Käännökset

Piret Bristol

tlk Anu Laitila

Hänen oli ehkä vaikea nähdä minut

sillä olin joki

joka virtasi välkkyvillä äyräillänsä

läpeensä keinotekoinen alati mykkä

valkealla taivaalla lipuivat hyönteisten varjot

ehkä joku kuiskasi hänen korvaansa

että puunjuuret ulottuvat syvemmälle

ja jäävät ainaiseksi valon rantaan

kun pysähdyin hetkeksi henki oli kurkussa rihman varassa

hyvää mieltä tuntiessaan hän puhui (päätti jäädä odottamaan)

että jossain virtaa rauhallinen joki

tuulettomin rannoin

uudessa ruohossa ovat pehmeät kevätesikon nuput

äänet kuuluvat määrittelemättömästä kaukaisuudesta

peili kääntyy maailman toinen puoli

on tänään viimeistä kertaa ilman varjoa

tunteet myöhästyivät

veden virta johdattaa kuuta

myöhemmin tulee ikävä

tuskin kenellekään tulee mieleen mitä tapahtui

kuka katosi ja tapettiin kenet hylkäsit

eiliset unet

vieraat kädet avasit hänelle osoitetut kirjeet

vapaaehtoisten metsien pakeneva eläin

kastanja kukkii koko nuoren kevään

TAL OLI VÕIB-OLLA RASKE MIND NÄHA

sest olin jõgi

mis voolas oma säravate kallaste vahel

läbinisti kunstlik alati tumm

üle valge taeva libisesid putukate varjud

keegi ehk sosistas talle kõrva

et puujuured jõuavad sügavamale

ja jäävad igaveseks valguse kaldasse

kui hetkeks peatusin hing niidiga kaelas

siis rääkis ise head meelt tundes (otsustas jääda ootama)

et kusagil voolab rahulik jõgi

tuuletute kallastega

toores rohus pehmed puhkemata nurmenukud

hääled kostavad määratlematust kaugusest

peegel pöörab teise poole maailm

on täna viimast korda varjudeta

tunded jäid hiljaks

voolav vesi viib endaga kuud

millest hiljem hakkab kahju

keegi vaevalt tuletab meelde mis juhtus

kes kadus ja tapeti kelle hülgasid

eilsed unenäod

võõrad käed talle saadetud kirjad avasid

vabatahtlike metsade põgenev loom

kastan õitses läbi ta nooreea kevade

(Saatus nagu sinu käsi, 7)

Ei ole paikkaa juosta sillä aika loppuu

iholle jäivät haavojen hellät silmut

ja pian arpeutuvat

tunnit perääntyvät

jos kukaan niitä koskaan saavutti

kirjahyllyssä maisema

varmalla kädellä piirretty panoraama

selkä suoraksi

vedä niin pitkä pystyviiva

kuin liikkumatta yhdellä kädellä pystyt

yksi meistä jäi paikoilleen

aamu kielsi puhumasta totta

se on koetus

peili kielsi katsomasta totuutta

ja luovuttamasta vakaumusta parhaille ystäville

pitää pää kylmänä avata sydän kaaokselle

ja varttitunnin onnen edestä

rakastaa kuin huora

POLE KOHTA KUHU JOOSTA NÜÜD SEST AEG ON LÄBI

nahale jäid haavade õrnad silmused

ning varsti armistuvad

tunnid taganevad

kui keegi neid kunagi võitis

riiulis maastik

kindla käega joonistatud panoraam

hoia selg sirge

tõmba nii pikk vertikaaljoon

kui ühe käega end liigutamata saad

üks meist jäi paigale

hommik keelas rääkida tõtt

see on katse

peegel keelas tõtt vaadata

ja oma veendumused annetada parematele sõpradele

teha pea külmaks avada süda kaosele

ja veerandi õnne eest

armastada nagu hoor

(Saatus nagu sinu käsi, 25)

VÄLITUNTI

kun on kehojen aika puhua väistyköön sanat

taivas koko kosmogonia kaikki luomiskertomukset

umpinaiset luentosalit sopiva aikakausi

mikäli tähtien hiljaiset askeleet eivät herätä kauhua

VAHETUND

kui kehadel on aeg rääkida taandugu sõnad

taevas kogu kosmogoonia kõik loomismüüdid

umbsed loengusaalid sobiv ajastu

kui tähtede vaiksed sammud ei tekita hirmu

(Saatus nagu sinu käsi, 25)

