Ruben suudab kerge sulega luua n.-ö. ajaloo kohaloleku illusiooni. Episooditi on ta tihti üsna veenev ja huvitavalt nüansseeritud. Seevastu suures narratiivses plaanis on tema kirjutusel ajalooga umbes samasugune suhe nagu mängutoosil sümfooniaorkestriga. See pole öeldud tingimata halvustavalt. Me võime väga hästi nautida ka mängutoosistatud Beethovenit, aga siis kutsub see esile kentsakalt lapsemeelseid, kergelt nostalgilisi ja absurdimaigulisi tundeid.