Priit Uring
Tegemist on Uringu kolmanda proosaraamatuga. Sissejuhatavas artiklis märgib kirjanik Mait Raun, et Uring kuulub nn teist tüüpi kirjanike hulka, kes on loojad jumala armust ja kes vaikitakse sageli esialgu maha, sest nad ei mahu valitseva kaanoni raamidesse. Tähelepanu fookusse sattudes puhuvad aga sellised teosed lõkkele kirgi, sest hele leek tundub sageli kas väga hõrk või väga ohtlik. Teine Tartu kirjanik Arvo Uustalu arvab, et Uringu novellid on nägemus inimesest ja tema hingest, loodusest ja tema hingest ning see nägemus kujuneb lugeja sees. Uustalu leiab, et Uringu kogus on tugevamaid ja nõrgemaid novelle, aga ainuüksi avanovell ?Eelmised olijad? asetab ta Eesti tugevaimate novellistide hulka.
Olles tutvunud Priit Uringu novelliraamatu käsikirjaga, leian, et teos on omapärane ja huvitav. Tema uuest novelliraamatust on kolm lugu avaldatud 1999. aastal ajakirjas ?Looming? nr. 6. Ilmneb autori sugestiivne ja müstikahõnguline stiil tema parimal tasemel. Tekstis esineb süvapsühholoogilisi leide, inimese arenguloo usutavaid kirjeldusi ja originaalseid hingelisi nüansse, eriti novellis ?Taaveti täht?.
Udo Uibo
Ma ei oska küll arvata, kui paljude tekstide seast Uring valinud on, kuid raamatus sisalduv on vormitundlikult kompaktne, teravmeelne ja liigutav tekst. Selline viljakas ambitsioonideta ambitsioonikus on meie kirjandusmaastikul lausa ärritavaks probleemiks, ajal, mil professionaalsusest patrab kogu ühiskond.
Alguses tundub ?Ilmutus merikarbist? kildsete, pisut marginaaliaid meenutavate meisterpalakeste või ajuti koguni proosaluuletuste kogum, üksjagu desillusionistlik, sarkastiline ja müüdivaenulik. Leiame kalmistukirjalikke surmakonstateeringuid, letaalset lõppu tingivat kaledust inimsuhetes, üritame koos Uringuga avastada tõendeid Jeesus Kristuse olemasolu ja selle parameetrite kohta. Sealt libiseme edasi unenäomaastikele ja transtsendentsete kogemuste valda, mis mingitmoodi sisendavad inimesse usku oma eksistentsi, avavad elu kombinatoorseid tagamaid DNA-ni välja. Tekstis hakkab üha enam domineerima omalaadne peenendunud ja kimedahäälne intellektuaalne erotism. Igatsus keha järele, mis oleks ?kes?. Ehk on ses midagi eetilist.
Kusagil raamatu teises pooles aga tekib aimdus, et lõpp võib päriselt üllatada, ja nii lähebki.
Peeter Künstler
Ilmutus merikarbist, Pärnu 2002, 94 lk, ISBN puudub; kaanekujundus Villu Põldma