Olen varttunut radioaktiivisessa ympäristössä, rautatie kulki kotikaupunkini läpi ja myllynjyske ei antanut nukkua. Kyllä – lumoava tarina siitä, kun kymmenen vuotta sitten aloitin matkan: puunlehti takertui rattaaseen, kun ajopeli hievahti paikaltaan raskaasti ja jatkoi matkaansa pimeän syysyöhön, seisoin sateesta kiiltävällä jalkakäytävällä ja hengitin lämpimän illan tuoksua, koko minun omaisuuteni oli harmaassa olkalaukussa, jonka suu oli vedetty kiinni nyörillä, nousin kaupungin linja-autoon joka kierteli vieraita, autioita katuja. Keltainen keskikaupungin valo tervehti minua, se väritti myös minut teatterin roolihenkilöksi, ja minulla oli osa josta en tiennyt vielä mitään.

Ihmisten poissaolo tuntui myöhemminkin merkitykselliseltä, pysyvä vaikutelma että joka puolelta, johon parhaiksi satun, olisi ikään kuin juuri silloin lähdetty, menty pois, penkki on vielä istumisesta lämmin, tupakan tumpit hehkuvat roskakorissa, vallitsee liian syvä, suorastaan epäluonnollinen hiljaisuus; unikuvamainen kulku läpi Viron maiseman ja olen tuonut itseni paikkaan, jossa vallitsee tulevaisuus, jossa ei ole eläviä ihmisiä, jossa kukaan ei tiedä, kuka hän on, kaupunki, katu, hiljainen piha. Etsinkö tietämättä varmaa määränpäätä? Määränpäiden paikka: halusin tietää, minä halusin tietää, voiko jokaista tunnetta kuvata, halusin tietää, mikä tarkoitus on toiveella kuvata, pyörin pehmeällä vihreällä nurmella pyörryksiin asti ympäri, näkökentässä kappale sinistä taivasta ja sitä kehystävät puunoksat, yhä nopeammin ja yhteen sulavammin, mitä tapahtuu, mihin asti se voi viedä, voiko sitä kuvata, kuka oli se, joka sitä kuvasi, millä sanoilla, jäikö mitään sanomatta?

Saanko tietää sitä.

Niin. Meidän määränpäämme. Valheisiin takertuminen, lyhytaikaiset mielihalut, joiden seuraamiseen ei ole rohkeutta, löytäminen, aavistukset, varmuus, sairaus – umh – kuume! Humala, pelottavat näyt, nopea rappeutuminen, talvi, jääkristallit, kangistuneisuus, jatkuva matka, etääntyvät valheelliset mielikuvat…

Jatkuva matka. Satunnaiset henkilöt, satunnaiset mieleen muistumiset, vihjeet. Selitysten osa jää syrjään.

OLEN ÜLES KASVANUD RADIOAKTIIVSES keskkonnas, raudtee läbis mu kodulinna ja veskimürin ei lasknud magada. Jah – lummav jutustus sellest, et kümme aastat tagasi alustasin teekonda: puuleht kleepus ratta külge, kui sõiduk raskelt paigalt nihkus ja jätkas teekonda läbi pimeda sügisöö, seisin vihmast läikival kõnniteel ja hingesin sisse sooja õhtu lõhnu, kogu minu vara asus hallis õlakotis, mille suu oli nööriga kokku tõmmatud, avasin linnaliini bussi, mis tiirutas läbi võõraste inimtühjade tänavate. Mind tervitas kollane kesklinnavalgus, mis värvis ka minu teatrikostüümi kandvaks tegelaseks, ja mul oli oma osa, millest ma siis veel midagi ei teadnud.

See inimtühjus tundus mulle ka hiljem märkimisväärne, alaline mulje, et igalt poolt, kuhu ma parasjagu satun, oleks otsekui justsama lahkutud, ära mindud, soe pingil on veel istumisjälg, konid prügikastis hõõguvad, valitseb liiga sügav, lausa ebaloomulik vaikus; unenäoline kulg läbi Eesti maastike ja iseenda on mind toonud paika, kus võimutseb tulevik, kus pole elavaid inimesi, kus keegi ei tea, kes ta on, see linn, see tänav, see vaikne hoov. Kas otsisin ilma kindlat sihti teadmata? Sihti kohta: tahtsin teada, mis tahtsin teada, kas saab iga tunnet kirjeldada, tahtsin teada, mis tähendus on soovil kirjeldada, keerutasin ennast pehmel rohelisel murul peapöörituseni ringi, vaateväljas tükk sinist taevast ja seda raamiv puuokstest sõõr, aina kiiremini ja ühtesulavamalt; mis juhtub, milleni see võib viia, kas seda saab kirjeldada, kes oli see, kes seda kirjeldas, mis sõnadega, kas midagi ei jäänud välja.

