Simo Runnel
Simo Runneli lühiromaani „Viimsed päevad” on kiusatus nimetada dokumentaalteoseks, kuigi võrreldes esialgse tekstiga aastast 2005 on aset leidnud oluline muutus: autor on suurema osa tegelaste nimed ära vahetanud (v.a. nt. „mina” ja veel mõni, kes kannab üldnime – „isa”, „vanaema” jt).
Esimeses versioonis paistis pärisnimede kasutamine (ja nende sobimine täiesti reaalsete, elusolevate isikutega) teenivat nii kunstilisi kui ka meelelahutuslikke huve - natuke kunsti kahjuks ja uudishimu kasuks. Nüüd saab raamatut rahulikult käsitleda kui kirjandusteost ja täielikku väljamõeldist. Väljamõeldisena on see pöörane.
Raamat Eesti elust enne 1. maid 2004, Euroopa Liitu astumise eel.
Tegevus on absurdihõnguline ja tervemõistuslikult lahates võimatu. Et magistritöö juhendaja istub ühtäkki jutustaja magamistoas või et külas on Stalini perekond, pole imelik, aga kõik see toimub enamasti siis, kui jutustaja üles tõuseb, mitte siis, kui ta und näeb. “Tõusen” tähendab tavainimese keeli, et “lõpetab unenägemise”. Runnelil see nii ei ole. Tõelised uned alles pärast ärkamist algavadki.
Olukorrad on jutustaja jaoks läbivalt kahtlased. Kõikuval pinnal püsiv või õigupoolest lakkamatult kreeni kiskuv maailm on igasuguse eksistentsialistliku proosa ning mõistagi ka Simo Runneli kaubamärk.
Piret Bristol
Üks väga imelik raamat. Kui uskuda toimetajat Piret Bristolit, siis lühiromaan. Lisan arglikult juurde, äkki on paroodia, kehv küll, ent ikkagi? Paistab, et kirjutatud päevikuvormis.
Paistab, et noorepoolset autorit huvitab unenägude maailm, sest ka „Viimastes päevades“ ei saa õieti aru, millal on unehämarus, millal reaalsus.
Maire Liivamets
Kujundus Kollane Maja
Iseseisvus, 2009
ISBN 978-9985-9596-6-4
72 lk