedasid päratu suurt katafalki, millel sinu maised jäänused oma viimset, võiks öelda, võidukat rännakut sooritamas, kogunes rahvas karjas tänavaäärtele ja vahtis kaelad õieli – sa pidid seda nägema, see oli efektne, kõmuline, arutukstegev.
Milline protsessioon! Vaimukus, elegants. nagu keskajal. Muuseas, vabandage, kas te teate, keda maetkse? Vaesed õnnetud! Te ei tea sedagi, kellega tegemist on. Seal on ju ometi kuulus Kasanoova.
Selle aja jooksul on Elsbet ennast tagatoas ümber riietanud ja tulnud uksele daamina. Just daamina: tume kostüüm, lai kübar, loor...
Tavandinõukogu ametnik: Põrutav! Temas oli siiski midagi...
Elsbet: Äärmuseni, groteskini arenenud egoism. Olete te kunagi kuulnud, et keegi oma matustest reportaaži kirjutab?
Tavandinõukogu ametnik: Äkki on nendel lintidel mingi oluline vihje? Saladus? Kes oli see naine seal paadis?
Elsbet: Mina.
Tavandinõukogu ametnik: Tõestage.
Elsbet: Ilmselgelt pole vaja tõestada. Tõepoolest, te nägite mu läbi: mina olin tema väljavalitu. Ta elu oli kujunenud kuidagi laialivalguvaks ja hüplikuks, tal oli palju naisi, aga armastas ainult mind.
Tavandinõukogu ametnik: Siis peate te teadma, kuidas ta suri.
Elsbet: Aga muidugi. ma tapsin ta.
Tavandinõukogu ametnik: Kuidas?
Elsbet: Te peaksite küsima – miks? Kiivuse- ja armukadedusehoos. Arvasin, et ta on mu selles suhtes tundetuks muutnud, aga eksisin. Võibolla vihastas mind just see teadmine, et ta oma sõna ei pea. Peale kirjeldamatuid romantilisi seiklusi ronis ta alati minu juurde. Ainult siin tundis ta ennast turvalisena. Ma ravitsesin ta haavu, tegin talle maailma kõige paremaid sööke, kuni ta kosus ja kadus. Aga siis ühel päeval sai mu mõõt täis. ma ei usu, et ma teda eriti armastasin – kesse siis tänapäeval enam nii loll ja naiivne on – aga mingil määral oli ta minu looming, mul oli temale autoriõigus. Ja siis tegi ta eksliku sammu – ta läks selle juuksuriga, selle lolli punapeaga, ja juhtumisi oli ka selle närtsinud näitlejanna kaasa vedanud. Ta lubas mitte minna, aga ometi läks. Lõin oma Volgale hääled sisse, sõitsin suvila ligidusse ja jäin varitsema. Ja siis ta tuli sealt öösel, üksinda, ja ma ajasin ta alla... Täiesti külmavereliselt.
Tavandinõukogu ametnik: Te peate kohtu alla minema.
Elsbet: Teis käivitub oma soo hale kaitsja, aga tegelikult ei tee te seda mitte, sest te ei tea, kas see on täielik väljamõeldis, fantaasia või tõde. Tegelikult on see tõde.
Tavandinõukogu ametnik: Teadis ka näitlejanna, et te Kasanoova tapsite?
Elsbet: Ma arvan, et küll. Me oleksime headeks sõbrannadeks võinud saada, kui teda poleks hirmutanud, et ma tõe välja ütlen. Ühte saladust ei suuda kaks naist kunagi hästi pidada.
Tavandinõukogu ametnik: Arvate siis, et ta tahtis kasanoovast vabaneda?
Elsbet: Tema ja juuksur – mõlemad. Nad unistasid kogu aeg Kasanoova legendist, Kasanoova häiris ja ruineeris neid oma lõpmatute armuseiklustega. Ju oli mälestustes temaga parem koos elada kui tegelikkuses. Ainult mina armastasin teda ja sellepärast pidin temale lõpu tegema.
Tavandinõukogu ametnik: Olete te siis tõesti võimeline tapma?
Elsbet: Kui armastan, siis tapan.
Tavandinõukogu ametnik: Mispärast?
Elsbet: Kui ma 15-aastane tüdruk olin, vägistati mind. Mind pandi tööle ühte soliidsesse peresse – isa mul ei olnud, ema teenis vähe... See oli lastetu abielupaar, nad elasid uhkes kolmetoalises korteris, kus ma pidin ülepäeva koristamas käima. Siis ühel päeval olin ma jäänud õhtu peale ja peremees oli üksi kodus – naine oli näitleja, ta oli tihti ära... Siis see peremees vägistas mu...