Kas ma saan seda teada.

Nii. Meie siht. Valedesse takerdumine, põgusad ihalused, mida järgida pole julgust, leidmine, aimused, kindelolek, haigus – uim – palavik! Purjusolek, õudsed nägemused, kiire allakäik, talv, jääkristallid, tardumus, jätkuv teekond, kaugenevad valekujutelmad…

Jätkuv teekond. Juhuslikud tegelased, juhuslikud meeldetulekud, vihjed. Seletuste osa jääb kõrvale.

(Tulemata riik, 11)

Syvät unet

vievät sinut kauaksi

tuoksuvista lakanoista

maailma kääntyy lipuu ulos kirjasta

vihlovan puhelimen säestyksellä

naurava yksinäisyys punainen solmio sateessa

kastuneet paperit

sokerisin sanoin

liiassa kuvaamattomassa

vihollisten kielessä

mikään ei tuntunut meille mahdottomalta tuolloin

nyt he ovat etulinjassa

tummat liikkumattomat kulkijat

 

Sügavad uned

viivad kaugele sinu eest

lõhnavate linade vahelt

maailm pöördub libiseb raamatust välja

reaalse lõikava telefonihelina saatel

tumedas mantlis kehatuna

voodi serval

jagades viimaseid terveoleku korraldusi

naerav üksindus punane lips vihma

käes märjaks saanud paberid

suhkrust sõnadega

liigses kirjeldamatus

vaenlaste keeles

tookord ei tundunud meile miski võimatu

nüüd on nad eesliinil

tummad liikumatud jalutajad

(Tulemata riik, 14)

Kannan vierasta kuolemaa kuin viestiä

jonka vain lähtijä näkee

joskus hän sanoo enemmän kuin hei

hyvää aikaa ei milloin hyvänsä

lapsuudesta muistan hirvittävää kauhua

vain kauhun muistankin

päivä on eronviiva tai seuraava

itseensä työnnetty raja ei enempää

syytä olla kotona paikoillaan

vaan pois pois paikasta joka uudessa valkeudessa paljastaa itsensä

kuin ansa maisemallinen väistämättömyys

päivä on eronviiva ruoka juoma varma katto

ilman liikoja lisävaikeuksia ilman liiallista vastarakkautta

täsmällistä lohdunannostelua pariksi tunniksi

ikään kuin diplomaatti sisäisessä maailmassaan

josta löytyi niin verta kuin uniakin rehellisyyttä

kauhua herättävää rehellisyyttä

on aika lähteä liikkeelle

olemmehan olleet tässä jo pitkään

läpi punertavan illan käsillä on elokuu

Kannan võõrast surma nagu sõnumit

mis on nähtav ainult minejale

ja mõnikord ütleb ta rohkem kui tere

head aega ei iial

lapsepõlvest mäletan kohutavat hirmu

ainult hirmu mäletangi

päev on eraldusjoon see või järgmine

iseendasse tõmmatud piir ei enam

mingit põhjust olla kodus paigal

vaid ära ära kohast mis uues valguses paljastab ennast

kui lõks maastikuline paratamatus

sinuga mitte kohtuda

päev on eraldusjoon söök jook kindel peavari

liigsete komplikatsioonideta vastuarmastuseta

mõneks tunniks täpselt doseerides lohutust

otsekui diplomaat omaenda siseilmas

kus leidus nii verd kui unenägusid ausust

hirmuäratavat ausust

kuid nüüd on käes aeg teele asuda

oleme siia ju isegi kauaks jäänud

läbi lilla õhtu käes on august

(Tulemata riik, 14)

Hetkeksi tavoitettu tuokio: lämpöiset huoneet, yöllä on satanut, mutta katu on paikoin jo kuiva. Tunnen että seisoessa pyörryttää ja paneudun uudelleen pitkäkseen, on jälleen sama paha kuin yöllä, kun en saattanut nousta, sillä ennen vanhaan tuli seistessä vielä huonompi olo, ennen vanhaan, silloin kun isä istui sängyn reunalla saman lailla kuin nyt istuu hän. Mutta satuja hän ei kerro, ehkä niistä öistä kylläkin, sitä hän tekisi.

