Arvo Uustalu
Teost iseloomustab totaalne äng. Kusjuures see äng, millega A.U. lõpetab oma jutu, tabab lugejat tegelikult juba esimestest lausetest alates.
I VÕIMAS kujund
Alguskujund nooremseersant Urjukovist ehmatavalt rõve ja julmustega läbi pikitud. Selle viimane lause: ?Pigem taluksin kümme korda päevas tuliseks oraks muudetud meeste suguelundit oma tagumikus, kui peaksin veel kord pealt nägema seda, mida tookord seersant Urjukoviga tehti.? Sellega pannakse lugeja ootama kogu loo jooksul, aga me ei saagi teada, mida tehti nooremseeruga. Edasi lähenemine naistele papaiaviljaga. Matriarhaat. Sujuv üleminek homoseksuaalsusele. Naiste eelis on väidetavalt tahtejõulise lõuaga raseeritud okassiga. Ausus kui vaimupuue. Ausus on nagu haigus? Mitmesugused surmad (kõri lõikamine, maohammustus). Kumb on etem amet, kas prostituudi või sugulase oma? Kui saaks ühendada kaks vanimat elukutset ? ahvi ja prostituudi oma.
II VÕIMAS kujund
Kalmistud on meil ilmselgelt ülerahvastatud? Küljepealse kusetoruga santkummitus Mohhom, kes lahkunud maisest elust ilmselt süütuna, kuna team toru nähes puhkesid kõik neiud hüsteeriliselt naerma. Just selle kujundiga seoses hakkab ilmnema korduvaid duaalsusi; siin taevas-põrgu, tuvi-tihane. Enne ahv-prostituut.
III VÕIMSA kujundi algus
Ainus isikunimi peale peategelase oma on tibatilluke laibake, nimega (tsiteerin): ??Elli?, sosistasid mu veretud huuled.? Kalmistuepisoodi paradoks seisneb selles, et kohalik katlamaja lendab õhku, kuid kalmistul viibiv Arvo Bakenbard ei kuule midagi.
III VÕIMSA jätk ja IV VÕIMAS kujund Locost
Jutus elustab Arvo oma mälestustes surnud tütre Elli, kes palub muinasjutu rääkimist. Isa jutustabki loo üksikust hundist Locost, kes rügab tööd kolmele pekiste tagumikega noorukist sea laudas. Talle tasutakse viletsalt, kuid tema organism nõuab liha. Kuni ta leiab karu poolt maha pillatud Kommunistliku Partei Manifesti, mis muideks on venekeelne. Tulemus ette teada, öösel võtab Loco seatapmispussi ja lõikab vennaksetel põrsastel nende individuaallautades ühekaupa kõrid läbi. Vaenlane tuleb hävitada juba eos, ütleb ta tütrekesele, kes vastab : ?Mõistan?. Ja juba ta magas.
V ja viimane VÕIMAS kujund
Naine ja Vagina dentata ? purihambuline puts? nägemus, mis tekkib magavat naist nähes, kellel üsk tühi. Arvo pääseb selle plaksuvast haardest vaid tänu kiirust säilitanud jalgadele, mis tingitud varasemastest karateetreeningutest. Vagina dentata hammaste vahele jääb vaid üks veniv kolhoosnikusokk. Ohver suudab aga hüpata vannituppa ja ukse kinni tõmmata.
Enne lõppu lamab Arvo vaikselt oma truu naise kõrval töölistele määratud voodis. Lõpuread:
Ajus laiutas päratu suur purihambuline puts. Talle ei läinud korda ei minu valu ega kurblik rõõm. Ta vaatas mulle teraselt otse näkku. Puts neelas minu jõuetu pilgu endasse ja ei lasknud enam
Ometi on järeldus sellest kõigest sama mis sajandeid või tuhandeid tagasi ja mille kohta Göethe ütleb Fausti lõpus (seda küll teiste sõnadega) järgmist:
Võrdpilt kõik ajalik
Kobav ja poolik on
Täiuseks vajalik
Saab kord ehk tee küll pikk
Otsingust leid ? kõik iginaiselik
Ligi veab meid.
Seoses sellega kirjanduse tähendusest: maailm, kus viibib loovisik, on loominguline eluline maailm, mida iseloomustab sisemine keerukus ja väline raskus. Milles seisneb see sisemine keerukus?? Milles seisneb see väline raskus?
Loomingu tähendus ? autor valdab võimet ületada võimatus ? aeg, surm, individuaalsus, ruum. Kõik see kokku tekitab lugejas elamuse ? vaid elamuse kaudu on võimalik ületada paratamatus ? surelikkus, haigused, aja tagasipöördumatus, kauguste läbimise võimatus. Ja lõpuks, mis kõige tähtsam, õnnestub luua taas maailmamudel, mille abil iga lugeja suudab jagu saada vaid temale omasest individuaalsest paratamatusest.
Millistes maailmades viibivad inimesed?
Lõpetuseks ? jutu pealkiri on H. Mis tähendus on habemel ja miks seda aetakse? Üks võimalik versioon oleks, et habe sümboliseerib loodusloolist liialdust. Ja tõesti, kui süüvida, siis on kõike rohkem kui küllaga antud ? aega, ruumi, liike, vett,
Priit Uring
Veebijutustust esitleti Kirjanike Kodu avamisõhtul