Tavandinõukogu ametnik: Need olid Sylva ja Kasanoova?
Elsbet: Panin oma säästud kokku ja lasin aborti teha, ma ei võinud seda ju emale öelda... ja ma pärisin viljatuse. Kuidas ma armastan lapsi! Kuidas armastan!
Nüüd te teate minu lugu. On veel mingeid küsimusi?
Tavandinõukogu ametnik: Ei.
Elsbet: Aga minul on. Kust te teada saite, et mina tema tapsin?
Tavandinõukogu ametnik: Ma ei teadnudki.
Elsbet: Oma teadmatuse tõttu peate te nüüd... surema... Muuseas, teil ei olegi pääsu. Selles veinis on mürk.
Tavandinõukogu ametnik: Ma nägin teid läbi. Ma ei joonud veini. Kallasin selle vaikselt lillevaasi.
Elsbet: Teie – petis! Teie – igavene...
Naine tormab mehele kallale. Mees rebib enda
Elsbet: Ega te – ometi...? Ma palun teid.
Tavandinõukogu ametnik: Teie õnn, et ma pole tulnud siia kohut mõistma. Mind huvitas puhtinimlikust küljest, kes kasanoova oli, ja ma arvan, et teie käest sain ma kõige rohkem teada. Aitäh söögi eest – te olete tõepoolest suurepärane kokk.
Elsbet: Palun teid, ärge minge ära... Ma armastan teid.
Tavandinõukogu ametnik: Ma eelistan ehtsat maapealset armastust rohkem kui armastust pärast surma.
5. pilt
Sylva tuba umbes kuu aega hiljem. Mõned üksikud märkamatud muudatused, kuigi sisuliselt peaksid need olema põhjalikud. Võib öelda, selles toas on kõrvaltvaatajatele nüüd enam loogikat. Kas ka toasviibijatele? Vaevalt.
Tavandinõukogu ametnik: Söandasin jälle teie juurest läbi astuda. Mind hakkas huvitama, kuidas muuseum edeneb.
Sylva: Muuseum? Ah jaa. Ma olen ümber mõelnud. Ta ei vääri muuseumi.
Tavandinõukogu ametnik: Kuidas siis nii?
Sylva: Arhitektina oli ta keskpärane. Inimesena samuti. Kõik, mis ma hiljem teada olen saanud, on muutnud mu arvamust temast. Mõistsin, et elasin tema varjus kõik need aastad asjatult. Nüüd hakkan ma ennast realiseerima. Peanäitejuht andis mulle võrratu rolli.Ma hakkan mängima Mary Cavan Tyrone´it.
– Oh mul on sellest kõrini, ma olen tüdinenud mõtlemast, et see siin on mu kodu. Sinust ei ole mulle tuge! Sina ei vaevu vähematki korda pidama! Sa ei tea üldse, mis kodu tähendab! Sa ei tahagi, et sul oleks oma kodu! Sa pole seda kunagi igatsenud, mite iialgi, juba meie pulmapäevast alates! Sa oleksid pidanud jääma üldse poissmeheks, elama teisejärgulistes hotellides ja oma sõpru kostitama.
(See ja järgnevad tsitaadid, O´Neili draamast “Pikk päevatee kaob öösse”.)
Tavandinõukogu ametnik: Suurepärane!
Sylva: Eks ole, mul oli õigus – minu suurpäev tuleb veel. Peanäitejuht ei valinud asjata mind. Noori kehktüdrukuid on teater täis, aga ei ole seda süvenemist, seda elukogemust, õnne otsimise oskust... Kas te ei tahaks härra Tyrone olla? Palun võtke osaraamat.
Tavandinõukogu ametnik: Oh ei, teate, minule teater ei sobi.
Sylva: Mis te räägite – teater sobib kõigile. Te olete nagu James Tyrone´i jaoks loodud. Nagu kuupaistel... Te peate teadma, et vihkate ja armastate korraga... See on nii lihtne, nagu elus...
Tavandinõukogu ametnik: Siiski, ma palun...
Sylva: Me alustame siit. Ma alustan monoloogi, vaadake, et te sisse ei maga.
– Jah, asjata raharaiskamine, James. Sa ei oleks pidanud ostma pruugitud autot. Said jällegi tüssata nagu alati, sest püüdsid jälle hangeldajatega sahkermahker kasulikku kaupa teha.
Tavandinõukogu ametnik: See oli mu parim tehing! Kõik ütlevad, et see auto on parem kui uhiuus!