Nauran en saa pidäteltyä, kun hän tutkii minua hieman surullisesti, nousen ylös ja kävelen – tiukka ja sileä, kuten hän sanoo; ne uskomattomat muodonmuutokset vain yhdellä nimityksellä, täysin ajattelematonta – mutta se mikä ei ole ajattelematonta, sitä on myös siivoaminen, kirjojen ja sanomalehtien sullominen kirjahyllyyn, tavaroiden kätkeminen kaappeihin, kiireen evakuointi, kuin viimeistä päivää vietäisiin, kuolema – ja kuitenkin! ihmiselämä on niin nopea, niin lyhyt, että kohdelkaamme jo tänään toinen toistamme kuin olisimme tekemisissä aaveiden kanssa: verratessamme elämää ikuisuuteen, jonne olemme matkalla, se on vain hetki,

pitkä päivänpaisteinen hetki, jolloin tiet yhtyvät kaupungin sydämeen, muistan nauruni ja korujen tuoksun iholta ja ketjujen hitauden askelten rytmissä, se oli kaikki. Kuvaan jäivät kasvot ja taustaksi palanen Riian maantietä ja kesä alkaa olla jo ohi. Vaikka kasvot olivat hajoavista ääriviivoista, myös kasvot olivat varmasti siinä suuressa ja kauniissa kehossa, iästä vapaat kasvot, siis kuitenkin kummitus, Gespenst, silloisesta illan hiljaisuudesta, moision puolta saapuessa, ristit tuoreeltaan mielessä – ne olivat hiukan huolimattomasti tehdyt venäläiset ristit, vaan rantavesakosta kuulimme uimassa olevien poikasten iloisia ääniä ja muistopatsaan betonisella reunalla istui kaksi venäläistä tyttölasta polttamassa tupakkaa. Puiden alla odotti heidän lumenvalkea virtaviivainen autonsa kuin salaperäinen tulokas meille tuntemattomasta maailmasta, tulevaisuudesta, joka täällä puiden hämärässä oli joutunut kadoksiin.

Hetkeks tabatud pilk: soojad toad, öösel sadas, aga tänav on paiguti juba kuiv. Tunnen, et seistes minestan ning heidan uuesti pikali, on jälle sama paha kui öösel, kui ma ei julgenud tõusta, sest vanasti läks seistes veel halvemaks, vanasti, kui isa samamoodi voodi serval istus nagu praegu tema. Aga muinasjutte ta ei räägi, võib-olla neist öödest küll, seda ta teeks.

Naeran ega saa pidama, sel ajal kui ta mind veidi murelikult uurib, siis tõusen üles ja kõnnin – prink ja sile, nagu ta ütleb; need uskumatud kujumuutused ainult ühe asja nimel, täiesti mõttetult – aga mis pole mõttetu, seda on ka koristamine, raamatute ja ajalehtede riiulitesse toppimine, asjade peitmine kappidesse, kiire evakueerimine, nagu oleks tulekul viimnepäev, surm – ja ometi! inimese eluaeg on nii põgus, nii üürike, et kohelgem juba tänapäev teineteist nõnda, nagu oleks tegu kummitustega: meie elu võrreldes igavikuga, kuhu oleme teel, on ainult hetk,

pikk päikesepaisteline hetk, mil teed jooksevad kokku linna südamesse, mäletan oma naeru ja nahast ehete lõhna ja kettide aeglast kõlkumist sammude rütmis, see oli kõik. Nägu jäi pildile ja taustaks tükike Riia maanteed ja suvi hakkab juba läbi saama. Et oli hajuvate piirjoontega nägu, kindlasti oli koos selle suure ja ilusa kehaga ka nägu, vaba igasugusest vanusest, niisiis ikkagi kummitus, Gespenst, tollest õhtuvaikusest, mõisa poolt tulles, ristid alles värskelt meeles – need olid veidi rohmaka teostusega vene ristid, kuid kaldaäärsest võsast kuulsime suplevate poisikeste lõbusaid hääli ning ausamba betoonist äärisel istusid kaks vene tütarlast ning tegid suitsu. Puude all ootas nende lumivalge voolujooneline auto nagu salapärane tulnukas meile tundmatust maailmast, tulevikust, mis siin puude hämaruses kaotsi oli läinud.

