Vita brevis, Mussolini longa est

Mait Raun

Äripäev,

Läinud nädalal väljakuulutatud Loovisikute ja loomeliitude seadus on väheseid ürikuid, mis annab meile aimu, kuidas Eesti riik kujutab ette kauneid kunste, loomingut ja loovat inimest. Kultuuriminister Urmas Paet on jõudnud juba teatada, et seadus loob turvavõrgu ja seda eeskätt vabakutselistele loovisikutele. Kuidas on asi tegelikult?

Esiteks: Eesti riik teab, et loovisikul on pesa – loomeliit.

Kunst on kollektiivne. Seda paatost kannab juba seaduse pealkiri, mis ühendab loova inimese lahutamatult korporatiivse ühinguga. Et ei jääks vähimatki eksiarvamust, toonitab seadus avasättes, et loovisikute tingimusi parandatakse ainult “loomeliitude kaudu”. Sama kordavad kaasdokumendid ja ministeeriumi pressiteated.

Kas looja on pühendunu, kaunite kunstide jünger, vaba kunstnik pühast vaimust? Eesti riigi silmis on ta registriühik. Tema loometeel leidub loovisikuna registreerimise päev ja võibolla ka loovisikuks oleku peatamise päev – just need registrikanded peab seaduse §15 “Loomeliidu kohustused” lõige 1 alusel tegema loomeliidu juhatus, valvates oma liikmete kunstiloomingu üle.

Looming ise on uue seaduse järgi toode, mille on teinud – nagu kirjeldab §5 – teovõimeline füüsiline isik, kes on vähemalt kolm viimast aastat vastaval loomealal loometööga tegelenud ja kelle teosed või esitused on selles ajavahemikus avalikustatud.

Teiseks: Eesti riik vooderdab pesa ära

Loomeliidul lasub Loovisikute ja loomeliitude seaduse järgi põhikirjaline kohustus “teatada teostest, mis loomeliidu liige on loomeliidu loomealal loonud või esitanud, ja neid registreerida” (§6 lg 3, ka §15 lg 4). Teatamisnõue on seotud liidu kohustusega pidada loometoetust saavate isikute arvestust, märkides peale tavaliste andmete loovisiku kohta ka “vajaduse korral muud andmed” (§15 lg 2).

Mida annab riik liidule selle tegevuse vastutasuks? Hüvesid. Et keegi pesas väga ei vinguks, määratakse loomeliidule pearaha, mis on viiendik Eesti keskmisest kuupalgast (arvestusühikuks üks loovliige aasta kohta). Piisavalt palju, et pesa suul kõõluvad joped saaksid seda kasutada ja ka teistele puistata.

Kolmandaks: Eesti riik tagab kodurahu – viis protsenti kägudele

Ei ole saladus, et Eesti riik sai alles veidi enne seaduse vastuvõtmist teada, et mitte kõik loomingulised inimesed ei kuulu liitudesse. Üllatus vormiti seaduse sabaossa §19-ks “Loometoetuse maksmise erisused”.

“Erisuse” ehk vabade kunstnike lojaalsuse tagab lihtne mehhanism. Esiteks, pearahaga meelestatakse liit liitumatu kunstniku vastu – kuna pea toob sisse, püüab liit värvata enda sekka kõiki, kes vähegi kaela kannavad. Teiseks aga määrab seadus, et vaba kunstniku kõlblikkuse kohta teeb otsuse just see liit, mida ta on vältinud. Liidul on seejuures täiesti vabad käed – kunstniku võimalik toetus ei tule liidu summadest, vaid selle maksab kultuuriministeerium, liit “annab hinnangu loovisiku vastavusele” (§19 lg 2) võõra raha baasil.

Et pesast väljapoole ei koguneks rahulolematu enamus, sätestab seadus kvoodi – §12 lõige 7 ütleb, et “viis protsenti loomeliitudele riigieelarvest eraldatavast summast on kultuuriministril õigus jätta reservi” ja toetada sellega neid, kes ei ole liidu liikmed. Valju korra tingimustes auruventiile hinnatakse. Kui ka “juhitud opositsioon” enam ei vingu, ongi turvavõrk loodud.

Neljandaks: Eesti riik laseb loovisikul nälga surra

Eelnevast näib, nagu käiks võitlus suure saagi ümber, tegelikult on Eesti riigi suhtumine loojasse teine. toodud loomingulise toetuse saamise tingimused on väga viletsad.

Et loovisik toetatud saaks, ei tohi tal olla mingeid sissetulekuid, töölepinguid, töötuskindlustustugesid, vanemahüvitist, pensione, ta ei tohi olla FIE ega õppur. Ainult siis, kui ta on paljas kui püksinööp, on tal võimalus pääseda kuueks kuuks närusele miinimumpalgale. Kes sel ajal juhtub midagi teenima, peab pajukilt lahkuma. Kellel on tema kuus kuud läbi, ei tohi pärast seda õnne kaks aastat enam midagi saada, küll aga tiksub tema pea aina uut raha loomeliidule.

Loovisik ei saa moodustada alternatiivset loomeliitu, sest liidu liikmete alampiiriks on uus seadus ettenägelikult kehtestanud 50 hinge, nii palju pole ühe mütsi alla mahutatavaid tõelisi loovisikuid Eestis võibolla olemaski.

Et ei tekiks tõeliste loomeinimeste kooslust kunstiparasiitide vastu, ei pea seadus toetusekõlbulikuks ka sellist liitu, kus on koos mitme kunstiala esindajad.

Mis seos on sel kõigel kunstiga? Ei olegi. Loovisikute ja loomeliitude seadus kehtib alates 1. jaanuarist 2005.