Sylva: – Asjata raharaiskamine on ka see, et sa palkasid tolle Smithe´i, kes töötas ainult abilisena garaažis ja ei olnudki üldse autojuht. Oh, arvatavasti on ta palk väiksem kui päris autojuhil, aga ma olen kindel, et ta teeb selle parandusarvete pealt kuhjaga tasa. Alati on autol midagi viga. Küll Smithe ise juba selle eest hoolitseb, kahjuks küll...
Tavandinõukogu ametnik: – a ei usu seda! Kui ta ka mõni luksuslikus livrees miljonärilakei ei ole, siis aus on ta igal juhul. Sina oled sama halb kui Jamie, kahtlustad kõiki.
Sylva: – Ära nüüd solvu, kallis! Mina ju ka ei solvunud, kui sa mulle pruugitud auto kinkisid. Ma teadsin, et sa ei mõelnud mind sellega alandada. Ma teadsin, et just niiviisi see sinu juures käibki. Ma olen nii tänulik ja liigutatud. Ma teadsin, et sul ei olnud kerge autot osta, ja see näitab, kui väga sa mind armastad – omal kombel, liiatigi polnud sa ise sugugi kindel, kas mulle on autost mingit kasu.
Tavandinõukogu ametnik: – Mary! Kallis Mary! Issand halasta, minu pärast, poiste pärast ja sinu enese pärast – kas sa ei saaks nüüdsest peale seda järele jätta?
Sylva: Noh, näete, teil läheb suurepäraselt. Mul oli õigus. Te olete nagu loodud Tyrone´i rolli jaoks. Ma püüan rääkida peanäitejuhiga teie asjus.
Tavandinõukogu ametnik: Oh ei, tänan. Kui vähegi võimalik... Mulle ei meeldi teater. Ma vihkan teatrit.
Sylva: Kohutav mees.
Tavandinõukogu ametnik: Sylva, ärge mõistke mind valesti. Isiklikult ei kahtle ma teie talendis sugugi, aga mind jätke sellest mängust välja.
Sylva: Hea küll, ma ei räägi... Aga nüüd läheme edasi.
Tavandinõukogu ametnik: Ei, ei, ka teie treeningupartner ei suuda ma enam olla.
Sylva: Miks siis?
Tavandinõukogu ametnik: Mu pea pööritab.
Sylva: Nagu temal.
Tavandinõukogu ametnik: Kellel?
Sylva: Kasanooval loomulikult.
Tavandinõukogu ametnik: Kas ka tema pidi seda partnertreeningut tegema?
Sylva: Loomulikult. Kuni pea pööritama hakkas.
Tavandinõukogu ametnik: Nii et ikkagi oleme jõudnud tema juurde.
Sylva: Kahjuks. Ma olen teinud kõik, et teda unustada. Iga mööblieseme, millega ta seotud olnud, olen ma ära visanud. Isegi väljakäigu lasin ma ümber ehitada.
Tavandinõukogu ametnik: Seda tegite küll asjatult, sest tema surma kohta on ilmnenud uued asjaolud. Ma arvan, et ma tean, kuidas ta suri.
Sylva: Teie? kas see jõhvard Janne jahvatas teile midagi kokku?
Tavandinõukogu ametnik: Ta oli sel päeval kutsunud Kasanoova suvilasse.
Sylva: Vaene inimene! Ja teie usute teda rohkem kui mind?
Tavandinõukogu ametnik: Mulle tundus, et te tahtsite teda päästa. Te käitusite üllalt.
Sylva: Mitte sinnapoolegi.
Tavandinõukogu ametnik: No kuulge, ta rääkis seda ju nii väga veendunult.
Sylva: Ka mina räägin veendunult.
Tavandinõukogu ametnik: Kus ta siis suri?
Sylva: Täpsemini – kes valetab, nii tahtsite küsida?
Tavandinõukogu ametnik: Valetate teie.
Sylva: Ei.
Tavandinõukogu ametnik: Siis valetab tema.
Sylva: Ei.
Tavandinõukogu ametnik: Ma lähen hulluks. kaks inimest ei saa ühel ajal rääkida tõtt, kui nende jutt nii erinev on.
Sylva: Naisi tunnete te vähe.
Tavandinõukogu ametnik: Mis siia naised puutuvad!
Sylva: Meil mõlemal on õigus. Kui see seal juhtus, seal metsateel, võtsin ma ta selga ja kandsin koju.
Tavandinõukogu ametnik: 17 kilomeetrit, peaksite ütlema.
Sylva kallab endale klaasi konjakit.
Sylva: Soovite te väikese pitsi?
Tavandinõukogu ametnik: Ei, aitäh.