(Tulemata riik, 25)

Maata kansoittavat vieraat

voit mitata taivasta ikkunallasi

lankuntakainen maailma jota me molemmat kurkistelemme haluten

miten minä tietäisin siitä mistä sinä tiesit paljon

mitä oli se mistä laulettiin ja puhuttiin

hampaat hajallaan toisia

opetettiin nauramaan suu kiinni

muistan kesät

tämä täällä on unohdettavaksi

aurinko on myös viereisessä huoneessa sama

merkityksetön

Maad asustavad võõrad

taevast mõõta saad oma aknaga

plangutagune maailm mida piilume mõlemad ihaldades

kust mina tean millest teadsid palju sina

mis oli see millest lauldi ja räägiti

hambad laiali teisi

õpetati naeratama kinnise suuga

mäletan mõnda suve

see siin on unustamiseks

päike ka kõrvaltoas sama

tähenduseta

(Tulemata riik, 40)

Kaikkea mihin me tässä maailmassa uskomme ei

saa ottaa omaksi kutsua nimeltä kaikkea mihin

uskon ei saa pitää itsellä pimittää

sammuvia tietokoneruutuja

kutsuvia puhelimia

jännittyneitä asioita kaikkea

millä on rakkauden tuoksu rakastamisen tuoksu

loppua loppua lopun kieli hänellä oli

tulevaisuuden valtion uuden ajan

veto

saapumattoman valtion kaiken voittavat lupaukset

Kõike mida me siin maailmas usume ei

saa omaks pidada nimepidi nimetada kõike mida

usun ei saa endale hoida maha salata

kustuvaid arvutiekraane

kutsuvaid telefone

pingulitõmmatud juhtmeid kõike

millel on armastuse lõhn armastamise lõhn

lõppu lõppu lõpu keelt tal oli

tuleviku riigi uue aja

külgetõmme

tulemata riigi kõikevõitvad lubadused

(Tulemata riik, 56)

Jos hän kieltää enkelit

ei enää kukaan suojele minua

isoäidin talon porstuassa

jäin joskus saappaista

ilmaan kaikki

mahdollisuudet

hädin tuskin kuukausi myöhemmin

hyvien lahjojen aika

saapuu pohjoiseen sydäntalvella

pieni lamppu tai muu valonlähde

näkyy kauas ikkunasta

varmuudentunteen asemasta

multa lapio harava

pitää viedä käytön jälkeen kellariin

enkä tiennytkään mitä itkeä takana

juomia oli suuri osa

meni lattialle

pudotettu palava tulitikku

sytytti pirtulammikon

enkä tiennyt mitä itkeä

sitä tekivät enkelit

kenties vastenmielisyys joitakin ruokia kohtaan

on lähtöisin siitä illasta

ikuistaako alitajunta kauhun

tai inhottavan myös vanhempana

vai voiko ihmisillä

jo tehdä mitä tahansa?

tehdä voi kaikkea sillä ainoastaan kuolema voi tulla

jokainen tieto on aiemmin luvattu

kumartuessa tarkan aina tarkemman kartan kohdalle

paeta maailmaa jonka tarkoitusta kukaan ei tiennyt

käyttää todellisuuden karttaa kaikkia toisia

vähemmän

KUI TA INGLID ÄRA KEELAB

ei kaitse mind enam keegi

vanaema maja eeskojas

jäin kunagi saabastest

ilma kõik

võimalused

napilt kuu aega hiljem

heade kingituste aeg

tuleb põhjamaal südatalvel

väike lamp või muu valgusallikas

akna vahel kaugele näha

kindlusetunde asemel

muld labidas reha

tuleb pärast viia tagasi keldrisse

ega ma teadnudki mida taga nutta

jooki oli palju osa

läks põrandale

pillatud põlev tikk

süütas piirituselõigu

ega teadnud mida nutta

seda tegid inglid

võib-olla vastikus mõnede toitude vastu

pärineb sellest õhtust

kas alateadvus jäädvustab hirmu

või vastumeelsuse ka vanemas eas

või võib siis inimestega

juba kõike teha?

teha võib kõike sest tulla saab ainult surm

iga teadasaamine on varem lubatud

kummardudes täpse aina täpsema kaardi kohale

põgeneda maailma mille eesmärki keegi ei teadnud

kasutada reaalsuse kaarti kõiki teisi

vähemal määral

(Tulemata riik, 61)