Sylva: Kuidas arvate.
Tavandinõukogu ametnik: Selle kuu jooksul olete te palju muutunud.
Sylva: Seda on ennegi öeldud. Ma olen nagu uuesti elama hakanud. ma olen nagu õide puhkenud, ütles keegi. Üks ajakirjanik. See on mind varasemat analüüsima sundinud. Ma elasin liiga palju temale, mul ei olnud aega endale mõelda. Teate, mis kõige naljakam – mulle on abiellumisettepanekuid tehtud.
Tavandinõukogu ametnik: Seesama ajakirjanik?
Sylva: Kuidas te taipasite? Tõepoolest, ajakirjanikud on mind algusest peale köitnud, selles elukutses on mingit tabamatut salapära. Aga temaga oli teine lugu. Ta tahab minust brošüüri kirjutada. Monograafiat. Lapsepõlv, vanaemade-isadeni välja. Luiskasin, et suu vahutab. Ränk lapsepõli, orb, õdesid-vendasid kaheksa.
Tavandinõukogu ametnik: Ja kui palju neid tegelikult oli?
Sylva: Mitte ühtegi.
Tavandinõukogu ametnik: Miks te siis tõtt rääkida ei võinud?
Sylva: Tahtsin näha, kui kaugele ta läheb. Aga ta sai aru. See oli teisel või kolmandal korral... Teie suu suitseb, ütles ta. Ja tunnistas üles, et teda ei huvita mitte niivõrd minu elulugu, kui ma ise. Ühesõnaga, raamatu koostamine oli ainult ettekäändeks...
Tavandinõukogu ametnik: Olite pettunud?
Sylva: Mitte põrmugi. Tagasihoidliku inimesena ei talu ma kiitust. Veel sellisel ajal. Ikkagi raske hetk... Üksi ilma peale jäetud. Nagu hulgus, väljatõugatu. Hea, kui sõber on kõrval. Aga siis tuli tema, Džoods...
Tavandinõukogu ametnik: Georg.
Sylva: Ei, Džoods. Orhideekasvataja Austraaliast. Oli lõbureisil Euroopas. Tahtis oma sünnikodu üle vaadata. Sünnikodu muidugi polnud. Isegi seda tänavat enam mitte. Aga ta ei tundnud sellest vähematki kurbust. Ta ei mäletanud ju niikuinii, emotsionaalseid sidemeid tal selle kohaga polnud. Ta ütles seda mulle oma täditütre pool. Täditütar oli kunagi meie teatris innspitsiendina töötanud, me saime hästi läbi ja ta oli mu tol õhtul enda poole kutsunud...
Tavandinõukogu ametnik: Selle orhideekasvatajaga kohtuma?
Sylva: Oh ei. Džoodsist ei lausunud ta poolt sõnagi. Ta ütles, et tal on üks väike seltskondlik koosviibimine ja ta näeks ka mind meelsasti enda juures. Aga saatus tahtis, et me istusime Džoodsiga kõrvuti...
Tavandinõukogu ametnik: Ja ta armusite esimesest silmapilgust?
Sylva: Mitte põrmugi. Vaatamata oma õitsvale keskeale oli Džoods riietatud liiga vallatult, väljakutsuvalt. Sportlik lõige. Värvikirevus. Ja süües ta matsutas. See vihastas nii, et ma välja ei kannatanud ja ütlesin talle suu sisse. Ah soo, ütles ta ja jättis matsutamise järele. Pärast pihtis, et oli arvanud, nagu meil oleks niisugune komme.
Tavandinõukogu ametnik: Ja millega te tema ära võlusite?
Sylva: Mitte millegagi. Ka ta ise ütles hiljem, et ta ei saanud aru, mis temaga sündis. Ta langes põlvili, palus kätt ja lubas ka minu Australiasse viia. Orhideekasvatajaks. Aga kui ma ütlesin, et ma olen näitleja, kargas ta rõõmust peaaegu lakke ja ütles, et just näitlejaga on ta tahtnud tuttavaks saada. Ta on üks kohalik teatriomanik semu, kellega nad pühapäeviti õlut joovad, ja kui ma vastu ei ole, paneb ta mind samasse teatrisse näitlejaks.
Tavandinõukogu ametnik: Ja te olite nõus?
Sylva: Peaaegu. Kõik oli ahvatlev – orhideed ja eksootika... Aga selle nimel peab midagi jätma. Mitte ainult et olemasoleva, vaid ka mineviku. Sa pead tühjalt kohalt alustama. See meelitab ja kohustab. Me kõhklushetked lõppesid lihtsamalt, kui oletada võis. Džoods tuli külla parajasti siis, kui ajakirjanik minu pool oli.
Tavandinõukogu ametnik: Ja siis?
Sylva: Ei midagi erakordset. Nagu mehed omavahel. Ajakirjanik haaras pussi, Džoods tõmbas koldi taskust välja. Mitte verd, karjusin mina. Ma ei kannata verd, süda läheb pahaks, pea hakkab ümber käima. Mitte verd, kõike muud võite teha. Siis jäid nad vait, istusid teine teisel pool lada ja põrnitsesid teineteist. Hommikuni.
Tavandinõukogu ametnik: Ja siis?
Sylva: Siis läks igaüks oma teed.
Tavandinõukogu ametnik: Kumma te lõpuks endale valisite?
Sylva: Ei kumbagi. Sest mul oli üks vaikne arveametnik. Kunagi ammu oli ta mulle paaril puhul lavale lilli saatnud, aga ma ei olnud temaga veel sõnagi vahetanud. Ta oli vaikne, tasakaaluks inimene, kes armastas kirglikult teatrit ja oli oma sümpaatiaobjektiks valinud just minu.
Tavandinõukogu ametnik: Kuidas teil siis üldse tuttavaks õnnestus saada, kui ta nii tagasihoidlik oli?
Sylva: Ühel päeval läksin ma hoiukassasse – teinekord on mul ikka sinna asja – ja näen, luugi taga on tema. Ma ei saanud muudmoodi, kui ütlesin tere. See tuli tahtmata, täiesti ettevalmistamatult, uskuge mind. Tema noogutas vastu ja naeratas – ma märkasin, et tal on tugevad valged hambad. Ja siis kutsus ta mind jalutama. Pärast tööd loomulikult. Mitu tundi lonkisime vaikides, aga siis hakkas ta rääkima. Ta oli nagu ära vahetatud, rääkis ja rääkis, vehkides kätega. Ta ütles, et kõik need aastad on olnud nagu suur ettevalmistusaeg selleks kohtumiseks. Et ta armastab mind, et ta ei suuda minuta elada ja nii edasi. Pean tunnistama, et see oli nii tormakas ja tore, et ma ainult vaikisin.
Tavandinõukogu ametnik: Ja te abiellute?
Sylva: Ma ei tea. Mitte nii ruttu. Peab endas mingile kindlusele jõudma. Ma ei tea, kas suudan temaga harjuda.
Tavandinõukogu ametnik: Harjumused hävitavad armastuse.
Sylva: Igaühel on oma ettekujutus armastusest.
Tavandinõukogu ametnik: Jutuajamise lõpuks üks väike täpsustus – kust sai teie orhideekasvataja revolvri?
Sylva: Kust mina tean. Ju ta tõi austraaliast kaasa.
Tavandinõukogu ametnik: Aga meie toll?
Sylva (rüüpab jälle klaasist, on natuke vinti jäänud): Ma teadsin, et te ei usu mind, teie – neetud... Aga tegelikult oli see kõik nii. Ausõna.
Tavandinõukogu ametnik: Mul on aeg.
Sylva: Ei, ainult seda mitte. Te peate jääma.
Tavandinõukogu ametnik: Miks?
Sylva: Ma kardan üksindust. Pikki tuhme varje. Imelikke kolinaid. Teie peate minuga jääma.
Tavandinõukogu ametnik: Ja mis mul siis teha tuleb?
Sylva: Mitte midagi. Vaikige. Või rääkige. Mul ükspuha. Tähtis on, et ma tunnetan: keegi peale minu on veel siin.
Tavandinõukogu ametnik: Muinasjutte ma igatahes rääkida ei oska.
Sylva: Muinasjutud? Mis asjad on muinasjutud? Kas need, mida me iga päev räägime ja kuuleme? Või need, mida emad meile pisikestena rääkisid?
Tavandinõukogu ametnik tõuseb, võtab toolikorjult Kasanoova hommikumantli.
Sylva: Mida te teete?
Tavandinõukogu ametnik assetab käed seljale ja vaatab aknast välja. Siis läheb ta rahulikult vannituppa. On kuulda vee solinat, hammaste pesemist, suu loputamist.
Sylva: Mida te küll teete? Mida sa teed... Kasanoova?
Tavandinõukogu ametnik: Te ütlesite Kasanoova?
Sylva: Jaa. Ma tundsin su ära. Sa oled alati halb näitleja olnud. Nüüd reetsid sa enda lõplikult. Ära mängi lolli Kasanoova, haara mind oma embusse. Kui hea, et sa siiski siin oled!
Tavandinõukogu ametnik: Kuidas sa mu ära tundsid?
Sylva: Kõnnak. Kõnnakut ei saa muuta. Midagi jääb. Siis sa pudistasid seda s-i. Aga ometi oled sa endaga tõsiselt töötanud – grimm on hea, ma ütleksin... Sa ei tohi seda vastikut sinist ülikonda kanda, see on maitsetu. Aga tead, millega sa ennast täiesti reetsid – hambapesemisega. Või õigemini viisiga, kuidas sa hambaharja pärast pesemist asetad – poolpüsti. Esimene kord arvasin ma, et see on juhus. Nüüd on kõik selge. Juhused on välistatud.
Tavandinõukogu ametnik: Pean teile ikkagi meelehärmi tekitama. Ma ei ole Kasanoova. Ma ei ole Kasanoovat elusast peast oma ihusilmaga näinud ja mul pole vähematki ettekujutust, milline ta võis olla. See on mingi saatuslik eksitus.
Sylva: Saab see siis olla eksitus?
Tavandinõukogu ametnik: Kuidas siis mitte! Igasuguseid juhuslikke sarnasusi tuleb ette. Maailm on juhuseid täis. Mõelge ise, mis põhjusel on Kasanooval põhjust peitust mängida, kui te temasse nii armastusväärselt suhtute?
Sylva: Vabandage.
Tavandinõukogu ametnik: Ei ole midagi. Meie kõigiga võib seda juhtuda.
Sylva: Muidugi, nüüd näen ka mina, te ei ole sugugi Kasanoova moodi. Te olete lühem, teie nina on väiksem... On teie paremal puusal sünnimärk?
Tavandinõukogu ametnik: Ei. Pean ma seda näitama.
Sylva: Pole vaja. Usun ju teid. Saate aru, üksiku naise saatus... Vananeva näitleja saatus.
Tavandinõukogu ametnik: Aga sellest Maryst tuleb kindlasti hiilgeroll.
Sylva: Lohutused, lohutused... Teate, see kõik on minevik.Ka Mary, Kui meil hakati “Pikka päevateed...” õppima, pakkusin ma ennast ise. Mõelda, kunagine primadonna nurub endale osa. Peanäitejuht keeldus viisakalt – tavaliselt on ta päris mats, aga mind respekteerib. Ta ütles, et roll on juba ära lubatud ja ta ei saa ju seda kuidagi teist solvamata tagasi võtta. Küll aga võin ma rolli kallal iseseisvat tööd teha, nii-öelda teise koosseisu jaoks. Kes teab. Ta ütles – kes teab. See oli lohutav vale. Tegelikult ütles ta ju mulle ära. Ta otsis ainult võimalust, kuidas seda võimalikult viisakalt öelda.
Tavandinõukogu ametnik: Kes teab – see on ju ilus. Olen jälle nõus teie partneriks hakkama.
Sylva: Hilja. Mu maailm on kokku varisenud. Mind kui näitlejat ei vajata kunagi. Ja ka sina, Kasanoova, ütlesid minust
Hakkab nutma.
Tavandinõukogu ametnik: Koguge ennast – kõik on ju ees. Ma olen nõus kas või Kasanoovat mängima, kui te nii väga tahate.
Sylva: Näete siis. Kui rumal sa, Kasanoova, olla võid.
Tavandinõukogu ametnik: Uskuge... usu, ma ei ole Kasanoova. Ma ei sobi sellesse rolli. Ma ei oska.
Sylva: Mis siin osata. Naeruväärne.
Läheb puhvetikapi juurde, neelab mingeid tablette, joob vett peale.
Sylva: Võid minna oma lolli juuksuri või selle lapi-eide juurde. Ma ei vajagi sind.
Tavandinõukogu ametnik: Sylva...
Sylva (hakkab taaruma): Ma... ma... Tule siia, Kasanoova... Tule paita mu juukseid. Kuidas tahaks elada! Kuidas...
Tavandinõukogu ametnik: Jumal küll! Arsti! Kiirabi!
Sylva: Hilja. Kõik liiga hilja, mu kallis... Et sinu ligidusse jääda, pean ma sinust lahkuma.
Äkki lõtvub ja variseb põrandale.
6. pilt
Sama ruum, mis esimeses pildis, sama riietus ja ka samad tegelased, välja arvatud muidugi Sylva.
Tavandinõukogu ametnik: Niisiis, kriips alla. Punkt. Üks asi jälle ühel pool. Aga kas ei tundu naljaka kokkusattumusena, et peiesid peame jälle selle üpris piiratud seltskonnaga.
Elsbet: Mis siin imestada!
Janne: See oli lahkunu tahe.
Tavandinõukogu ametnik: Tavaliselt armastavad näitlejad teatraalsust. Nad kannavad teatrit endaga kaasas kõikjale, ka hauatagusesse ellu.
Elsbet: Tema ei olnud selline.
Janne: Ta oli moest läinud. Maha kantud. Isegi see väike järelhüüe õhtulehes ei paistnud äratavat mingeid mälestusi. Ta oli olnud tiitlitega näitleja. Oma suurrollid oli ta teinud 20 aasta eest. Selle aja jooksul on jõudnud vahetuda terve põlvkond.
Tavandinõukogu ametnik: Kui üksmeelselt ja kenasti te teineteist täiendate. Nagu kokkuräägitud vandeselts. Teate, nüüd ma võin öelda tõe. Tõe, mida olen otsinud nii kaua. Teie tapsite Kasanoova. Teie kolmekesi. Teie panite Kasanoova olukorda, kust tal ei olnud võimalik teistmoodi lahkuda.
Elsbet: Naljakas.
Janne: Tõestage.
Tavandinõukogu ametnik: Kasanoova oli keskmiste võimetega tavaline inimene; ta oleks võinud teha keskmiselt tööd ja keskmiselt õnnelikult elada minugi poolest või saja aastani. Aga saatuslikuks sai see, et talle oli pandud nimi, mis oli väga sarnane ühe teatava ajaloolise persooni nimega. See itaalia seelikukütt pärandas ühele inimesele oma saatuse.
Elsbet: Totter jutt.
Janne: Kui te oma keerutamist ei jäta, lahkun kohe.
Tavandinõukogu ametnik: See käib ka teie kohta. Ka teie suhtlesite temaga eelkõige sellepärast, et tema ümber valitses südametemurdja oreool.
Janne: Kas ta siis ei olnud seda?
Tavandinõukogu ametnik: Mingil määral küll, aga mitte niisugune, millisena teie teda endale ette kujutasite. Kõigi teie kolme käest laenasin ma kilde, millest sain luua mosaiikportree. Ta armastas üle kõige üksindust, raamatuid, mõnikord lubas ka pokaali veini... Muidugi oleks temast võinud arhitekt saada, kui varane abielu poleks haridustee pooleli jätnud. Kusagil ei vedanud tal eriti ja sellepärast andis ta järele saatanlikule kiusatusele. Ja jäi peatuma teil kolmel – teie näisite olevat omavahel nii sobimatud, et selles kolmiksuhtes arvas ta jääda iseendaks. Aga ta arvestas ikkagi valesti – siiski ei tundnud ta naisi. Ta ei teadnud, et ka haaremis valitseb halastamatu konkurents. Kõik tahavad olla esimesed. Väljavalitud.
Elsbet: Hullumeelne!
Janne: Tüüpiline meeste kaitsekõne. Neil on õigus selle piirini, kus naisi pole. Naiste juuresolekul muutub see kõik naeruväärseks.
Elsbet: Miks oli meil vaja teda magama panna, kui me tükk tüki haaval oleksime tahtnud teda endale kiskuda.
Tavandinõukogu ametnik: Muidugi ei tapnud te teda füüsilises mõttes. Te olite ainult põhjuseks. Kui ta illusioonid oli kokku varisenud, pidi ta minema vabasurma.
Elsbet: Nii et ta...
Tavandinõukogu ametnik: Jah, sel saatuslikul õhtul jooksis ta teie auto alla. See tundus talle kõige lihtsam.
Janne: Oletame, et see nii oli. Ka sel puhul on teie vaatepunkt kitsuke. Te ei kõlba kohtunikuks.
Tavandinõukogu ametnik: Ma räägin faktidest.
Janne: Juhuslikest faktidest, mis on tendentslikult ühe nööri otsa lükitud. Ütlesin juba, te unustate naised. Või õigemini, te näete naisi põhjusena, mitte eesmärgina. Me olime kolm naist, kes unistasid oma õnnest. Kuigi Sylvaga oli ta abielus, ei olnud see abielu juba ammu ainult rõõmuallikas. Aga ikkagi palju rohkem kui mitte midagi. Elsbet on teile oma loo rääkinud. Talle oli ta päike, mis andudes soojendab. Minuga oli tal ainukesena laps.
Elsbet: Vale.
Janne: Näed, isegi sina ei usu mind. Isegi pärast tema surma tahad sa olla esimene. Mu endine mees oli joodik, temaga on mul ka üks laps, kretiin, ka temast tuleb joodik, rohkemat vaevalt. Aga Kasanoova laps, see on midagi muud. Loomupärase intelligentsiga. Kolmeaastaselt õppis lugema. Kasanoova ei tahtnud teda. Ta armastas lapsi väga – ütlesin juba seda –, aga oma lapse suhtes oli ebalev. Ta kartis, et see teda liialt seob. Siis ma lubasin, et mitte keegi kunagi ei saa teada, et ta on meie laps.
Elsbet: Siis Aap-Johannes. Ikkagi Aap-Johannes.
Janne: Jah, isegi nime pani ta niisuguse šabloonse, et hoida ära igasuguseid kokkulangevusi. Ma pidin temaga nõusse jääma. Mida rohkem on ühel naisel vaja kui last!
Elsbet: Sa võid padrata kõike, aga sa pole öelnud, kõige tähtsamat – kuidas Sylva suri.
Tavandinõukogu ametnik: Mis see siia puutub!
Elsbet: Kirjelda täpselt, mis seisundis sa teda viimati nägid?
Tavandinõukogu ametnik: Kuidas, mis seisundis. Ta oli heas tujus. Ta oli nagu tavaliselt.
Janne: Kuidas te just sel päeval, sel tunnil sinna sattusite?
Tavandinõukogu ametnik: Juhuslikult. See tähendab... ta oli tungivalt kutsunud.
Janne: Ja millest te rääkisite?
Tavandinõukogu ametnik: Kasanoovast muidugi.
Elsbet: Oli seal miski teistmoodi? Naeris ta tihti?
Tavandinõukogu ametnik: Ei.
Elsbet: Sundis ta sind millekski?
Tavandinõukogu ametnik: Ei. Vastupidi. Ma riietusin ise Kasanoova hommikumantlisse. Esimesel korral oli ta seda mult nõudnud.
Elsbet: Vennas, oled vahel.
Tavandinõukogu ametnik: Mismoodi?
Elsbet: Sina tapsid ta.
Tavandinõukogu ametnik: Noh, kuulge... Noh, see on ju...
Elsbet: Ta ei uskunud, et kasanoova surnud on, ta oli sellest ennegi rääkinud. Nähes, et kasanoova on elus, aga tembutab, määängib võõrast, ei jäänud tal muud üle kui... Vaene Sylva!
Tavandinõukogu ametnik: Mida oleksin ma siis teie arvates tegema pidanud?
Elsbet: Kust mina tean. Minagi olen ainult naine.
Tavandinõukogu ametnik: Te ajate mind hulluks.
Janne: Võibolla leiame teile kergendavaid asjaolusid. Te ju ei teadnud, millise saatusliku eksperimendi peale te välja läksite. Olete te abielus?
Tavandinõukogu ametnik: Mis see siia puutub!
Janne: Õnnelikult?
Tavandinõukogu ametnik: Ma ei tea. Veel eile oleksin vastanud, et õnnelikult.
Elsbet: Veel eile oleksid sa valetanud. Tegelikult jumaldasid sa Kasanoovat. Jumaldasid ja kadestasid. Sul pole kunagi naistega vedanud ja sa arvasid, et tema mälestustes sonkides jõuad jälile mingile hästi suurele saladusele.
Tavandinõukogu ametnik: Vale.
Janne: Muidugi vale, aga ilus vale. Me ju usume, et sa oled Kasanoova.
Tavandinõukogu ametnik: Kuidas... mina?
Janne: Sa oled küll natuke tahumatum ja vaimuvaesem, aga sa pole siiski väravapost, millest pilku tõstmata mööda minna.
Elsbet: Su´s on isegi natuke vaimukust, kui sa ennast väga kokku võtad.
Hakkab kostma magnetofonimuusika.
Elsbet: Lähme tantsima. (Elsbet ja tavandinõukogu ametnik tantsivad.) Ma arvan, et sul on kõht tühi. Mul on kalkunipraad veinikastmes... Vähid banaanitarretisega...
Janne: Nüüd on minu kord. (Janne ja tavandinõukogu ametnik tantsivad.) On su naine näitleja?
Tavandinõukogu ametnik: Ei.
Janne: Jumal tänatud. Näitlejad on liiga närvilised. Ma ei kannata küünte närimist.
Muuseas, poisi pärast ära pabista, sinu kaela ma teda ei keera. Mis aga puutub raamatutesse... üks antikvariaadi kiri on juba nädal otsa avamata ja üks paksu kõhuga vanamees... ta ütleb, et on bibliofiil... seisab juba mitu ööd-päeva ukse taga...
Jutt kaob lõbusasse tantsumeloodiasse.